23.01.2023

 

23.01.2023

Ma käisin täna hommikul kell 7 Magaliesburgi kohalikus joogas- see on küll lause, mille kirjutamist ma poleks osanud selle reisiga ette näha. Nii aga juhtus. Eile õhtul teatas Hermanni naine Louisa, et ta läheb hommikul kell 7 joogasse ja kui meist keegi tagab temaga ühineda, siis oleme oodanud. Mõtlesin siis, et miks ka mitte. Selle peale teatas Pasi, et tema pole kunagi joogas käinud ja tuleks ka hea meelega. Ja mingis meeltesegaduses jäid ka Hossein ja Hermann nõusse. Mis oli üsna hämmastav, sest Louisa ütles, et ta on korduvalt üritanud Hermanni joogasse kaasa kutsuda, aga tal pole see õnnestunud. Ta kasutas lauset, et kuigi ta on nende 40aastase abielu jooksul palju saavutanud, siis see on eesmärk, mille täitumisse tal usku pole siiani olnud. Ja nii leidsingi ma ennast hommikul kell 7 kohalikus joogas koos austatud kaaslepidopteroloogidega. Tegu oli rahuliku tunniga algajatele igas vanuses ja ilmselt ma olingi vist kõige noorem osaleja. Ainult korra ristusid minu ja Hermanni pilgud kui me kumbki oma varbaid püüdsime (Hermann on kuuekümnendates soliidne härra), mille peale pugistasime korralikult naerda ja segasime kõiki teisi. Hermanni naine tõdes, et olime isegi tublid ja ta oli valmis, et suudame kogu tunni untsu keerata. Peale tundi lubas Hermann meie kõigi kuuldes, et läheb veel joogasse. Mmm..ma vist nii suuri lubadusi igaks juhuks ei anna. Kuigi kui võtta arvesse kui palju on saanud viimaste nädalate jooksul süüa siis…mm.

Aga jooga ja Eshowe vahel oli veel tegelikult päris palju kilomeetreid. Jätkame siis sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi. Palavast Eshowest.

 

26.01.2023

Helsingis laeval. Teel koju. Mu kirjutamine ei õnnestunud ikka üldse. Koguaeg toimus miskit. Aga jätkame siis päriselt ka Eshowest, sest Kivitammele jõudes jääbki see lugu kirjutamata. Kui ma arvasin, et Eshowes oli palav, siis ma taaskord eksisin. Eshowest liikusime läbi Durbani Ubdoni parki. Umbdoni park on eraomand, mis koosneb metsast, jõest, õpperadadest, golfiväljakust, rannarestoranist ja Botha mõisast ning kogu see kupatus asub otse ookeani kaldal. Kogu selle kupatuse osas on mul vastakad tunded. Me elasime selles imeilusas mõisas. Taaskord kaunid Pärsia vaibad, õlimaalid, laudpõrandad, vanaaegne mööbel ja portselan. Ja kuidagi juhtus nii, et kõik teised said enda toad ümberehitatud tallihoonesse, aga mina sain enda sviidi peahoonesse. Elasin mõisa teisel korrusel, kust kaks akent avanesid otse ookeanile ja vannituba oli peaaegu sama suur kui Tartu korteri üks korrus. Kohe sain endale ka hüüdnime Lady of the House ja mitu päeva sõbralikku lõõpimist. Teised käisid mu toa vaadet imetlemas. Ja vaade ookeanile oli vägev. Magasin lahtiste akendega, tuul mängis lendlevate kardinatega, ookean laulis unelaulu…ja temperatuur ei langenud ka öösel alla 30 kraadi ja õhuniiskus oli nii suur, et koguaeg oli tunne nagu oleks riietega dušši all. Hommikul kell 5 päikese kaitseks kardinaid ette tõmbama minnes oli toa vaip nii märg ookeanilt tulevast õhust, et mul oli tunne nagu kõnniksin paljajalu kastemärjal rohul. Mõisa kõrvalt hakkas kohe kena mets, kus oli palju erinevaid matka/õpperadasid. Just sealt metsast oli meil jällegi vaja enda liblikaid koguda. Saabumise päeval tegime kiire tiiru metsas ja ma ei suutnud tuvastada mitte ühtegi liigile vajalikku toidutaime ja me ei näinud ka mitte ühtegi valmikut lendamas. Hermann aga mäletas, et ta on jõe lähedalt seda liiku varem püüdnud- järelikult peab olema. Teisel päeval lendasime siis kogu kambaga jõeäärt kammima. Nagu varasemalt mainisin, siis minu ülesanne oli leida toidutaimi ja sellelt röövikuid ning munasid. Ja jõe äärest me need taimed ka leidsime koos vajalike röövikutega. Taimed asusid mõlemal pool jõge ning nendeni jõudmiseks tuli korduvalt-korduvalt jõge ületada kividel hüpates. See oli päris vahva, kui välja arvata temperatuur, õhuniiskus ja lagipähe paistev päike. Jõe vesi oli soojem kui mu dušši vesi tavaliselt on. Valmikuid me ei leidnudki. Kokku olime seal kaks ööd. Nüüdseks siis ilmselt küsite, et miks mul vastakad tunded olid selle koha suhtes? Nagu ütlesin, siis on tegu eraomandiga. Parki peetakse üleval golfiväljakult, rannarestoranist ja mõisast teenitava rahaga. Kogu ala ümber on suur aed, lisaks valvurid, aia sees toimetavad rikkad (vanad) valged inimesed, keda teenindavad teise nahavärviga inimesed. Kõik on ilus ja kena, aga nii koloniaalhõnguline kui veel saab olla. Minu jaoks ikka karjuvalt koloniaalhõnguline. Kogu selle koloniaalhõngulisuse ja rassi teemade üle pean veel sügavalt mõtlema. See kõik väärib omaette postitust, aga see on nii delikaatne teema, et ma ei tea, kas ma oskan seda kirja panna nii, et ma kellelegi liiga ei teeks ja liigselt hinnanguid ei annaks. Keeruline. Umbdoni oli ühtlasi ka meie viimane välitööde sihtkoht. Sealt pöörasime nina tagasi kodupoole. Kuna aga otse koju sõitmine oleks võtnud u 9 tundi ja me olime igaks juhuks jätnud varusse ka paar lisapäeva, siis otsustasime mitte otse koju sõita ning veeta veel ühe lisapäeva looduses. Lisapeatuse tegime Obani külalistemajas. Seda piirkonda iseloomustasid ei kusagilt kerkivad basaltkaljud, mis paiknesid liivakivi kaljude otsas. Kummalised kerkivad kummitused. Ja ma nägin surikaate- jei 😊. See oli ka viimane ühine õhtu ja õhtusöök me reisiseltskonnale. Õhtusöök küünlavalgel (sest LAVis on iga päev mitu tundi elektrikatkestused, sest süsteem ei suuda kogu nõudlust katta ja siis peavad kõik vaheldumisi ilma elektrita olema), kus sai vahetatud tänusõnu, kallistusi ja poetatud mõned pisarad. Järgmisel päeval jõudsime tagasi Hermanni tallu ja Reinier kihutas otsejoones koju enda pere juurde. Ja nii me seltskond lagunema hakkaski. Kokku rallisime ringi üle 3000 km ning ei olnud ühtegi õnnetust, viperust ega tervisehäda ning enda projekti eesmärgid saime 100+ protsendiliselt täidetud. Järgmisel päeval lahkus veel pool seltskonnast ning mina, Pasi ja Hossein jäime veel kolmeks päevaks Hermanni farmi, et ta erakoguga veidi tööd teha. Nimelt plaanivad Pasi, Hossein ja Hermann koostada järgmise kümne aastaga vaksiklaste määraja Lõuna-Aafrika piirkonnale, et saaks avaldatud Hermanni üle 40 aastaga kogutud andmed. Tohutult võimas projekt. Oli täielik au kuulata pealt neid arutelusid ja plaane. Järgnevatel päevadel otsisin kogust vajalikke isendeid, et need Soome või Saksamaale tuua edasisteks töödeks. Üsna närvesööv oli tõsta sahtleid, kus on sees sadu sirutatud isendeid (nõela otsa torgatud kuivatatud liblikad, mille tiivad on pandud kindlasse asendisse, et tiivamustrid näha oleksid), millest osad liigid on juba väljasurnud, osad liigid veel kirjeldamata ja osad isendid mingite liikide alusmaterjal. Sahtlite peal olevat kaitseklaasi ei ole üldsegi nii lihtne ära võtta ja tagasi panna. Pidev hirm oli, et kukutan klaasi lihtsalt kogu peale ja hävitan materjali. Tuleb küll piinlikkusega tunnistada, et ühe isendi suutsin tolmuks lagundada ümbertõstmistöödega, aga teised umbes 250, keda ümber tõstsin, jäid terveks. Veel rohkem närve sööv oli aga see, et pool Soome tulevast materjalist oli minu käsipagasis. Kolm karpi hapraid liblikaid. Nagu tassiks muna supilusikal ringi. Karbid Helsingisse jõudsid ja Pasi kätte nad jäid, aga seda ma ei tea veel, kas suutsin enda sahmerdamisega mingeid kahjusid ka tekitada või jäid proovid terveks.

Kogeda saime ka seda, mida tähendab, kui talu asub keset heinamaad. Praegu oli LAVis suvi, st et sajab vihma ja kõik on roheline. Korralikku vihma me küll ei kogenud, aga enne meie tulekut oli väga vihmased nädalad olnud. Kuidagi aga sai alguse põleng. Ja kui heinamaa põleb, siis see põleb. Õnneks ei olnud tuult ja rohi oli veel roheline, aga üsna hirmus oli vaadata, kuidas põleng liigub otse farmi suunas. Talvisel ajal, kui on kuivaperiood ja kõik rohi on kuivanud kuluks, pidid tulekahjud igapäevane oht olema. Kogu farmi perimeeter on varustatud veevoolikutega ja kivist aiaga, et takistada tule liikumist majani. Olgugi, et põleng olu u 1-2 km kaugusel ja kohalikud hindasid ohtu väikseks ja u 5 tunniga saadi põleng ka kontrolli alla, siis ikkagi oli see päris kõhedust tekitav kogemus. Ei taha mõeldagi, mis tunne on talve jooksul korduvalt leekidega, et päästa enda kodu ja loomasid.

 

Lennud möödusid pigem valutult. Kuid Dohast Helsingisse lennates oli nii hull turbulents, et nägin tõsiselt vaeva, et mitte oksendama hakata. Oksekotte ka ei olnud. Õnneks oli pleedi kilekott, mille igaks juhuks oksekotiks ümber kohandasin. Aga ei läinud tarvis. Lisaks kõige hirmsamale turbulentsile kogesin ka vaimselt häirivaid naabreid. Mu kõrval istus välimuse järgi umbes 19-20 aastane Aasia päritolu neiu, kellel oli kõik 6 tundi süles umbes tema 3-aastane poeg. Pereisaks oli umbes minuvanune tugevalt ülekaaluline Skandinaavia päritolu meesterahvas. Neiu oli täielikult kurnatud nagu noorte emade puhul tavaline on. Kogu reisi vältel imetas ta enda poega. 6 tundi!!! Ja mitte imetamine ei olnud minu jaoks häiriv vaid see asjaolu, et ta oli nii kurnatud, et ta lihtsalt istus seal mõlemad tissid särgi alt paljad ja korda mööda vahetas tissi, mida lapsele suhu toppis ja isegi ei jaksanud teist tissi vahepeal särgi alla tagasi pista. Ta oli inimlutt 6 tundi järjest. Selle aja jooksul ei pööranud isa lapsele mitte kordagi tähelepanu. Uh, suht häiriv.

 

Ja juba paari tunni pärast olen kodus. Sellega tuleb see seiklus lõppenuks lugeda. Mõtlemist on palju veel. Kirjutada oleks veel ka palju, aga see kõik nõuab eelnevat analüüsimist. Selgeks sai ka nende nädalate jooksul see, et ma kohe üldse mitte ei taha enda teadusest loobuda. Olin koos tõeliselt inspireerivate inimestega. Ja LAV puges ikka sügavale naha alla. Ma kardan, et ma ikka ei suuda enda matkasaapaid varna riputada lõplikult. Loodan, et suudan enda uue ja vana elu ühildada. Septembris on liblikateadlaste konverents Prantsusmaal. Lahku minnes kõik ütlesid, et näeme konverentsil Ja mul oli nuuks-nuuks, sest ma ilmselt ei lähe konverentsile, sest ma ei ole enam täiskohaga liblikateadlane ja mul ei ole midagi ette kanda konverentsil uut. See oli valus. Aga ma tean, et mind ootab ees uus ja huvitav elu. Ja ehk ikka suudan aeg-ajalt enda saabastele tööd leida.

Aga nüüd ma olen väsinud. 28 tundi juba teel oldud. Tunnete virr-varr keerleb peas ja riided haisevad seljas. 

 

                                                Ookeanivaated Botha mõisas.

                                                        Vesine röövikute otsimine.

                                                Kohandasin Obani talu mõttetera.

    

                                                            Kui rohumaa põleb.

                                                    Ei tohi ära lõkuda-ei tohi ära lõhkuda-ei tohi.

                                                        

 

16.01.2023

 

Eshowe linn. Kell on õhtul seitse läbi, päike on loojunud ja sooja on endiselt ilmselt umbes 26 kraadi jagu. Istun maalilise majakese maalilises lehtlas. Mu kõrval lamab kuumast roidunud koer ja vedelen kuumast roidununa diivanil ja üritan viimastel päevadel toimunust kokkuvõtte teha.

Oleme siis praegu omadega kolmandas baaslaagris. Tee esimesest baaslaagrist teise sain katsetada, kuidas mu sarm töötab kohalike politseinike peal. Juhtus nii, et lobisesime Hermaniga autos nii suure hooga, et magasime maha 60 märgi (Jaa, siin on kiiruskaamerad ja kiirust mõõtvad politseinikud). Sõitsime kiiruskaamerasse sisse 20+ km tunnis, mis siin võrdub umbes 200 eurose trahviga. Hermann oli roolis. Politseinik oli sõbralik ja vägagi viisakas. Uuris, kes me oleme ja kust me tuleme ja miks me nii kiirustasime. Peale pikka vestlust ütles ta, et rikkumine on siiski tõsine ja ta peab trahvi kirjutama. Kõigepealt proovis Hermann enda võlusid, et tal on kahju ja ta tõesti ei näinud märki. Selle peale politseinik ei leebunud. Siis mõtlesin kui Hermann seda mängu mängib, siis las ma proovin ka. Võtsin prillid eest, tegin süüdlasliku näo pähe ja ütlesin, et me ei märganud kiiruspiirangut minu süü tõttu, sest olen lummatud sellest kaunist riigist ja palun Hermannil endale pidevalt seletada, kust me oleme ja mida me parasjagu näeme. Ütlesin, et mul on väga kahju, et autojuhi tähelepanu liikluselt kõrvale juhtisin ja lubasin, et oleme edaspidi tähelepanelikumad. Ja nii saigi Hermann enda load tagasi ja pääsesime trahvist. Meie teekond kulges läbi Krugeri rahvuspargi. Krugeri rahvuspargi suurim eelis on, et see on tõesti suur. See on nii suur, et mul tekkis isegi lootus, et loodusel on veel Aafrikas võimalus. Teepeal nägime kaelkirjakuid, sebrasid, elevante ja erinevaid sõralisi.. ja 2 minutit enne minu saabumist magas tee kõrval puu otsas ka leopard. Kõik autod veel seisid ja ootasid, et leopardit veel näha, aga tal olid teised plaanid. Ehk siis leopard 9- Sille 0. Krugeri rahvuspark on tõesti võimas ja oleksin hea meelega veetnud seal pikemalt aega kui lihtsalt läbi sõitmine. Aga kuna me ei tulnud siia leopardeid vaatama, siis rohkemaks kui läbi sõitmine meil aega ei olnud. Mis mind hämmastab on see kui mitmekesine on LAVi maastik. Kõrgus varieerub pidevalt 0 ja 1600 m vahel. Bushveld  vaheldub rohumaa ja mägedega. Vahepeale lopsakat metsa. Siis jõgesid ja järvesid. Ja loodusel on veel tõesti ruumi. Kuigi jah, ega suuri loomi väljaspool rahvusparke eriti palju ei ole enam. See riik on tõesti kaunis. Teine baaslaager, Mountain Aloe Den, asus mägedes umbes 1400 m kõrgusel Svaasimaa ja LAVi piiril Nii piiril, et oleksin saanud enda majakesest Svaasimaale üle aia kivisid loopida, kui oleks selleks soovi olnud. Aga ei näinud selleks vajadust. See piirkond on geoloogiliselt väga huvitav, kuna siin paljastuvad ühed maailma vanimad kivimid. Need mäed, need mäed, need mäed. Ja öö mägedes. Hommikune udu hiilimas üle mäeahelike. Õhtune udu tõusmas alt orgudest. Lõputu tähine taevas. Tuul vihisemas majakese konstruktsioonides kui ta mäenõlva tabab. Imekaunis rohumaa ja siis korraga lopsakas mets. Ma ei saa aru, kuidas saavad rohumaa ja mets niimoodi lihtsalt vahelduda ühe mäekese peal. Meie ööbimispaik oli kahe sellise metsakese vahel. Ühe metsakese keskel oli lisaks veel ka mägijõeke. Pole midagi paremat kui peale metsas ronimist ja rassimist kleepuvad riided ja saapad seljast võtta ja otse mäenõlvast tulevas ojas värskendada.  Esimesel päeval vahtisin neid mägesid ühe ja teise nurga alt ja teisel päeval ei suutnud ma enam vastu panna ja otsustasin, et pean ikka meie ööbimispaiga lähima mäe otsa ronima. Pasi oli samale järeldusele jõudnud ja nii me kahekesi teele asusime. Mööda rohumaad mäkke kõndimise tegi keeruliseks rohu vahel olev lahtine kiviklibu ja vahepealt otse maast välja kerkivad rahnud. Ja see, et mul puudub igasugune füüsiline vorm. Ja 1400 m peal annab tunda, kui füüsilist vormi ei ole. Võtsime asja üsna rahulikult ja liikusime tempos: näed seda kivi seal- see on me järgmine eesmärk ja siis puhkame; näed seda protea põõsast seal- siis teeme joogipausi; Oi..ja see on tõesti huvitav taim- vahime nüüd seda mõnda aega iga nurga alt. Kui aga esimese mäe otsa olime jõudnud, siis mitte väga kaugel asus teine. Sups veidi mäest alla ja veidi jälle üles ja olemegi kohal. Tegime siis sups teise. Ja teise otsast paistis muidugi kolmas. Ja kuna hoog oli juba sees, siis tuli ka selle otsa ronida. Ja oh üllatust, kolmanda otsast paistis tõeliselt ahvatlev neljas. Kõhklesime alguses ja lõpuks Pasi ütles, et kui ma tõesti tahan, siis võime proovida ka seda neljandat. Tahtsin, aga arvasin, et proovime kõigepealt keset nõlva asuvate rahnudeni jõuda ja siis vaatame edasi. Rahnudeni jõudes otsustasime, et kui juba, siis juba. Vahetult enne tippu jõudmist teatas Pasi, et vahet pole, mis sealt tipust paistab, rohkem ta ronida ei taha. Lubasin pühalikult, et see jääb viimaseks. Õnneks oli lubadust lihtne pidada, kuna neljanda mäekese tipust paistev veel kõrgem tipp tundus olema mitme kilomeetri kaugusel. Neljas tipp asus 1777 m peal. Noo ja need vaated. Mmm..roheline rohi lainetamas mööda mäenõlvasid. Liblikad lendamas mäetipus. Ma ei ole kunagi saanud vaadelda orgude kohal lendlevaid kotkaid nii, et olen ise kõrgemal kui nemad. Nagu ikka oli alla tulek keerulisem kui üles minek ja põlved said parajat vatti mööda rohtu ja kiviklibu libisedes. Poolel teel alla kohtusime Reinieriga. Istusime koos mäenõlval, vaatasime alla orgu metsade peale, vaatasime meie kaugel paistvat laagrikest ja tõdesime, et elu on ilus. Reinier oli eelmisel päeval need mäed läbi matkanud. Ta võttis need tunded kokku väga tabavalt: üle pika aja sain ma tagasi enda keha ja ma ei ole enam lihtsalt pea. Õhtuti grillisime, vaatasime mägede vahele loojuvat päikest ja arutasime maad ja ilma. Kui kõik teised magama läksid, siis vedasin enda teki ja padja maja ette trepile, pugesin magamiskotti ja vaatasin lõputut-lõputut taevast. Ma loodan, et ei unusta kunagi neid õhtuid ja neid mägesid. Kahjuks aga tuli meil sealt paradiisist lahkuda ja nüüd oleme Eshowes. Eshowe on suht suvaline linn suht suvalises kohas ning linnas vaadata pole miskit ja tänavatele kõndima pole ka soovituslik minna.  Aga linna ümber kaunid rohumaad ja metsalapid. Oleme 500 m peal ja kuumus on tappev. 39 kraadi varjus ei ole kuidagi ok. Müttasime terve päeva metsas. Päeval põõsasse kükitama minnes oli tõsine probleem pükste alla saamine, sest keha ja riided on lihtsalt nii kleepuvad, et pükste alla saamine nõuab tõsist pingutust ja võimlemist. Pükste üles saamine on sama keeruline. Ah ja, vabandan, et kurtsin eelmises postituses enda 7 puugi pärast (tegelikult oli ka kaheksas, kes jõudis end mu seljal kenasti sisse seada). Pasi ütles, et tema rekord on siin olnud 150+ puuki enda kehalt ühel õhtul välja nokkida. Kohalikud ütlesid, et sellisel puhul aitab ainult väga kuum vann. Tuleb minna nii kuuma vanni, et napilt ise jääd ellu ja puugid naha sees surevad ära. Ütleme nii, et kuum vann ei ole miski millest ma siin kuumas unistan. Aga välitööd on tõesti edukad olnud. Oleme igas kohas täitnud enda normi ja veel enamgi. Ja meil on tõeliselt hea seltskond. Ja kui alguses põdesin, et kuidas ma küll selliste spetsialistide kõrval hakkama saan, siis tuleb välja, et  olen välitöödes üsnagi osav ja Uganda ja LAVi metsade vahel on vägagi palju sarnasusi ja ma suudan mingil määral orienteerida nii taimeperekondades kui vaksiklaste perekondades. Usun, et olen end tõestanud kasuliku meeskonna liikmena ja mitte ainult selle pärast, et suutsin 200 eurosest trahvist meid välja rääkida. Aga see majake, kus me Eshowes praegu oleme on nagu muinasjutt otse metsa serval. Majas 30-50ndatest pärit vana täispuidust mööbel, kaunid Pärsia vaibad, kaunid labid ja igas toas on oma raamatukogu. Sumedad ööhääled vahelduvad verd tarretava bushbabyde kisaga. Magan lahtise aknaga (osasliselt ka kuumarabanduse vältimise eesmärgil) ja tahan endasse talletada iga viimase lõhna ja heli. Lisaks jahedusele toob lahtine aken tuppa ka mõne sääse. Puukidest pole palavikku siiani tulnud ja loodan, et ehk annavad ka sääsed mulle armu ja ei too kingituseks kaasa malaariat. 

 

 

                                                        Selle künka tipp oli 1777 m.

                                                      Vaated.                                           

                                                Poolel teel alla.

                                                    Metsa ja rohumaa mosaiikmaastik.