Siin süüakse ka verivorsti. Ainult tooremal kujul kui meie seda teeme.
Operaator Kõps laboris. Video on liiga pikk, et siia lisada.
Viimastel päevadel olen olnud operaator Kõps liblikaliste seltsis. Rootsi ajakirjandus tunneb meie tegemiste vastu huvi ning ühel tüúbil on soov teha selline populaarteaduslik minidokumentaal meist. Saatis näidisvideo ja enda ideed ja Mariana vahvalt vastas selle peale, et no-problemo, Sille on Brasiilias ja teeb âra. Näidisvideo on teadlastest, kes uurivad kaljudel pesitsevaid linde. Kaunid doonivideod, laiad merevaated, lähivõtted väikestest tibudest. Väga kaunis ja mõjus. Imeline, kui sellise dokumentaali meie projektist saaks. Ainult, et..Sille on Brasiilias küll, aga ta ainus tehniline abimees on Iphone. Ja see näidisdokumentaal oli kohe kindlasti filmitud millegi enamaga kui iphone ja ka veidi filmikunstiga rohkem kursis inimeste poolt. Kust kohast ma need kaunid droonikaadrid siin nii hangin. Panen telefoni filmima ja viskan võssi poole lendu? Oi jah. Igastahes olen siis viimased päevad siin andnud endast parima ning roomanud kõhuli, otsinud vaateid ja luuranud liblikaid. Täna sain esimese tagasiside ning sooviti, et äkki saaks lähikaadreid metsas lendavatest liblikatest. Eeeeee..ei. Metsas ringi lendavatest liblikatest ma küll enda telefoniga lähikaadreid välja võluda ei suuda, aga maandunud ja asjatavate liblikatega on lootust läbirääkimisi ehk pidada ja miskit sai täna ka kaadrisse püütud. Järgmine nädal olen Rio lähedal Gabrieliga liblikaid seiramas terve nädala ning loodan siis seal veel liblikatele lähenemiskatseid teha ning metsa hinge tabada. Veidi on vahva ka.
Täna teatas siinne professor André, et ma ikka ei peaks Brasiiliast ära minema ning Brasiilial on mind rohkem vaja kui Euroopal. Tuleb tunnistada, et hoolimata sellest, et ma enamuse ajast ei saa endiselt kellagi aru, mis toimub, siis ma tunnen end siinses töörühmas väga hästi ning mulle väga meeldib selle töörühma õhkkond. Mind on kenasti omaks võetud ning olen igati kaasatud tegevustesse. Logistiliselt tunnen end veidi piiratuna, aga muus osas on mul suhteliselt vabad käed teha otsuseid ning samas on tugisüsteem olemas, kellelt küsida. Jah, hoopis teistsugused välitööd kui varasemalt, aga ikkagi uusi kogemusi toov ja loov. Mariana ja ta projekt tulid mu ellu õigel ajal. Uus hingamine.
Isaiah kirjutas mulle täna ning vestlesime. Küsis, et millal ma Ugandasse lähen. Siis käis küll selline jōnks südame alt läbi, et kuidas ma nüüd talle üles tunnistan, et ma hoopis Brasiilias olen. Nagu millegi kohutavaga oleks hakkama saanud. Isaiah ainult ütles selle peale rahulikult, et Uganda jääb alati mu teiseks koduks ja peaasi, et ma tagasi veel kunagi lähen. Ma tõesti tahan tagasi minna. Algne plaan oli enda 40. eluaasta seal Rwenzori mägedes vastu võtta, aga praegu ei teagi. Ilmselt lükkub edasi. Aga peale seda projekti peaksin ma olema piisavalt pädev, et püüda endale rahastust hankida. Seda ma kindlasti ka proovin. Ja Kibale kindlasti ma sinna ka sisse kirjutan. Plaan on juba peas tegelikult olemas. 14 aastat tagasi läksin ma esimest korda Ugandasse. Mhh..see oli nagu eile. Üksi lennujaamas enda miljoni kodinaga. Entebbe lennujaamal on oma lõhn. Kiigun võrkkiiges Brasiilias ja tunnen seda lõhna endiselt enda sõõrmetes. Ja kõik need aastad hoidsid Isiah ja teised assistendid mind metsas elus ja terved. Isaiahiga oleme ikka igast mudast ja soost koos lâbi käinud. Autoga. Mootorrattaga. Kibale voolab mu soontes. See on osa minust.
Mu puuviljavarud olid kuidagi otsa saanud. Ja poes olles tabas mind tõeline tragöödia. Kõik papaiad ja mangod olid toored. Näppisin ma ei tea kui palju neid seal läbi ja ei ainsamatki söömiskõlbulikku. Näppisin ikka hoolega kõiki, et äkki ikka allpool on mōni ning peas kõlas klassivend Steni kunagine sajatus, et miks krt vanamuttidel on vaja poes iga viimane kui mandariin läbi katsuda. Jep, täna olin ma see vanamutt. Täna jäidki paiad ja mangod söömata ning pidin leppima arbuusiga. Nüüd saab jälle öôläbi vetsu joosta enda imepõiekesega.
Selle aasta aiandushooaja plaanid.
No comments:
Post a Comment