Mõnes poes pole kokku ka niipalju puuvilju kui mu kodustes varudes.
Sain ka enda teiseliblikaliigi Vanessa braziliensise munema (otsi pildilt väikeseid rohelisi mummukesi). Aga, kuna härra politsei mulle taimi tagasi ei anna, siis on ikka veits jama majas.
Varjutub.
Öödes on ikkagi muutus toimunud ja temperatuurid langevad nüüd sinna 25-23 kraadi kanti. Marudalt tore on magada nii, et ei pea olema meritäht enda higiloigus. Isegi tekikoti võtan juba magamiseks peale. Ning praegu istun vōrkkiiges isegi pikkades pükstes, et peale pesus käiku külma ei saaks. Aga mu kangekaelsus ei ole enam kujundlik vaid ka füüsiline seisund. Töökaaslased ikka armastavad konditsioneeri panna 21 kraadi peale puhuma. Ehk siis tuled täishigisena 35+ temperatuuri käest väljast 21 kraadisesse kabinetti. Istun täpselt puhuri ees, seljaga puhuri poole. Ja noh, nii see siis läks. Proovin ikka seda temperatuuri sinna 24 kraadi peale kruttida kui teisi ei ole, aga nad krutivad kohe 21 peale tagasi esimesel võimalusel. Peab hakkama salli kandma.
Peale seda kui üks töökaaslane näitas mulle enda kõrvalestas kasvavat kaunist nahakiini ja teatas, et see on tal juba kolmas kord sellist kaunist loomakest enda kehas kasvatada, vaatan ma igat enda aknepunni hoopiski ärevama pilguga. Proovisin küll uurida, et mis on põhilised kohad, kust siin nahakiine hangitakse, aga selgust ma ei saanudki. Küsisin, et kas peaksin enda pesu triikima hakkama, aga arvati, et tõenäosus kiin saada on ikka väike. Kui väike? Väike nagu, et homme Maa ja kuu põrkuvad või 10 % väike? Sest endiselt, on kohti, kust ma kunagi endalt nahakiine vâlja pigistada ei taha. Ja arvestades kui mitu töökaaslast lisas, et neil on ka nahakiinid olnud, siis ma arvan, et minu ja nende arusaam väiksest võib olla erinev. Japis oli nahakiini näha küll. Vaatas uurivalt ja puurivalt kui vees solistasin. Noo vaatame, kas tal ōnnestus mõni muna mu külge sokutada. Paar päeva on keset selga üks mahlane punn siin kasvanud küll. Täpselt seal, kus ise normaalselt ligi ei ulatu. Visklesin ikka ühte ja teist pidi peegli ees ja tegin venitusharjutusi. Oli kohe rõõm kui jōudsin järeldusele, et ikkagi lihtsalt üks järjekordne akne pesa. Nii et isegi akne võib rõõmu tuua. Kõik on perspektiivi küsimus.
Eile öösel oli kuuvarjutus. Panin ikka endale ka kella 3.20ks helisema ja ajasin end akna peale vahtima. Kole pisike ja kaugel see kuuke oli sellel hetkel, aga tâitsa tegi varjude mängu. Nüüd vahib siin mind vōrkkiiges nagu Karula vanaemade ekstra rohkes võis praetud kollane pannkook. Kui ainult saaks neid pannkooke veel. Mitme moosiga.
No comments:
Post a Comment