Öö.
Nii tähine täevas mu kohal ning tantsivad jaanimardikad mu ümber.
Päike piilub.
Tervituskohv päikesele.
Nii on.
Kuigi õhtul on vaja magamiskotti pugeda, siis päeval on ikkagi veel suht ideaalne Eestimaa suvi ning t-särgi temperatuurid. Vähemalt saab öösiti mõnusalt teki sees röövikut mängida ja ei ole enam lämmatavalt palav.
Kolmapäeval (02.04) oli ilus päikseline hommik ning tegime jälle mööda teed püüki. Püüdsime ühest kohast korraga ka kaks Vanessa liblikat, kes on mu projekti sihtperekond. Varasemalt polnud neid kummalgi päeval näinud. Ning siis aktiveerus jälle mingi sisetunne, et see ei saa olla juhus, et ühes kohas on korraga kaks sama liigi liblikat. Otsisime liigi toidutaime, aga ei miskit. Hing ei andnud rahu. Miski peab olema. Siin on midagi, mida me ei taba ära. Hakkasin läbi otsima teadaoleva toidutaime lehestruktuuriga sarnaseid taimi. Ja siis..leidsin rööviku. Vanessa braziliensise rööviku. Taimelt, mis ei tohiks olla toidutaim. Ja siis hakkasin neid taimi läbi vaatama..ja teine röövik. Ma leidsin röövikud! Ja võimalik, et seni teadmata toidutaimelt. Lahe! Ainus häda on, et ma ka ei tea veel hetkel, mis taimega on tegu. Vaja mõne botaaniku abi. Lõunast pakkisime enda asjad kokku ja sättisime teise laagri suunas. Unustasin enne kirjutada, et me ei reisi Gabrieliga kahekesi. Minuga on kotis kaasas ka mitukümmend röövikut, keda ei saa hooleta jätta. Pooled jäid maha Campinasesse Andrè hoole alla, aga pooled tulid minuga kaasa. Meiega liitus ka kaks eelnevalt mainitud Vanessa liblikat, sest ka nemad vajasid õhtul söötmist ning värskeõhuvanni. Pelgasin veidi, et mis mu põlv teeb varustuses 3 h matkamise peale maastikul. Tõmbasin põlve topelt kinni ja lootsin parimat. Thomas sõidutas meid autoga pargi teise serva, kust siis jala mööda metsa edasi pidime matkama. Teel tulid meile vastu kaks koera, kes olid värskelt murdnud ninakaru. Thomas oli ilmselgelt endast väljas. Koerad olid meie koka koerad. Pargis pidi elama u 40 inimest, kellel on umbes 90 koera ning 50 kassi. Nad olid hiljuti loenduse ja koduloomade vaktsineerimise läbi viinud. Kahjuks pidi olema see tavapärane, et loomi otseselt ei toideta ning nad jahivad ise metsast toitu. Midagi selle vastu teha ei saa otseselt ja see on suur probleem. Aga õiges teeotsas siis me Thomasest lahu läksime ning leppisime kokku, et homme kell 5 ootab ta meid tee otsas uuesti. Ja kuigi laagris on nüüd internet tänu Starlinkile (pomisemine ja vastakad tunded Muski suunas), siis telefon ega ka raadio muul ajal rajal ega ümbruskonnas ei levi ja maailmaga kontakti saab ainult..noh, ei saagi. Teel püüdsime liblikaid ning vahtisime jälle seeni, lehti, sammalt ja samblikuid. Selleks ajaks oli Gabriel leppinud sellega, et mul igat värvilist lehte nagu ilmaimet on vaja vahtida ja pildistada ning hakkas juba ka mulle lehti tooma ja küsima, et kas ma seda või toda lehte olen juba näinud ja pildistanud. Maastik oli varieeruv ning nõudis ikkagi ka pingutust. Poole tee tähiseks oli jōgi, millest läks üle hämmastavalt kabe sild ning teisel pool jõge oli suur valge kummitusvilla, abihooned ning aimatav peenramaa. Üksi ja hüljatud. Kunagi oli see kõik olnud väga uhke. Vahtisin suurt hoovis kasvanud araukaariat ning unistasin aegadest, mis kunagi võisid olla ning elust sellises kohas. Aga pikalt unistamiseks polnud aega, sest enne pimedat oli vaja laagrisse jõuda. Ühel hetkel jōudsime kaljuni, millel voolas väike madal oja ning meie tee viis üle selle kajunuki. Siis tõmbas seest öönsaks. Kaljunukk oli küll kusagil 2+ m lai ja enne vabalangust olid sätitud ka mõned suuremad kivid, mis võiksid kukkuja kinni püüda, aga kalju korralik kalle ning oja ning selles kasvav vetikas tõotasid libedust. Tundsin, kuidas vaprus minust väljub. Julgust ei toonud juurde ka Gabrieli manitsus, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest libe võib olla. Võtsin sisse hanedelt õpitud lestad laiali uisutamise asendi, hoidsin hinge kinni ning teisele poole ma kuidagi uisutatud sain. Veel veidi üles-alla ronimist metsas ja mäenõlval ning siis jõudsime lagendikule, mida igast küljest ümbritsesid mäe nõlvad. Ja keset lagendikku oli vâike majake. Meie baaslaager. Oli tunne, et olin jõudnud maailma lõppu. Ja maailma lõpus ei ootanud mind kohvik (vihje Vennaskonna laulule) vaid hoopis kaks eeslit ja väike majake. See oli midagi, mida ei saa sõnadesse panna. Kuidas on sellises kohas, nii kaugel kõigest, selline majake (ja eeslid- vist küll muulad tegelikult). Nagu muinasjutt. See koht ja hetk on mu ilusate kohtade top kolmes koos Mountain Aloe Deniga LAVis ja Philipi farmiga Põhja-Ugandas. Ma tahaks seda kirjeldada, aga ei oska vääriliselt seda teha. See tunne seal seista. Selle kõige keskel. Põõsas toimetas koolibri, kellel oli inimesest täiesti ükskõik, ümber oli õisi täis mets, mägede nõlvadel mängiv loojuv päike, väike oja koos konnade kooriga, viimased toimetavad liblikad..ja kaks eeslit. Ja mina keset seda kōike. Mõni hetk ikka on ilusam kui teine. Mõni hetk on ikka väga-väga ilus. Peale päikese loojangut ning enda, röövikute ning liblikate toitmist läksin imetlema ööd. Tähistaevas. Ööhääled. Sajad ümber tantsivad jaanimardikad. Sellel ööl ei oleks ma tahtnud magada. Oleksin tahtnud sinna tähistaeva alla jääda ja langevaid tähti lugeda ning koos jaanimardikatega tantsida. Kahjuks oli keha aga väsinud ning ees ootas uus päev koos uute pingutustega. Keha nõudis magamiskotti pugemist kui vaim oleks tahtnud olla veel seal öös. Leppisime kokku, et ärkame kella 5st, et vaadata päikesetõusu. Ärgates oli tunda, et keha on saanud korralikku koormust eelnevatel päevadel vaevaliselt tuli see liikuma saamine. Tegin endale tassi kohvi ja Gabriel tegi endale teed ning istusime maja trepil ja vaatasime meie ees tärkavat maailma punastes-oranžides värvides. Gabriel läks üsnagi varsti magama tagasi ning jäin üksi koos tõusva päikesega istuma. Istusin ja pisarad voolasid. Kõik tehtud töö, ohverdused ja kaotused on olnud seda väärt, et olla sellise hetke tunnistajaks. Ma olen end töötanud välja sellisesse hetke. Maailmalõpus. Liblikate jaoks oli veel liiga vara ning kui päike oli juba piisavalt päikeseks tõusnud, siis ronisin veel ka tunnikeseks magamiskotti tagasi. Peale hommikusööki tegime 3 h püüki jõgede orgudesse. Jõed on olulised liikumisteed liblikatele ning tänase päeva eesmärgiks oligi mööda jõge lendavaid liblikaid püüda. Selleks tuleb end kusagile jõe keskele mõne tahkema kivi otsa sättida ning loota, et mõni liblikas lendab piisavalt lähedalt mööda ja et suures vōrgutamise hoos end kivi otsast vette ei vōrguta. Laagrisse tagasi jõudes tegime 50 min laagri ümbruse püüki, tund puhkust lõunaks ning siis asjad kokku ja tagasiteele. Ei tahtnud tagasiteele. Úldse ei tahtnud.. Mis mind eriti hämmastas oli see, et majakeses oli lisaks internetile ka täissuuruses külmkapp ning praeahjuga pliit. Ja kuigi eeslid on siin eesmärgiga just varustust siia tassida, siis ei suutnud ma kuidagi välja mõelda, kuidas see vaene eesel peaks nendel kitsastel radadel seda külmkappi seljas vedama. Aga seal kus küsimus kõige suurem, seal ka vastus kõige lähemal. Kohtasime tagasiteel selle laargi eest hoolitsevat Rafaeli ning ta teatas rōõmsalt, et nad tassid selle külmkapi teise mehega kahevahel siia laagrisse. Nagu wtf. Millest need kohalikud mägede mehed tehtud on, et nad kahevahel külmkappi sellisel maastikul ma ei tea mitu tundi veavad. Ja pliiti. Ma suudan vaevu ennast ja enda varustust vedada edasi. Tagasitee ei olnud lihtne. Kuumust oli ka 30 kraadi ligi ning sâäremarjad olid pidevas krambieelses seisundis. Aga põlv pidas vastu, keha pidas vastu ning 10 min enne kella 17st me teeotsas ka olime, kus juba ka Thomas meid ootas. Thomas oli mures meie pärast, sest baaslaagris, mis on 1 h autosõidukaugusel, oli terve päeva sadanud ning isegi osad jōed olid üle kallaste. Meie aga olime hoitud ning saime ainult 10 min vihma. Aga jah. Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas sellel maastikul peaks paduvihma korral hakkama saama. Ka vihmata on libe koguaeg. Ja kui nüüd sinna lisada mitmetunnine padukas, siis ma ei tea, mida kõik need ojad, ojakesed ja mudarajad teevad selle peale. Thomas andis meile kenasti rätikud ümber, et oleks soojem olla (tegelikult on ta üks nendest meestest, kes igal hetkel autot lapiga paitab ning ta lihtsalt ei tahtnud, et me ta auto istmed ära käkerdame, aga kuiv soe rätik oli igati mōnus kũll) Ja ma palusin, et vb jätaks aknad lahti, sest ma olen higist märg nagu narts ja haisen. Jõhkralt. Taaskord. Tagasi baaslaagrisse jōudes tervitas meid vihm ja meeldivalt rõske elamine. Ōnneks soe dušš ja söök tegid kehale head. Reede hommikul ärkasin kella viiest, et minna siinse mäe otsa päikesetõusu vaatama. Gabrielil puudus igasugune huvi selleks ajaks seda päikesetõusu näha.
..jätkan homme.
