Oh seda elu elukest. Kaks aastat tagasi olime Liisi ja Meeriga palmipuude pühal Roomas. Liis ja Meeri olid kirikus ja lehvitasid palmiokstega. Mina istusin kiriku ees purskkaevu serval, pööritasin silmi ja jõin hommikul kell 10 kokteile-jep mitmuses. Sest mina kirikusse ei lähe missale. Mina ei lehvita midagi Jeebuse auks. Täna leidsin end kirikus Jeebuse ees põlvitamas ja palmioksa lehvitamas. Rahvas laulis mu ümber meu deus, meu deus ja mina mõtlesin, et jumal küll, kuidas nüüd nii läks minuga. Ja miks see roheline Bob Marley tekiila-rumi-ürdi kokteil nii kiirelt enda mõju kaotas.
Tegelikult on see kōik osa palju pikemast ja hästi armsast loost, mida praegu kirja ei jõua panna. Aga ütle veel, et universumil pole huumorisoont.
Ah jaa..ja laupäeval tuli uus vanuse rekord. Kamp 19-aastaseid arvas, et ma olen 23. Brasiilial ikka on noorendav mõju. Aga ka see on pikem lugu.
No comments:
Post a Comment