Juba paar nädalat oleme enda peas flirtinud mõttega, et äkki ikka peaksime ja saaksime Ugandasse minna sel sügisel. Nii väga kui ma ka Ugandat ei armastaks, siis alguses ei pannud see võimalus mul silmi väga särama. Noh, esiteks see kole koll, mis ringi möllab ning kogu maailma upakile on löönud. Teiseks on päris palju tööalast vastutust lisaks Soomele ka Eestis tekkinud, mis väga ei võimalda enam lihtsalt kuudeks metsa kaduda. Kolmandaks on Martinil praegu kaks kooli pooleli, pluss kogu majapidamine tema õlul. Kui praegu on minust mõnel päeval kuus veel kasu, siis kogu sel talvisel perioodil oleks kogu koorem tema kanda. Neljandaks on nüüdseks ka välitöödel rohkem vastutust kui mulle meeldiks. Ei ole enam ainult naiivne mina metsas ringi tormamas, aga on ka kaks tudengit ja nende magistri/doktoritööd.
Kui puhtalt jätta kõrvale see, et ma väga tahaks Ugandasse minna (kui maailm ei oleks upakil), siis osa reaalsusest on muidgi see, et meile on määratud projekt, mis hõlmab välitöödel käimist ja andmete kogumist ja kui me seda ei tee, siis ei ole me täitnud enda töö eesmärki. Kui me ei täida enda töö eesmärki, siis on ka üsna lootusetu saada edaspidiseks rahastust. Ma tahaks, et mulle (ja kohe kindlasti, et Anule) jääks ka tulevikus see võimalus teadusraha kunagi kusagilt taotleda.
Kui aga Heikki kuulis, et me selle mõttega flirdime, siis ütles ta, et muidugi me peaksime minema. Ja tema tuleb ka kaasa :) Meiega pidi lihtsalt liiga tore olema, et maha jääda. Reaalsus on muidugi see, et ta on kaks aastat tublilt kodus pidanud olema ning ilmselt kibeleb ta kohutavalt juba Aafrikasse. Mõistan teda. Ka minus on see kibelus.
...ja kuna ülikool meile piiranguid mineku osas ei seadnud, siis tundub nii, et oktoobri lõpus pakin ma enda asjad ning Uganda vol. 7 võib alata.
