Väike video kesklinnast.
Munakollase-kookose kook.
Eile Uberdasin end jälle Campinase kesklinna, sest tahtsin minna igalaupäevasele turule. Siin on selline väike-ettevõtlus ja laadatamine osa nädalavahetuste meelelahutusest ja kõikidesse parkidesse kerkivad üles väikesed müügilauad. Kes müüb käsitööd, kes pirukaid, kodust jäätist jne. Pered tulevad parki, lapsed mängivad, süüakse-juuakse ja veedetakse aega. Enda linnaosa laadal olen juba korduvalt käinud ja võtsin plaani siis ka kesklinna laada üle vaadata. Täitsa vahvat kribu-krabu tehakse ja omaette vaatamisväärsus on hipid ja nende traadist-sulgedest-kividest tehtud ehted. Mina lõin kontakti ühe margi- ja mündimüüjaga, tegime veidi kaupa ning vahetasime hinnalisi kingitusi. Ma andsin talle 10 SEKi ja tema mulle Brasiilia vana raha. Lubasin talle järgmine aasta Eesti münte tuua. Trallasin veidi ka juba tuttavaid radasid pidi ja käisin uuesti turul. Tahtsin turu söögikohas kala ja krevette süüa, aga onu ütles, et see ports on tervele perele ja üksinda ma sellest küll jagu ei saa. Ei saanudki enda kala ja krevette. Vanas raudteejaamas oli sellel nädalavahetustel naiste ettevõtlust toetav laat ja lemmikloomade vaktsineerimine ja müük. Uberit oodates tekkis ka suurepärane mõte kivitrepile istuda, et jalga puhata. Ja samal hetkel kui mu poolpaljas kann seda kivitreppi puutus sealt ma ka püsti kargasin, sest olin teinud valearvestuse kivitrepi temperatuuri osas ja nagu kuumale pliidiraule oleks istunud. Hea, et ville ei saanud. Ning kui linnas, kus elab 1.2 miljonit inimest, on ka kaks eestlast, siis muidugi suudavad nad täiesti juhuslikult ka tänaval üksteist leida ja kohtuda.
Käisin vaatasin ka üle Campinase Torre de Castelo endise veetorni ning tahtsin jalutada Saksa pargis, aga park oli luku taga ning sinna ei saanudki. Tuleb tunnistada, et ma ei oska siin linnas nädalavahetustega eriti midagi peale hakata. Campinas ei ole ilus ja turvaline linn, kus jalutada ja liiga palav on ka. Ei ole siin ka poodides miskit, mis huvi pakuks ning süüa ja juua ka selle palavaga ei jõua. Minu jaoks on sellised suurlinnad täiesti ebasobiv keskkond. Ja taaskord olen õnnelik ja tänulik selle eest, et olen sündinud Eestis. Kasvanud heinamaal ja metsas ringi luusides. Et tean, kuidas udulambad söövad kastesel heinamaal. Kuidas lõhnab kevad, värske hein ja sügisvihm. Kui palju tähti on taevas. Ja kuidas lõkke sädemed tantsivad taevasse tõustes. Ja kui see kõik kord saab läbi, siis kaon metsa samblasse ja olen nii maakas kui veel olla saab. Ja milline privileeg see on, et seda kõike teha saan enda maalapil.
Endiselt ostan poest ka asju, millele ma nime ei oska anda ja ei saa aru, millega tegu. Ja nagu Robertile kirjutasin, siis Brasiilia on täielik vastand Jaapanile: kõik asjad maitsevad hästi ja on olnud meeldiv üllatus. Robert arvas kokkuvõtvalt selle peale, et ta vihkab mind.
Hosteli omanik on suur aias nokitseja. Eriti meeldib talle nädalavahetustel siin nokitseda. Mis tähendab seda, et ta on juba varakult platsis ja näiteks trimmerdab mu akna all. Akna, millel pole klaasist aknaid, all. Pean ikka pingutama tõsiselt selle nimel, et nv magada. Täna tegi ta survepesu kalabasseinile. Tegi selle nii puhtaks, et kui tööle hakkasin minema, siis olid kõigil kaladel ka kõhud püsti. Saatsin talle foto mitte enam eriti elusatest kaladest, mille peale Davi arvas, et sai vist liiga puhtaks. Vist küll. Davi ei räägi üldse inglise keelt, aga on piisavalt ilmekas, et suudame siin umbkeelseid vestlusi pidada peaaegu edukalt. Töölt koju kõndides peatus teisel pool teed auto, kust Davi rõõmsalt üle tänava hõikas: Come, baby! Autosse istudes seletas ta taaskord mulle midagi pikalt ning kui olin teinud ära kõik enda näod ilmestamaks, et ma ei saanud midagi aru, teatas ta, et see oli hispaania keel. Ütlesin talle portugali keeles vastu, et ei räägi hispaania keelt. Ta teatas rõõmsalt selle peale, et tema ka mitte. Sama kordus ka hostelisse kohale jõudes. Pidasime basseini ääres sugavmõttelise portugali-inglisekeelse vestluse. Sille: dois peixes- não vida (kaks kala-ei elu). Davi: 3 kala. minha culpa (minu süü). Kala 3 aastat kodus. 1 päev siin. Elu pole. Vaatasime sügavmõtteliselt kõhud püsti hulpivaid kalasid ja proovisin lohutada, et juhtub. Aga see lâks juba tõlkes kaduma. Davi õngitses enda surnud kalakesed basseinist välja ja läks nendega nukralt kodu poole teele.
No comments:
Post a Comment