Pikk vaikus. Pole olnud jaksu kirjutada. Sotsiaalne olemisele kulub päevas nii palju aega ja energiat, et õhtul tahan lihtsalt vait olla ja taevast vahtida. Kõik on üldiselt olnud väga hästi. Meeskond toimib ja pingeid on pigem vähe olnud vaatamata sellele, et koguaeg pead-jalad koos oleme ning tööga ei ole läinud asjad just nii nagu peaks ja võiks ja plaanitud oli. Mu üks välitööde tingimus oli, et kõigil peavad omad toad olema enamuse ajast. Eile boss ütles, et see oli ainuõige otsus. Kui Campinasest kusagile sõidame, siis jagame tubasid, aga baaslaagris olles on kõigil oma urg, kuhu pugeda ja taastuda. Aga jah, tööga on olnud keeruline, sest liblikate hooaeg sisuliselt alles algas. Ja nuta või naera, aga kui hooaeg on ilmastiku tingimuste töttu paigast ära (tegelikult vist küll sellel aastal üle paljude aastate hoopiski paigas, aga me olime arvestanud ja plaaninud viimaste aastate mustrite järgi), siis pole midagi teha. Mudilastel on sellega väga raske leppida ning neil keevad emotsioonid mõnikord ikka veidi ka üle. Kui tudeng ütleb, et tal pole rohkem mu arvamust vaja, sest asjad pole nii nagu ma olin plaaninud, siis hingam lihtsalt sügavalt sisse-välja ja vastan, et hästi. Pidasime küll selleteemalise vestluse enne siia tulekut, et kusagil Rootsis novembris kirja pandud plaanid ei pruugi olla kevadel reaalsus Brasiilias, aga mudilastel on sellega raske leppida, et juhendajad ei olegi võimelised fenoloogiat kontrollima. Aga ei, üldiselt on hästi. Ennustan, et ülejärgmine nädal on mudilased töösse uppumas ja siis saavad nad selle peale pahased olla.
Alto da Figueira oli imeline. Ma tahaks lihtsalt sinna metsade ja mägede vahele jäädagi. Eemal linnast ja inimestest. Koos kahe eesliga. Ujuda mägijões. Uurida igat lehte ja mutukat. Minu huvi looduses olla ja kõike vahtida on oluliselt suurem kui teistel ning pikalt ei kannata kogu meeskonnaga selliselt metsas olla, sest rahvas väsib ja neil hakkab igav. Mul on aga vastupidi. Seal tunnen ennast elavana. Mina ja loodus oleme üks. Kõik meeled on kasutuses. Kõike on nii palju. Ilu. Uudsust. Kurbust, et ainult nii vähe on sellest ilust veel alles. Magada üldse ei taha. Vaadata päikeseloojanut, siis kuulata ööhääli, siis päikesetõus ja imestada, kuidas kogu loodus omas rütmis toimetab. Inimene on nii krdi loll liik. Nii krdi loll.
Krdi tore on ka see, et põlved ei valutanudki sellel korral ning maastikul liikumiseks oli jaksu. Noo rõvedalt palav ja läbihigisatud on nii kui nii koguaeg. Higi lihtsalt voolab kogu kehal. Aga oli jaksu. Vorm kisub siin küll maru ümaraks jälle kogu hea ja parema mugimise tõttu. See ei meeldi mitte.
Eelmine nädal tegime reisi Santosesse, mis on rannikul ja madalamal kõrgusel ja fenoloogiliselt ees Campinasest ja kõigist teistest kohtadest, kus plaanisime liike püüda. Ookeani ääres oli tore, aga ka seal oli meie liikidega kitsad lood. Midagi saime, aga mitte piisavalt. Ennustus on, et 10 pärva pärast lendavad me liigid seal tuhandete kaupa. Meil on aga ajaline surve nii suur, et sisuliselt on juba osadeks katseteks hilja.
Minu viimane kuu siin jookseb meeletu kiirusega. Kahtlustan küll, et tulen siia tagasi oluliselt varem kui esialgne plaan seda ette nägi. Kohalik töörühm tahab väga mind siia värvata ning mu boss on plaaniga nõus ning ilmselt tulen juba sügisel siia tagasi. Eks näis kuidas finants kokku jookseb.
Leidsin röövikud, keda keegi pole varem kohanud ja kasvatanud. Minu väike panus teadusesse ja liikide tundmisesse.
Santoses rannas. Tuleb tunnistada, et mulle ei meeldi lained, mis on minust kaks korda kõrgemad.
Vaade Santosele.
Aga liiv oli pehme ja vesi soe.
Alto pisikesed ämblikud.
Pirineusi laager maailma lõpus koos kahe eesliga. Seinale tohivad nimed kirjutada need, kes seal ka ööbivad. Eelmine aasta unustasime kirjutada. Sel korral sai viga parandatud. Loodan, et see ei jää viimaseks korraks, kui saan enda nime sinna kirja panna.
Hommikukohv.
Päeva algus Pirineuses.
See proua muul võttis mu kohe omaks. Omanik peab kättesaamiseks maisiga meelitama. Kolmanda päeva hommikuks sakutasin teda juba lakast ja patsutasin igalt poolt. Rasmuse villase soki lätsutasid nad ka auklikuks.
Pâeva algus.
No comments:
Post a Comment