08.12.21

 

Uganda ei ole kõigile. Pigem vastupidi. Ma arvan, et Uganda väga vähestele. Eriti veel siis kui Uganda ei piirdu konditsioneeritud maasturist ja uhkest safarilodgeist nähtuga. See, mida enamus turistid siin kogevad, ei ole minu Uganda. Ma tahan olla avatud elementidele. Ma tahan, et savannis päike kõrvetaks ja särk kleepuks seljale. Ma tahan, et vihmametsas on õhk nii niiske, et hingata ei saa ja jalad on põlvini mudased. Ma tahan, et öö tooks leevendust ja mässiks mu endasse. Ma tahan, et koolobused laulaksid mulle öös serenaadi. Ma tahan tunda neid lõhnu, seda hinge matvat lehka. Ma tahan, et killuke nendest emotsioonidest saaksid osa minust: rõõm, kurbus, meeleheide, paratamatus.  Ma tahan Ugandat kogu tema imelisuses ja rõlguses. Ma tahan olla üdini läbi raputatud. Ma tahan, et Uganda lööks mind lahtise käega näkku ja ütleks: “Ela! Ela, sa valge privileeritud plika! Sulle on antud kõik võimalused teha ükskõik mida. Olla ükskõik kes. Ela, kurat võtaks!” Ja siin olles ma tean kui privileeritud ma olen. Ma tean kui tänulik ma pean olema kõige eest. Ma tean, kuidas mul on vadanud. Ja ma elan. Iga päev. Ma ei taha raisata mitte ühtegi mulle antud päeva. Ja ma tean teadlikult, et iga päev võib olla mu viimane.  Ja ma ei kahetse midagi..kui siis väga vähe. Ja ma olen tänulik Ugandale, et ta avas mu silmad, et ma seda kõike mõistaksin. Ja kui kord teekonna lõpus, mis loodatavasti on veel pikk, vaatan ma tagasi, siis ma tean, et ma elasin. Ma päriselt elasin.

..ja enda matustel tantsin ma valssi meekollases sõlega rüüs. Ja isegi surma kurbus ei vähenda rõõmu hästi elatud elust.