Laupäeval suhtlesin Thomasega ning hoolimata pingutustest muksikut päästa, olid koera vigastused liiga tõsised ning ta pandi magama. Mõtlen, et mille pealt tuli paariteist sekundi jooksul mu otsus, et vigastused on liiga suured ja kas on relv, et ta maha lasta. Ja sama olukorra pealt tuleb teisel inimesel otsus, et viia loom ruttu arstile ja üritada teda päästa. Sest kuni selle hetkeni, kui Thomas autosse tagasi jõudis arvasin ma, et kiirustame arstile ainult eesmärgiga, et loom võimalikult kiiresti eutaneerida. Minus ei olnud korrakski mõtet, et koera saaks ja tuleks päästa selliste vigastuste pealt. Hoolimata nendest väikestest tumedatest silmadest, mis mind jälgisid terve tee. Saan aru, et mu hinnang olukorrale oli korrektne, aga mind kummitab, kui kiirelt ja tema elu eest võitlemata ta surma mõistsin. Ta oleks hea koer olnud.
Ja kui palju loomi me iga päev farmides surma mõistame. Kuidas inimesed ei näe liha taga looma, kellel olid tunded ja kes oli arukas ja mõtles. Tööstus on loonud farmiloomadest lolli ja tuima massi kuvandi. Paljud teist on näinud rõõmsalt ringi jooksvat kana? Vihmas hullavaid parte ja hanesid? Takka üles löövat ja mängivat veist? Matsu mängivat kitse? Nad ei ole loll tuim mass ja väärivad austusega kohtlemist. Ma usun, et liha ja piimatooted kuuluvad inimese toidulauale. Aga ma usun ka seda, et tarbime liha liiga palju ja seda toitu saaks ja tuleks palju eetilisemalt kasvatada. Ja ma olen enda peale kuri, et olen nõrk ja ei suuda lihale ei öelda, kui see küpsetatud kujul mu ees lōhnab. Ma seisan tihti poes ja ei tea, mida osta. Kui võtan arvesse toiteväärtuse, tootmise keskkonnamõju, eetilised kaalutlused ja hinna, siis muutub see mudel üsna keeruliseks. Vähemalt veel on kohalikku toitu. Aga ka kohalikul toidul on hind, mida hinnalipikul näha ei ole.
No comments:
Post a Comment