Peale kuu + linnas küpsemist õnnestus lõpuks metsa saada. Reedest teisipäevani olime Campos do Jordãos, mis on üks parajalt kummaline koht. Tegu on 1600+ m kõrgusel oleva linnaga, mis on kujundatud 40ndatel Euroopast siia saabunud seltskonna poolt saksa minimägilinnaks. Ehitised on nagu oleks Saksamaa väikelinnas, restoranis on õunastruudel ja rõngas vorst ja õlut on igat sorti. Linna ümber on imelised metsad ja mäed. Koguaeg oli selline tunne, et kohe nurga taga peaks olema ka kunstlumi ja suusanõlv. Linna eesmärk ongi pakkuda Euroopa mägikuurorti kogemust ja tervist kosutavat puhast loodust ja õhku. Kui siinsed kolleegid soovitasid meile hotelli peatumiseks, siis kukkusime toolidelt maha, sest hinnad algasid 200 eurot öö toa kohta, mis ei olnud päris kooskõlas meie kuueliikmelise meeskonna eelarvega. Mul oli see linn või õigemini selle linna ümber olevad mäed, metsad ja mägiaasad võetud üheks välitööde asukohaks, kuna eelmisel aastal siinsed kolleegid mulle sealt ka meile huvi pakkuvaid Vanessa liblikaid said. Aga mul polnud õrna aimugi kui kummalise kogemuse me sealt saame. Kõigi ajudel oli täielik lühis korraks, et kas ikka oleme troopikas ja Brasiilias. Ôöbimisega läks aga hoopiski nii, et hotell Toriba andis meie kasutusse ühe enda mägedes olevatest majakestest ning kolm korda päevas ka tasuta süüa ja lubas meil hullata enda maadel selle eest, et nad saaksid meid kasutada enda rohetegevuste kavas. Lisaks filmiti meid natuke ja tegime ka ühe reklaampostituse. Tore, et kohalikel kolleegidel on sellised koostööd, mis ka meile laienevad. Majake oli aga pisike mägimajake, mis mõeldud max 4 neljale inimesele. Pressismine voodite vahele lisaks õhkmadratsid, viskasime muu mööbli ajutiselt õue ning olime väga lähedased. Kohe väga lähedased, sest niiskuse tõttu sulgus vannitoa uks ainult poolenisti. Ja kui mina olen harjunud elama ilma wc-vannitoa usteta, siis enamusele rahvale oli see alguses üsna suur eneseületus. Vaja oli wc muusikat ja ülejäänud seltskonna diskreetset õues viibimist. Teise päeva õhtuks olime aga piisavalt lähedasteks saanud ning piisas ainult teiste viisakast hoiatamisest enne WCsse minemist. Campinasest lahkudes oli temperatuur 30 kraadi kanti ning peale kolme tundi autosõitu oli Campos do Jordãosse saabudes korraga sooja ainult 12 kraadi ning öösel langes temperatuur veelgi. Proovisime maja kuivatada ja soojendada õliradikaga, aga see tegi korralikku tulevärki pistikus ning loobusime sellest mõttest kiirelt. Esimene öö oli ikka väga karm kivist põrandal suvises magamiskotis, mis oli hetkega õhuniiskuse tõttu sama märg nagu pesu pesumasinast võttes. Ma ju ei suuda üldse ka end soojas hoida. Õnneks olid Karula vanaema kootud villased sokid ja meriino pesu kaasas, aga ikka väga külm ja rõske oli see öö. Põrnitasin kadedalt Marianat ja Rasmust kui nad üksteise kaissu sooja pugesid ning sikutasin niiske magamiskoti kapuutsi kõvemini üle silmade. Päevased temperatuurid kerkisid 25+ kraadi juurde, aga ööd olid külmad ja niisked. Nii kui päike loojus oli vaja kõik kaasas olevad riided selga toppida ning ka magamisriideid ette juba kuivatama hakata. Padi oli igal ōhtul nagu märg part näo küljee, hoolimata sellest, et päeval selle õue päikese kätte tassisin. Sulepadja metsa tassimine ei olnud hea mōte. Aga ilma padjata oleks ilmselt need ööd veelgi ebameeldivamad olnud. Loodus oli ilus. Mägiaasad ilmelised ja vaated võrratud. Olime keskmiselt 1700-1900 m peal ning pilvedest kõrgemal ning pilvede sees olemine oli lihtsalt võrratu. See oli nii..mul pole head sõna kohe, mida kasutada..vb ebamaine kogemus, kui lõunaks mets soojeneb, niiskus tõuseb ning pilved moodustuvad ja siis saad pilveudus ringi joosta. Nagu siilikesed udus enda liblikavõrkudega. Liblikad loomulikult ei lenda sellises õhuniiskuses, aga vahetult enne pilveudu moodustumist on parim aeg liblikate püüdmiseks. See on ka madude lemmikaeg kahjuks. Kolm kohtumist meil madudega ka oli, kuid õnneks lahkusime sõbralikult. Maokaitse sääristeta aasale soovi minna väga ei olnud. Enda Vanessad me saime. 12 valmikut ning 32 röövikut kolmelt eri taimelt. Lisaks kaevasime välja hulga vajalikke taimi ning tõime need siia potidesse kasvama. See veel vajab selgitamist, et kuidas neile siinne kliima meeldib. Muude liblikaliikide osas oli aga hooaeg liiga varajane. Täielik tühjus. Otsisin ka vaksikuröövikuid, mis ma otsisin, aga polnud. Mis mulle aga rõõmu valmistas oli see, et 1900 m ei võtnudki hinge kinni ning oli täitsa jaksu 15 kg varustusega ringi lipata. Veri tahtis küll ninast välja tulla, aga muus osas oli üllatavalt kerge olla. Kes oleks võinud arvata, et trenni tegemisest on kasu.
Tänane päev möödus taimi istutades ning sipelgate ja ahvikestega võideldes, sest mõlemad olid valmis me kulla hinnaga kogutud liblikad nahka pistma. Sipelgate vastu võitlemiseks läksid riiulite jalad veeanumatesse ning lisaks veel ka kleepuv teip ümber riiulite jalgade. Pärdikuid ajasin veepritsiga mööda metsa taga. Tugevama survega pritsi on vaja. Jubedalt armsad on need saadanad ja endal oli ka naljakas neid pritsiga taga ajada. Aga toimis.
Kolm tundi autosõitu möödub meil Marianaga nii. Martina üritas samal ajal tagaistmel magada. Magada me aga tal ei luba, sest ta ärkab niigi kell 5 üles. Kui päeval tal veel magada ka laseks, siis ei magaks see energiajänku üldse.
No comments:
Post a Comment