08.04.2025

Teel päikesetõusu püüdma. Kõik värvid olid eriliselt värvilised.

                 Oli ilus.

Kaks eri liiki Vanessat kahel eri liiki taimel. 

         Gabriel pitspesus hullamas.

 Reedehommikune missioon: päikesetõus mäe otsas. Kui Ugandas on alati pimedas metsas veidi kõhe, sest puude otsast silmad jälgivad ja elevandid toimetavad, siis siin ei jälgi õnneks või kahjuks ükski silmapaar ning elevandi alla jäämise ohtu ka ei ole. Olematu tõenäosus on kohtuda puumaga, aga sisuliselt oled ise kõige ohtlikum asi metsas endale. Olen aastatega pimeduse ja üksi olemisega sõbraks saanud. Seega oli mõnus jalutada pimedal udusel metsateel, mis oli tâis metsalõhnasid ja -hääli. Jõudsin mäeotsa täpselt õigeks ajaks, kui taevas lõi punaselt kumama ning udujõed hõljusid mägede vahel. Kogu maailm kaetud udujõgedega. Ainult mina, mäed, udujõed, tõusev päike ja hoogu koguv tuul. Kõik värvid olid eriti värvilised. Mulle on alati päikesetõusud meeldinud. Pole midagi mõnusamat kui olla üleval, kui maailm magab, vaadata ära päikesetõus ning minna magama kui esimesed päikesekiired tuppa piiluvad. Öölaps. Vaatan seda ekraani juba mitu minutit, et leida sõnu selle kõige kirjeldamiseks, aga rohkem sõnu ei tule. Ei oska paremini.

Kui päike oli pilve sisse ära tõusnud, hakkasin tagasi laagri poole vantsima ning kuna maailm ikka veel magas, siis otsustasin aega mõistlikult kasutada ning otsida ja filmida veel enda Vanessa röövikuid. Olin kolmapâeval suurest röövikute leidmise õnnest filmimise täiesti ära unustanud. Näppisin taimi, leidsin röövikuid ja filmisin, mida vaja. Ja siis jäi silma üks teine taimeliik, millel oli ka rööviku pesa. Näppisin pesa laiali..ja seal sees oli Vanessa röövik. Aga teisest Vanessa liigist röövik. Otsisin veel samasid taimi, leidsin veel röövikuid. Kaks eri taimeliiki kasvamas segamini, kaks erinevat Vanessa liiki. Ja kumbki taimedest pole see "päris" toidutaim. Seisin seal vahtisin enda taimi ja röövikuid. Damn, woman! Sa tegid just teadust ja kell on napilt kuus läbi! Ettehüppavalt räägin ära ka selle, et tõesti olid siis eri liigist röövikud rangelt eri taimede peal kui eile laboris kõik üle kontrollisin. Täna töstsin röövikud taimede peal ümber ning andsin ka "päris" toidutaime...ja röövikutel oli üksköik. Nad sõid pühas rahus edasi ega teinud väljagi, et neil uus taim nina ees oli. Ja fülogeneetiliselt on need kaks Vanessa liiki eri liinidest ja üksteisest juba üsnagi kaugel. Seega tundub, et röövikutel on ükskõik ja spetsialiseerumine tuleneb emase liblika otsustest. Ok, seal on veel palju nüansse ja ma saan aru, et vb mitte evolutsiooniökoloogile ei tundu see kõik nii põnev kui mulle siin. Aga teil tuleb lihtsalt uskuda, et mina ja Mariana oleme väga põnevil sellest kõigest, sest palju edukamad ei oleks saanud need välitööd olla ja nüüd on meil sisendit mille pealt järgmiseks aastaks korralik katseplaan teha. Homme proovin ka nõgest sööta.

Laagris tagasi olla pidin kahjuks Gabrieli üles ajama ja enda rǒǒmu jagama. Aga tal oli nii kui nii aeg ärgata. Peale hommikusööki hakkas korralikult sadama ning pugesin tagasi voodisse. Nii tore on see "ma nüüd magan ja siis ka magan" oskus. Tuleb küll tunnistada, et see toimib ainult siis kui ma parasjagu stressis ei ole. Sest kui ma olen stressis siis ei maga ma üldse ja suudan ööga kogu maja joonised välja mõelda ja kõik erinevas mõõdus prussid ja erinevad ühendused läbi mängida. Peale uinakut toppisin selga vihmariided ning läksin taimi kaevama, sest ega sellist avastust saa metsa jätta ning taimed tuleb järgmiseks aastaks katsete tarvis ikka kasvama panna. Pööritasin silmi ja muigasin, sest parki sisenedes olin allkirjastanud paberi, kus oli muuhulgas kirjas, et ei korja loodusest midagi ega kahjusta kedagi mingilgi moel. Paber on küll eelkõige mitteteadlastest külastajatele mõeldud ning pōhieesmärk on, et külastajad ei saaks parki kohtusse kaevata, kui midagi juhtuma pargis olles, aga noh, selline väike ebakõla siiski. Peale lõunat sättisime asjad kokku ning asusime mitu tundi enne bussi väljumist linna poole teele, sest reedeks oli lubatud kogu päevaks sadu ning pelgasime, et mis need teeolud teevad ja Gabriel tahtis linnast veel ka asju osta kaasa. Õigupoolest oli reedeks lubatud suisa 600 mm sadu 24h jooksul. Ehk siis sisuliselt kogu Eesti aastane sademete norm pidi ühe päevaga maha tulema. Tuleb tunnistada, et see tegi veidi murelikuks ka mind ning tekkis korraga kummaline soov omada kummipaati. Mägiteed olid õnneks veel täiesti sõidetavad ning jõudsime esimesse külla probleemide vabalt. Edaspidi aga nii hästi ei läinud. Meie ees rullusid lahti südmused, kus noor koer jäi vastu tuleva auto olla ning jooksis šokis lahtise reieluumurru ja peahaavaga ringi. Thomas hüppas autost vǎlja ütles, et talle appi läheksin. Gabriel oli stseenist suht šokis ja tardus selle kõige keskel. Küsisin Thomaselt, et kas tal on relv, et koer maha lasta. Selle peale küsis Thomas, et mis relv? Püüame selle koera kinni ja viime arstile. Arst asub ainult 10 min sõidu kaugusel! Suutsin ainult mõelda, et fck. Aga kuna relva polnud, siis järgmine parim võimalus koera piinade lõpetamiseks oli tõesti ta võimalikult kiirelt arstile viia. Püüdsime ta teki sisse, sain koera endale tagaistmele ja Thomas kihutas nii kiiresti kui auklikul teel kihutada annab arsti suunas. Selleks hetkeks oli koer nii šokis, et võidelnud, nutnud, vaielnud ja vaid ainult lamas teki sees ja jälgis mind. Oli näha, et neuroloogiliselt oli temaga pea poolelt korras, sest need kaks väikest musta silma vaatasid mind kõik need 10 minutit. Fcking pikka kümme minutit vaatas surm mulle otse silma. Ja mina talle. Arstimeeskond oli hästi treenitud ning hetkega käivitus kood punane. Ootasime Gabrieliga väljas. Tagasi autosse saabudes oli Thomas vaoshoitud aga suutsin tajuda kui endast väljas ta seesmiselt oli. Thomas on üks nendest  tundlikest inimestest, kes loeb inimesi ja situatsioone ülima kiirusega ning teeb sinu jaoks mingeid asju ette ja mugavamaks juba enne kui sa ise veel midagi teha jõuad. Leidsime hetkega ühise keele, sest ta on teinud palju välitöid Rwandas ja jagab sarnaselt minuga lootusetuse tunnet inimkonna osas. Kuigi mulle jäi mulje, et mina olen suht optimist vōrreldes selle maailma valuga, mida ta endas kannab. Ja ma pole optimist. Mitte üldse pole. 

Linna jõudes jätsime Thomasega hüvasti ning alles siis sain aru, mis mind järgnevalt ees ootab. Nimelt on Nova Friburgo kuulus selle poolest, et see on pitspesu tootmise meka. Linna tulles jäi silma küll, et kahtlaselt palju on pesupoode, aga selle tähelepanekuga mu aju ka lõpetas analüüsi. Gabriel juba teadis, mis poodi ta minna tahab ning tal oli eesmärk leida kena pitspesu kellelegi, ilma täpsustusteta, ning sõpradest paarikesele, kellel on mingi eriline sündmus ees ootamas, täpsustusteta. Siis jälle tajusin, kui erinevad on meie kultuuride vabameelsuse tasemed. Ei suuda mina mitte ette kujutada end olukorras, et kuule Eero, mul on eriline sündmus ees ootamas, täpsustusteta, ja pitspesu oleks vaja. S/M suurus. Noo vaata silmaga, kas klapib, tead ju küll mu mõõte. Too...Kohilast. Üsna tugevalt karjus ka mingi hâirekell, et kui eetiline on mul ikkagi õppejõuna tudengiga koos minna pitspesu shoppama. Gabriel ei saanud üldse aru, et milles on küsimus. Ja nii ma siis leidsin ennast korraga seismast hiiglaslikust pitspesu vabrikupoest, koera veri veel kätel. Gabriel juba rinnahoidjates ja püksikutes tuhlamas ja mu arvamust küsimas. Kui ma surevate koerte osas suudan reageerida ja käituda, siis pitspesumeri lõi mind pahviks ning suutsin ainult vastata, et ilmselt kohalikud naised teaksid paremini, mis on parasjagu kuum ja moes. Ning kohe võeti liinile järgmine töökaaslane nõu andma. Mul võttis ikka mitu hetke kohanemiseks, enne kui ka pitsimerre sukeldusin. Aga igastahes, Meeri, pane saun sooja, Liis, osta pudel või paar kihisevat (sest ega sea moodi saa) ning pitspesu on järgmiseks saunaōhtuks minu poolt. 

Hoolimata vihmast väljus buss Rio poole õigeaegselt. Riosse sisse sõites oli kũll 2,5 h ummikut ning ilmselgelt jäime jälle enda bussist maha. Gabriel üritas viimasele bussile piletid hankida, aga mingil põhjusel korraga ei tunnistanud onlinesüsteem mu passi. Jah, siin on vaja bussipileti ostmiseks passi ja bussile ilma passikontrollita ei pääse. Lapsevanem ei saa lapsega üksi reisida ilma teise vanema kirjaliku nõusolekuta. Ja seda järgitakse. Seega olime olukorras, kus Gabrielil oli pilet, aga minul ei olnud. Õnneks saime bussijaamast kohapealt ka mulle pileti ning loksumine Campinase suunas vōis peagi alata. Ilmselt on  see üks hullemaid asju, mida sa enda kehaga teha saad, kui kõigepealt piitsutad kogu keha mitu päeva järjest liikuma ning siis paned ta 16ks tunniks bussi paigale istuma. Lihtsalt taguotsa laiaks istuma. Ja olgugi, et buss oli ülimalt mugav, siis tekkis ikkagi tunne, et taguots ei lähe enam pärast seda istumist enam kunagi ümaraks tagasi. Igatsus hosteli voodi jârgi oli siia jõudmise hetkeks juba täiesti arvestatav. Ning kui olin enda sahmerdamised âra sahmerdanud ning asusin voodisse pugema, pani Davi akna all trimmeri tööle. Sest oli ju ometigi laupäeva varahommik. Hingasin paar korda sügavalt sisse-välja ning otsustasin, et suudan hoolimata trimmerist magada. Ja pealegi, kaua ta ikka suudab siin betoneeritud hoovis trimmerdada. Noo suutis ikka kohe mõnda aega. Kui trimmer vaikis ning ma sügavalt hingasin, et nüüd saab uinuda, ilmus ma ei tea kustkohast välja lööktrell ja läks betooni puurimiseks. Tahtsin veidi endast väljuda, aga noh..mis sa ikka väljud kui inimesed päevasel ajal enda kodus midagi puurivad. Puurimine lõppes kella kolme paiku päeval. Ootasin veel pool tundi voodis, et kogu rahvas ka majast läinud oleks ning ajasin end voodist välja, et tööle minna. Säärelihaste asemel olid mingid kivikamakad ning tundsin puudust Dianast, rullist ja venitustrennist. Selgus ka puurimise põhjus: kalabasseinile oli peale tekkinud kaitsevõrk. Öine uni oli lihaste tõttu rahutu. Pühapäeval tegin tööle minnes pikema tiiru ning tegin õhtul ka kerge trenni peale ning esmaspäevaks oli keha taastunud. Täna kohtusin Daviga ning pidasime taaskord maha enda sügavmõttelise inglise-portugali-pantomiimikeelse vestluse. Davi näitas kalabasseini ja selgitas, et mingi lind sukeldus kaladele järgi ja viis 5 kala minema. Aga nüüd on vōrk peal ja kõik hästi. Et siis oleks hästi ja ei oleks rohkem mingit betooni puurimist .

Tore on ka see, et mu Insta kontol jooksevad koguaeg paljaste inimeste pildid, nüüd, kui tutvusringkonda on lisandunud mitmed töökaaslased, kes vabameelselt enda elu jagavad. Ainult mõni kord võtab punastama.

Mu toakaaslane Paola oli üleelmine nädal vâlitöödel. Eemine nädal olin mina. Täna lõpuks kohtusime üle kahe nädala. Paola oli üleni sinikates ja seletas nagu vana rahu ise, et välitöödel oli väike ebaõnn, sest keerasid auto üle katuse, aga muidu oli kõik väga edukas ning ta sai 60 uut vajalikku proovi endale. Ma räägin juba aastast 2005, et ei tasu ühte asja proovida kui roolis oled (kes teavad, need teavad ja muigavad praegu).