Oeh, aga kui nüüd üritada kirja panna midagi muud peale emotsioonide, mida ma edasi ei oska anda, siis veetsin enda nädala Nova Friburgo linna lähedal Alto da Figueira looduskaitsealal, mis asub mu Campinase kodust Google mapsi väitel täpselt 600 km kaugusel ning kuhu jõudmine oli korralik loksumine. Kõigepealt Uber Campinase bussijaama. Sealt buss Rio de Janeirosse, sealt buss Nova Friburgosse ja siis oli vaja leida hullumeelne Uberi juht, kes oleks nõus meid väga pinnaseteidipidi mäe otsa laagrisse viima, sest lk ala tegevjuht ei saanud meile sellel õhtul vastu tulla. Startisime pühapäeval mu hosteli eest hommikul kell 7 ning laagrisse jõudsime õhtul kella 22 paiku. Siinsed bussid ülimugavad ning jalaruumi on nii palju, et mu jalajupid ei ulatunud isegi jalatoeni ning toolidel on ka selline poollamav sääreosa toega asend. Nagu tugitoolis sõidaks. Aga Riosse sissesõites olid ummikud ning olgugi, et ümberistumise aeg oli 1.20, siis jäime enda Novo Friburgo bussist maha. Saime õnneks piletid hilisemale bussile. Linna jõudsime kũll juba pühapäeva mõistes üsna hilja ning polnud lihtne leida Uberit, mis tahaks pimedas viia meid meid mööda väga auklikku teed mäe otsa. Gabrielil õnnestus siiski peale mõningast veenmist ja lisaraha maksmist üks juht ära rääkida. Ilmselt see tüüp küll hiljem kahetses enda otsust, sest "põhjapuhastust" sai see auto ikka korduvalt. Imelik, mille üle inimene on võimeline rõõmu tundma, aga kohale jõudes oli me majakene ümbritsetud paksult army antidega ning selleks, et maja võtmeteni jõuda, pidime sellest sipelgamerest läbi minema ning hetkega olid sipelgad püsisäärtpidi üleval ning püksis hammustamas ja kuuldavale tuli nii kilkeid kui sõimu. See oli nii tuttavlik tunne Kibalest. Kohe teadsin, et olen saabunud erilisse kohta. Kohe valdas tunne, et just siin peangi olema. Majja sisse saades tuvastasin sipelgaraja ka köögis ning jäin huviga ootama, et kas läheb lahinguks, aga ei, ei läinud. Mulle tundub, et nad oli valgustundlikud, sest valguse peale otsustasid nad ninad ümber keerata ning köögist lahkuda. Laager koosneb kolmest kokku ehitatud majakesest, mis on suurest taaskasutatud materjalidest, lihtsatest lahendustest ning korrapärane ning kaootiline korraga. Taaskord tundsin end hetkega väga hästi selle kõige keskel. Saime end sisse sättida tegevjuhi Thomase kontori teisekorruse magamislavatsitel. Pidevas küpsenud olekus olemisest olin ma küll suutnud ära unustada, et temperatuurid võivad ka alla 20 kraadi langeda ning mingis täielikus segaduses ei võtnud ma kaasa enda jopet ning öine 18 kraadi ning 88% õhuniiskus oli korraga koledalt ootamatu. Kõik asjad oli kõrgest õhuniiskusest hetkega nagu märg pesu ning see tunne säilis kuni Campinasesse tagasi jõudmiseni. Lihtsalt täiesti nätske olemine ning ainus viis riideid vōi magamisaset kuivaks saada oli seda kehasoojaga kuivatades. Ning mul on selle kehasoojaga veidi kehvad lood. Mu välitööde särk oli terve nädala lihtsalt ligane, märg ja rõve, sest päeval higistasin selle märjaks ning öösel tegi õhuniiskus veel märjemaks. Ei leidnud erilist mõtet seda seal ka pesta selliselt. Pikemalt seal olles hakkaks see ǒine nätsku ja külmus häirima ja tahaks sooja ja kuiva, aga selle lühikese aja oli lihtsalt kogemus. Oma osa mängis kindlasti ka sügis ning eelnenud vihmane nâdal. Esmaspäeval ärkasimegi paksus piimakisselli udus ning vaadates udu ja madalt temperatuuri oli üsna selge, et selliselt me liblikaid eriti ei võrguta. Sellest hoolimata läksime välja ning vōtsime ette 1600 m mäetipu raja. Udust mustvalge maastik, loendamatud kastepiisad kõigel ning minu jaoks täiesti uudne pilvemets pakkusid elamusi rohkem kui ühe väikse hinge sisse mahub. Igat samblikku, sammalt, bromeeliat ja orhideed oli vaja näppida ja imetleda. Mängisin endiselt ka operaator Kõpsu, aga telefon ei suuda salvestada seda metsa sügavust ja värvide skaalat (või siis värvide puudumist) selliselt nagu vääriks ning kaadrid tunduvad lahjad ja lamedad võrreldes sellega, mida inimsilm tajus. 3,5 h maastikku ja märg õhk oli kontoriroti kehale juba täitsa väljakutse. Lōunaks vedasime end tagasi laagrisse, kus ootas meid soe söök, mille laagri kokk oli meile ja laagrisse uut villa mõõtu maja ehitavatele töömeestele valmistanud. Söök maitses eriti hästi. Pealelõunal oli veidi vähem udu ning tegime püüki laagrisse tooval teel ja saime mõned liblikad ikka juba ka. Kõigepealt 2 km mäest alla ja siis 2 km järjest mäest üles. Õhtuks oli selge, et mu põlveliigesed ikka enam ei toimi nii nagu peaks. Eriti just mäest alla minnes ning igasuguste külgmiste libisemiste peale saab paremas põlves mingi nârv millegagi pihta ning valu peale tahab lihtsalt põlv alt ära kaduda. See aga ei ole väga tervislik u 40 cm laiusel mäenõlva rajal või ühelt kivilt teisele hüpates. Õhtuks oli väsimust omajagu ning enne kella kaheksast õhtusööki tegin väikese uinaku voodi kuivatamise eesmärgil. Oli mõnus küll eelkuivatatud voodisse pugeda täis kõhuga. Öösel ärgates voolas vesi mööda aknaklaasi ning rõskusest triibulise akna taga oli tume öö ja metsahääled. Tõmbasin niiske villase teki ninani ning tundsin isegi läbi une, et olen õnnelik.
Teispäeval ärkasime jällegi külmas ja paksus udus. Aga ilm muutus korraga kiiresti, välja tuli päike ning temperatuur tõusis sinna 28 kraadi peale ning siis oli vaja kiirelt mäe otsa jõuda, et seal liblikaid võrgutada nagu varasemas postituses juba kirjutasin. See oli igati edukas hommikupoolik. Pealelõunal aga hakkas sadama ning sadas kuni õhtuni. Peale õhtusööki tegime öise tiiru teel, et näha ja kuulda ööelu metsas. Elu väga ei näinud, aga selle eest oli mägede vahel palju udu ning kogu maailm oli nagu vati sees, millest kõrguvad välja öised mäetipud. Maagiline. Maaliline. Kirjeldamatu. Siinkohal aga jätan tänaseks postituse pooleli, sest homme on tööpäev ning käed on väsinud telefonis teksti tippimisest. Jätkan homme.
No comments:
Post a Comment