18.04.2025

               Imeline kodune freijoada ja lendavad seanaha krõpsud.

               Vanaema salakaval roheline jook.

               Küpsisetort nagu päris            

                  Liblikateadlased täies hiilguses ja lahkuses.

 Palju ilusaid mälestusi, mitu kg kohvi ja 1,3 kg Alto de Figueira metsa õite mett liigub minuga tagasi Rootsi, et järve ääres Brasiiliat meenutada ja uusi hetki luua. 

 Njah..märkamatult on saabunud aeg viimaseks postituseks siit võrkkiigest. Vǎhemalt selleks aastaks. Loodetavasti 10 kuu pärast tagasi. Tulen tagasi vâga hea meelega.  Olgugi, et siinsed linnad pole üldse mulle ja tekitavad rahutust, siis loodus, inimesed ja söök on sügavale mu südamesse pugenud. Need kaks pool kuud on olnud head nii ihule kui ka hingele. Maailmapilt on jälle natuke avaram. Vōrkkiiges kiikumine on loonud vaherahu iseendaga. On olnud võimalust võtta aega endale ja enda mõtetele. On olnud rōõmu tööst, hetkedest ja avastustest. On jälle tunne, et olen elus ja elan. Seekordsed postitused on olnud palju isiklikumat laadi kui varem. Päris esimesest Uganda reisist on mul paberil päevik isiklike mõtetega. Lugesin seda kui enda asju Tartus kokku pakkisin. Jah, tundub, et ma ei suutnudki leida tasakaalu enda ambitsioonide, kodu, pere ja armastuse vahel. Juu siis nii pidi minema. Mitmed inimesed on mult küsinud, kuidas ma ei karda olla üksi ja võõras kohas selliselt? Kas mul koduigatsust ei ole? Ei karda. Ja mu kodu on praegu seal, kus enda seljakoti lahti pakin. Kõik kaotused on kaotatud ja üles tuleb ehitada täiesti uus elu. Saan hakkama. Tean, et saan.

Aga eelmise laupäeva õhtul leidsin end Bia sõbranna sünnipäevalt, karja 19-20-aastaste keskelt. Vâidetavalt elab Bia sõbranna linna kõige kallima piirkonna kõige kallimates eramutes. Piirkond on mäe nõlval ning täielikult ümbritsetud kōrge kivimüüri, lōiketraadi ja muu sõbralikuga. Piirkonda sisse pääsemiseks pead turvamehele teatama, mis aadressile, kelle juurde ja mis asjus lähed. Siis lastakse ühest raudväravast lâbi. Kui esimene värav on seljataga sulgunud, siis alles avatakse teine vârav. Maru uhke aga tekitas kuidagi vangla tunde. Kodu oli ilmselt ka kōige peenem moderne elamine, kus olen enda elus viibinud. Esimesel korrusel oli kaks väga suurt kööki, grillimisala, neli erinevas stiilis söögituba, elutuba, lõõgastumisalad, basseiniala ja veel hunnik uksesid, mille taha ei näinud. Teisel korrusel ei käinud, aga läbi aatriumi paistis teise korruse punasest tellisest võlvkaarega lagi. Olin veidi skeptiline, et mis inimeste sekka ma nüüd sattunud olen ja milliseks see pidu kujuneb. Aga sünnipäevalaps oli habras ja malbe moega sõbralik näitsik ning kohale tulnud noored olid kōik oivikute eri, kes peamiselt olid meditsiinitudengid ja juristid. Lisaks rääkisid nad ka väga head inglise keelt ja õhtu kujunes vägagi huvitavaks, sest nad pidasid minu rõōmuks enamuse enda vestlusi inglise keeles ning sain neis osaleda. Tegu oli tõesti väga tulevikule pühendunud noortega ja vestluste teemaks olid erinevad meditsiinilised juhtumid; kaasused, mis on muutnud riigi seadusandlust; poliitiline olukord ja riigi tulevik. Vestlused, mida päris ei ootaks selliselt vanuserühmalt. Ja väga-väga palju kordi sain rääkida Eestist ja selgitada, miks ma Brasiilias olen. Noored tundsid taaskord siirast huvi ja küsisid küsimusi. Sisuliselt keegi ei joonud, ei mingit läbustamist. Ja taaskord tekitas minu vanus neis hämmastust, sest arvati, et olen vanuses 23-28. Ja nii toredad kui need noored ka ei olnud, siis mu ajule oli selline sotsiaalne virr-varr päris kurnav ning õhtu lõpuks oli mul väga korralik migreen, mis iga minutiga aina hullemaks läks. Viimased pool tundi olin hõivatud endale sisestamisega, et ma ei oksendaks seda uhket elamist täis, sest kui tabab migreenihoog ning ma ei saa pikali visata ning vaikuses lebada, siis päädib see oksendamisega. Tundsin tohutut kergendust kui tagasi Bia juurde jõudsime ning sain sisse vōtta valuvaigistid ning teki üle pea tōmmata. Väga põnev ja ootamatu kogemus. Tore oli selliste noortega kohtuda.

Pühapäeval ärkasin taaskord jumalateenistuse peale. Õnneks oli migreen üle läinud, sest halvimatel juhtudel võib selline peavalu kesta päevi. Võtsin esimese asjana sisse ennetavad valuvaigistid, sest oli ette teada, et ka pühapäev kujuneb mahlakaks sotsiaalseks kümbluseks. Peagi saabus juba laupäeval kohatud Bia vanaema ning köögis läksid kõik potid-pannid tulele ja kogu elamine, hoov ja ilmselt ka kogu tänav täitus kõhtu korisema panevate lōhnadega. Lisaks hullutavatele lõhnadele pakkus erilist vaatemǎngu ka seanahakrõpsude valmistsmine ja vanaema vōitlus nendega. Nimelt sellel hetkel, kui kõik rasv on naha küljest ära praetud ning naha kihid lahti löövad käib päris korralik plahvatus. Mingil hetkel olid need plahvatused potis nii tugevad, et kaas lendas pealt ära ja krõpsud lendasid koos rasvaga mööda elmist ringi. Olukord oli ka sõna otseses mõttes tuline, sest  süüa tehakse gaasil ning ringi lendav rasv võttis päris kenasti leeke külge. Bia vanaema asjas aga kulmu eriti kortsu, haaras üles potikaane, teise kätte pannilabida ning asus krōpsusid potti tagasi materdama. Nagu võitlust lohega oleks vaadanud, kus vanaema varjab nägu potikaanest kilbiga ning pannilabidast mõõgaga püüab potti tagasi materdada saja peaga lohe. Rasva tilkus laest, seintelt ja vanema seljalt. Ma ei tea, kuidas ta kolmanda astme põletusi ei saanud. Ma tõesti ei tea. Õhtul köögis käies sai veel searasvaga poleeritud pōrandal ringi uisutada sokkis. Aga krõpsud said väga head. Ma pole küll kindel, et nende tegemist ise katsetada tahan. Majas või korteris kindlasti mitte.

Mingi hetk saabusid ka Bia emapoolsed vanavanemad ja teised sugulased. Taaskord olid kõik väga sōbralikud ja võtsid mind kohe omaks. See vanaema vōttis enda südameasjaks mulle rohelist Bob Marley rummi-tekiila-ürti kokteili sisse joota ning sõltumata sellest, mis maja osas parasjagu olin, ilmus iga natukese aja tagant piiluma kavalalt naeratav punapäine vanaema, kes mu klaasi aga täis jälle valas ja kiitis, et on ju hea jook. Vanaisa uuris, et kas kas ma juba Brasiiliast mehe endale olen leidnud. Vastuse peale, et ei ole, lubas ta asja ära korraldada ning asus koos kohaliku politseiülemaga variante arutama, sest pidi olema väär mind Eestisse tagasi lasta. Siiani pole kosilased ōnneks uksetaha saabunud. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis oli pühapäev palmipuudepüha. Bia ütles juba hommikul, et õhtul kell 18 on missale minek, sest katoliiklaste jaoks on tegu väga-väga tähtsa pühaga. Ta lisas ka, et mõistab kui ma ei taha kaasa tulla, aga neil oleks hea meel, kui tuleksin. Noo ja kuidas ma siis ütlen ei, kui mind on selliselt külla kutsutud ja parimal võimalikul moel koheldud. Tõesti igas mõttes parimal võimalikul moel ja täiesti siiralt. Seesmiselt tundsin suurt muret, et kuidas ma suudan antud olukorras tõsise näo hoida seal kirikus palmioksaga vehkides. Kindlasti ei olnud mul mingit soovi Biat ja ta pere ja nende veendumisi kuidagi solvata, aga kogu see olukord oli juba ette nii irooniline ja koomiline. Ja ma olen väga kehv tunnete ja arvamuse varjamises. Mu nägu reedab ikka koheselt, mida ma asjast arvan. Asja ei teinud üldse paremaks ka see, et kirikusse saabudes oli ühel seinal suur alatrimaal ja teisel seinal ekraan, mis kuulutas, et osta ainult 50 reaali eest endale loosipilet ning võida endale päriseks Honda sõiduauto või roller. Pileteid saab osta peaukse ees. Pidin ikka väga tugevalt huulde hammustama ja pilk maha suunatult enda patte kahetsema. Iga kord kippus naer peale kui pilgu tõstsin ja kogu olukorda aju analüüsima hakkas. Aga suutsin end peaaegu vaos hoida, põlvitasin vajalikel hetkedel kivipõrandal ja piilusin altkulmu ũmber toimuvat kui kõik teised vaikuses midagi tegid ning vehkisin vapralt palmioksaga ning tervitasin Jeesust. Kogu olukord oli lihtsalt nii sürr. Peale missat proovisin Bialt ja Barbaralt delikaatselt uurida, et kuidas see Jumal enda poja nüüd ikka Neitsi-Maarjale nii saatis, aga tajusin kohe nende kibmatust, sest mida rohkem nad saavad mulle öelda, kui et piiblis on nii kirjas ning nad usuvad, et see on tõde ja ime. Loobusin viisakalt teema edasisest lahkamisest ja tänasin neid selgituse eest. Kahjuks või õnneks ei saa ma endiselt religioonist sellisel kujul aru. Edaspidi joon ka kiriku ees kokteile ja väldin oksakestega vehkimist kui Liisi ja Meeriga jälle reisile satume. Ja ülikooli esimesel aastal käisin terve aasta korra nädalas Unification Church'i (ei mäleta, mis see eesti keeles oli) loengutes ja kuulasin nende lugusid ja kitarrimängu ja üritasin aru saada, et kuidas nad saavad uskuda seda kõike, mida räägivad, aga küsimusi ja hâmmingut tekkis koguaeg rohkem kui vastuseid sealt sain. Kusagil on isegi mul veel tunnistus, et olen nende tegevustes osalenud. 

Esmaspäeva hommikul Campinasesse tagasi jõudes oli mu sotsiaalne aku nii miinuses, et pidin esimese poole päevast pimedas toas vaikuses vedelema, et end veidi koguda. 

Kolmapäev oli suur hüvastijättude päev. Pealelõunal oli minu ärasaatmispidu tööl kohviruumis. Alini tegi imelise küspisetordi. Veidi oli teise maitsega kui kodus, sest kohupiim tuli asendada toorjuustuga, aga väga maitsev oli sellegi poolest. Ta oli vaadanud suisa Youtube õpetusvideosid ning sõna küpsisetort tegi kõigile marudalt nalja. Sõime, jōime ning teised rääkisid portugalikeelseid asju ja minul mängis endiselt peas liftimuusika. Aga veidi nagu mingeid sõnu suudan tabada juba. Noo korra minutis tuleb tuttav sõna. Luban, et jätkan keeleõpingutega ning äkki järgmisel aastal suudan juba 6 sõna minutis ära tabada. Peaaegu vestlus juba. Õhtul käisime veel väiksema seltskonnaga baaris. Ja eile käisime veel väiksema seltskonnaga Peruu restoranis, sest Paola tahtis ka enda kodumaa toitu mulle tutvustada. Toit oli imeline. 

Täna oli vaba päev ning käisin ainult lühidalt tööl, et viimased asjad veel kokku panna laboris, kaks viimast röövikut ära toita ning enda siia jäävad asjad sinna hoiule viia. Mu truud saapad ja välitööde alukad, mida nahakiinide ohus triikraua kõige kuumema temperatuuriga triikida saab, jäävad mind siia ootama. Saapad pidasid küll vapralt vastu, aga tallad on ikkagi igast servast liimist lahti ja naeratavad. Pikka pidu neil enam poleks ning uute saabaste ostmine järgmiseks korraks on paratamatus. Aga äkki saan veel neile kiire tiiru metsas pakkuda järgmine aasta enne pidulikult pensionile saatmist. Nüüd on mul alukad varustuse kastis juba kolmel mandril ees ootamas. 

Njah, seekord siis sedasi. Kuulan veel veidi võrkkiiges muusikat, vahin puude latvu ja pilvi ning hommikul tuleb Uberi nina lennujaama suunas sättida. Rios on mul kahe lennu vahel 10 h aega. Loodan, et saan pagasi lennujaama jätta ning minna Jeesusele külla. 

Tänan, Brasiilia. Tänan, Mariana. Tänan, Labbor ja Lema. Tänan, Bia ja Bia pere. Tänan teid, kes siia lehele lugema sattusid ja mulle kaasa elasid ja sõnumeid saatsid.

16.04.2025

 ...siis kui sult pubis küsitakse, et kas su isa teab, et sa jood 😁. Ma nüüd kahte poole alkoholiga caipirinhat just lausjoomiseks ei peaks. Aga kelner tundis siiski muret. Suht sama koomiline nagu siis, kui Kariniga käisime eelmine aasta Ville Valo kontserdil ning kodust lahkudes Karin ütles, et peaksime dokumendi kaasa võtma, sest äkki küsitakse baari sisenedes 😂. Kui olin esikus naerukrampidest üle saanud, siis pidin talle meelde tuletama, et oleme menopausile lähemal kui 18 aastased olemisele. Vahva. 

15.04.2025

                      Töörühmale ettekannet pidamas.

               Bia ema ja vanema freijoadat valmistamas.
 

Viimased õhtud võrkkiiges kiikumist ning taeva ja puulatvade vahtimist. Hea meelega jätkaks seda vørkkiige romantikat siin. Mariana isegi pakkus, et võime proovida mulle viisa sebida ja võin kauemaks veel jääda, aga sellel gringal on aeg Rootsi pinnale tagasi kulgeda ning enda elu seal korda seada. Maksud, palk, tervisekindlustus ja järvevaatega elamine ootavad paika sättimist ning mitmed kohustused Eestis lõpetamist. Seega on aeg.

Aga eelmises postituses mainitud armas pikem lugu algas veebruaris kui olin värskelt kolinud enda võrkkiike kiikuma. Ühel õhtul omanik Davi kirjutas ja vabandas, et mu kōrvaltuppa kolivad nüüd nädalaks ema ja tütar, sest mujale pole paigutada neid praegu. Davi üldiselt ei paiguta inimesi mu korrusele, sest ta soovib, et saaksin end privaatselt ja koduselt tunda, aga mõnikord siiski tekivad mulle kõrvaltuppa naabrid. Mis on iseenesest täiesti ok, niikaua kui nad võrkkiike ei okupeeri. Urr-urr..minu vōrkkiik. Nii ma siis kiikusin õhtul traditsiooniliselt enda kiiges, kui rõduukse vahelt ilmus nähtavale armas lokkidega peanupp, mis rääkis sulaselges inglise keeles ja tutvustas, et ta on esimese aasta arstitudeng Bia ning temaga on kaasas ema Erica ning nad on nüüd mõned päevas mu naabriteks ja üritavad mitte tüli teha. Bia selgitas, et ta on denguest taastumas ning liiga nõrk veel, et üksi olla ning ema on siin selleks, et teda iga päev haiglasse ravimeid saama viia. Mõte denguest mind väga ei rōōmustanud, aga sulaselge inglise keel oli piisavalt haruldane ning tuli kasutada vōimalust, et kohalikku eluolu uurida. Nii me siin ōhtuti vestlesime ning Erica adopteeris kohe ka minu enda hoole alla ning nädala lõpuks oli mind videokõnes tutvustatud ka Bia isale ning vanavanematele ja üldse poolele suguvõsale. Ülikoolis töötav eestlasest liblikauurija avaldab mikski inimestele muljet ning inimesed tunnevad siirast huvi ja tahavad suhelda ning teada mu töö, Eesti ja Eesti elu-olu kohta. Inimesed on siin tõesti siirad ja soojad. Väga harjumatult siirad ja soojad. Igastahes lâksime nädala lõpus lahku suurte kallistuste ning lubadusega, et lähen enne ära minekut neile naaberlinna Jundiaisse külla. Peale pikka graafikute sobitamist leidsime kõigile sobiva nädalavahetuse olema 11-13 aprill. Reedel oli mul töörühma seminaris ettekanne Eesti ning mu varasemate tegemiste kohta ning kutsusin ka Bia seda kuulama. Ettekannet oli tore teha, aga ma arvan, et päris palju läks tõlkes kaduma ikka ka. Vähemalt eesti keel ja saun tegid kõigile nalja ning suureks mõistatuseks jäi, et miks peaks keegi istuma väikeses kuumas ruumis, end okstega peksma ning seejärel lumme püherdama minema. Noh..kuidas sa ikka seletad, et see tegelikult on tore kui saalis olev rahvas vaatab vastu nagu ma oleksin hullumajast põgenenud. Peale seminari kulgesime bussiga Jundiaisse. Bia ja ta pere elavad pigem kesklinna kandis, kuid siiski kõrvaltänaval, kenas modernses majakeses. Majakesest paistab tänavale ainult rauduks ja raudaed, kuid rauduksest sisse minnes jõuad väiksesse rohelisse sisehoovi. Siin on üldse nii, et tänavale paistavadki enamasti elamistest raudväravad, rauduksed, müürid ja okastraat. See teeb tânvad üsna koledaks, kõledaks ning kinnipidamisasutust meenutavaks. Tänavad tõesti ei ole siin kenad. Ei mingit hoovidesse ja akendest sisse vahtimist. Tuppa minnes aga vaatasid igal nurgal mulle vastu ristid, pühakute pildid ja altarid. Esimene mõte oli, et krt küll, aga võtsin end kokku ning hoidsin avatud meelt, sest Bia ja Erica olid tõesti ülimalt toredad ja armsad ning ka Bia isa ja õde tervitasid mind kohe kallistustega. Üldse oli väga soe vastuvõtt ja oodatud tunne. Sain endale elamiseks Bia õe Barbara toa. Õhtul käisime Bia sõbrannaga linnas söömas ja vaatasime veel filmi. Maja taga on naabrite hobusekoppel ning öö läbi käis akna taga puristamine, hirnumine ning müta-müta-müta. Bia selgitas, et tegelikult peas see olema linna roheala, aga naaber on selle sujuvalt muutnud enda loomade karjamaaks. Kuna naaber pidi väga tore olema, siis keegi ei kaeba ka ta peale ja nii elavadki hobused sisuliselt kesklinnas eramajade vahel. Laupäeva hommikul ärkasin üle maja mängiva hommikuse jumalateenistuse peale. Hommikusöögi ajal saabus ka isapoolne vanaema, sest pühapäeval oli plaanis Barbara sünnipäeva tähistamine ning selle puhul on sugulased kutsutud külla ning hakkas pihta toitude ettevalmistamine. Ja kuna ka mina olin külas, siis sooviti mulle näidata, kuidas valmib siinne kõige erilisem roog- feijoada. Feijoada on mitmest lihast, vorstist ja ubadest koosnev pikalt hautatud kaste, mida süüakse riisiga. Feijoada pidada olema külmema perioodi lohutussöök, aga seekord siis võeti selle tegemine ette varem, et saaksin ka osa. Tulel oli kolm suurt potti, et hautada kogu lihakraami ning neljandas keesid oad. Vanaema ja Erica hakkisid ikka ühte liha, siis teist liha, siis suitsuliha, siis vorsti. Noo ikka hakkisid ja kogu maja lõhnas nagu konservivabrik. Siis aga peksti lapsed parki ja linna peale jalutama. Mhh ja siin on nüüd see tore püänt, et Bia on 19, mina 38 ja Bia vanemad 44. Seega vanuste olukord on veidi tasakaalust ära selles loos, aga mis seal siis ikka. Kui lapsed parki, siis lapsed parki. Jundiai pargindus on hästi korraldatud. Botaanikaaed on ilusa kergliiklusteega ühendatud laste spordialaga, see läheb sujuvalt üle ronimis-mängualaks, mis läheb üle pargiks, mis omakorda üle kaugjuhitavate autode rallialaks (seal nägin küll ainult isasid mängimas ja lapsed vaatasid nukralt pealt) ja siis veel parki. Kokku jalutasime 11 km nii, et kordagi polnud vaja liiklusmüra ja autode vahel olla. Ja spordiala ja mängumaa oli paksult lapsi täis. Ütleksin, et väga hästi korraldatud alad. Jalutades uurisin noore ja väga sügavalt uskliku inimese mõttemaailma ja arusaamu maailmast ja ühiskonnast. Bia on palju reisinud ja ka Kanadas elanud, seega ta maailmapilt kindlasti palju avatum ja isegi sellisel tasasel uurimisel kumas läbi, et tal on teatud ebakõla religiooni ja muu vahel. Uurisin näiteks, et kuidas tema katolikukirik suhtub homoseksuaalsusesse. Ta ütles, et muidugi on see vastuolus kiriku veendumustega, aga kuna kiriku levitab sōna ligimese armastusest, siis ta arvab, et ka homoseksuaalseid inimesi peab armastama ja neil on õigus elada oma elu. Et tal on ka üks sõber, kes on homoseksuaalne ja hoolimata sellest on nad sõbrad. Kohe ta küll parandas end, et kindlasti ei tohiks aga sellistest asjadest räâkida koolis ega noortele veel kujunemata inimestele. Seletasin talle vastu, et kas see poleks mitte hea, et noorel kujuneval inimesel oleks vōimalust saada kusagilt infot ja toetust sellel perioodil kui ta on jõudmas järeldusele, et ta on homoseksuaal ja et see noor ei peaks elama hirmus, kartma kōigi hukkamõistu, kogema viha enese vastu ja küsimusi, et mis mul viga on? Kas ka sellised noored ei vääri armastust ja teadmist, toetust ja teadmist, et midagi ei ole nendega valesti? Kui kiriku eesmärk on armastus, siis miks soovib kirik need inimesed armastuseta jätta ja kannatama panna?  Bia ütles, et ta pole kunagi varem sellise nurga alt sellele mõelnud. Vestlesime selle 11km jooksul maast ja ilmast ning sain ka teada, et riigiülikoolid (milleks on ka UniCamp, kus töötan) on pakuvad parimat haridust Brasiilias. Küll aga on riigiülikoolide põhiprobleemiks moraalilagedus ning ka teda hoiatati korduvalt, et ta ajupestud ei saaks nüüd UniCampis õppides. Seega on tekkinud paradoks, kus parimat haridust pakuvad ja teadust teevad riigis inimesed, kes on samaaegselt ka amoraalsed ning perversed ühiskonna silmis. Mulle avaldas kohe alguses muljet ja avaldab siiani mu siinse töörühma vaib. Kui julge, kaasav, toetav ja kõigisse võrdselt suhtub kamp inimesi. Aga jah, see pidigi see amoraalsus olema, mida Bia mulle selgitada üritas. Ma ainult loodan, et suudan selle amoraalsuse endaga kaasa võtta ja seda rohkem praktiseerida. 

Õhtul läksime Bia sõbranna sünnipäevale. Sellest aga juba järgmises postituses.

13.04.2025

 Oh seda elu elukest. Kaks aastat tagasi olime Liisi ja Meeriga palmipuude pühal Roomas. Liis ja Meeri olid kirikus ja lehvitasid palmiokstega. Mina istusin kiriku ees purskkaevu serval, pööritasin silmi ja jõin hommikul kell 10 kokteile-jep mitmuses. Sest mina kirikusse ei lähe missale. Mina ei lehvita midagi Jeebuse auks. Täna leidsin end kirikus Jeebuse ees põlvitamas ja palmioksa lehvitamas. Rahvas laulis mu ümber meu deus, meu deus ja mina mõtlesin, et jumal küll, kuidas nüüd nii läks minuga. Ja miks see roheline Bob Marley tekiila-rumi-ürdi kokteil nii kiirelt enda mõju kaotas.

Tegelikult on see kōik osa palju pikemast ja hästi armsast loost, mida praegu kirja ei jõua panna. Aga ütle veel, et universumil pole huumorisoont. 

Ah jaa..ja laupäeval tuli uus vanuse rekord. Kamp 19-aastaseid arvas, et ma olen 23. Brasiilial ikka on noorendav mõju.  Aga ka see on pikem lugu.

09.04.2025

Laupäeval suhtlesin Thomasega ning hoolimata pingutustest muksikut päästa, olid koera vigastused liiga tõsised ning ta pandi magama. Mõtlen, et mille pealt tuli paariteist sekundi jooksul mu otsus, et vigastused on liiga suured ja kas on relv, et ta maha lasta. Ja sama olukorra pealt tuleb teisel inimesel otsus, et viia loom ruttu arstile ja üritada teda päästa. Sest kuni selle hetkeni, kui Thomas autosse tagasi jõudis arvasin ma, et kiirustame arstile ainult eesmärgiga, et loom võimalikult kiiresti eutaneerida. Minus ei olnud korrakski mõtet, et koera saaks ja tuleks päästa selliste vigastuste pealt. Hoolimata nendest väikestest tumedatest silmadest, mis mind jälgisid terve tee. Saan aru, et mu hinnang olukorrale oli korrektne, aga mind kummitab, kui kiirelt ja tema elu eest võitlemata ta surma mõistsin. Ta oleks hea koer olnud. 

Ja kui palju loomi me iga päev farmides surma mõistame. Kuidas inimesed ei näe liha taga looma, kellel olid tunded ja kes oli arukas ja mõtles. Tööstus on loonud farmiloomadest lolli ja tuima massi kuvandi. Paljud teist on näinud rõõmsalt ringi jooksvat kana? Vihmas hullavaid parte ja hanesid? Takka üles löövat ja mängivat veist? Matsu mängivat kitse? Nad ei ole loll tuim mass ja väärivad austusega kohtlemist. Ma usun, et liha ja piimatooted kuuluvad inimese toidulauale. Aga ma usun ka seda, et tarbime liha liiga palju ja seda toitu saaks ja tuleks palju eetilisemalt kasvatada. Ja ma olen enda peale kuri, et olen nõrk ja ei suuda lihale ei öelda, kui see küpsetatud kujul mu ees lōhnab. Ma seisan tihti poes ja ei tea, mida osta. Kui võtan arvesse toiteväärtuse, tootmise keskkonnamõju, eetilised kaalutlused ja hinna, siis muutub see mudel üsna keeruliseks. Vähemalt veel on kohalikku toitu. Aga ka kohalikul toidul on hind, mida hinnalipikul näha ei ole.

08.04.2025

Teel päikesetõusu püüdma. Kõik värvid olid eriliselt värvilised.

                 Oli ilus.

Kaks eri liiki Vanessat kahel eri liiki taimel. 

         Gabriel pitspesus hullamas.

 Reedehommikune missioon: päikesetõus mäe otsas. Kui Ugandas on alati pimedas metsas veidi kõhe, sest puude otsast silmad jälgivad ja elevandid toimetavad, siis siin ei jälgi õnneks või kahjuks ükski silmapaar ning elevandi alla jäämise ohtu ka ei ole. Olematu tõenäosus on kohtuda puumaga, aga sisuliselt oled ise kõige ohtlikum asi metsas endale. Olen aastatega pimeduse ja üksi olemisega sõbraks saanud. Seega oli mõnus jalutada pimedal udusel metsateel, mis oli tâis metsalõhnasid ja -hääli. Jõudsin mäeotsa täpselt õigeks ajaks, kui taevas lõi punaselt kumama ning udujõed hõljusid mägede vahel. Kogu maailm kaetud udujõgedega. Ainult mina, mäed, udujõed, tõusev päike ja hoogu koguv tuul. Kõik värvid olid eriti värvilised. Mulle on alati päikesetõusud meeldinud. Pole midagi mõnusamat kui olla üleval, kui maailm magab, vaadata ära päikesetõus ning minna magama kui esimesed päikesekiired tuppa piiluvad. Öölaps. Vaatan seda ekraani juba mitu minutit, et leida sõnu selle kõige kirjeldamiseks, aga rohkem sõnu ei tule. Ei oska paremini.

Kui päike oli pilve sisse ära tõusnud, hakkasin tagasi laagri poole vantsima ning kuna maailm ikka veel magas, siis otsustasin aega mõistlikult kasutada ning otsida ja filmida veel enda Vanessa röövikuid. Olin kolmapâeval suurest röövikute leidmise õnnest filmimise täiesti ära unustanud. Näppisin taimi, leidsin röövikuid ja filmisin, mida vaja. Ja siis jäi silma üks teine taimeliik, millel oli ka rööviku pesa. Näppisin pesa laiali..ja seal sees oli Vanessa röövik. Aga teisest Vanessa liigist röövik. Otsisin veel samasid taimi, leidsin veel röövikuid. Kaks eri taimeliiki kasvamas segamini, kaks erinevat Vanessa liiki. Ja kumbki taimedest pole see "päris" toidutaim. Seisin seal vahtisin enda taimi ja röövikuid. Damn, woman! Sa tegid just teadust ja kell on napilt kuus läbi! Ettehüppavalt räägin ära ka selle, et tõesti olid siis eri liigist röövikud rangelt eri taimede peal kui eile laboris kõik üle kontrollisin. Täna töstsin röövikud taimede peal ümber ning andsin ka "päris" toidutaime...ja röövikutel oli üksköik. Nad sõid pühas rahus edasi ega teinud väljagi, et neil uus taim nina ees oli. Ja fülogeneetiliselt on need kaks Vanessa liiki eri liinidest ja üksteisest juba üsnagi kaugel. Seega tundub, et röövikutel on ükskõik ja spetsialiseerumine tuleneb emase liblika otsustest. Ok, seal on veel palju nüansse ja ma saan aru, et vb mitte evolutsiooniökoloogile ei tundu see kõik nii põnev kui mulle siin. Aga teil tuleb lihtsalt uskuda, et mina ja Mariana oleme väga põnevil sellest kõigest, sest palju edukamad ei oleks saanud need välitööd olla ja nüüd on meil sisendit mille pealt järgmiseks aastaks korralik katseplaan teha. Homme proovin ka nõgest sööta.

Laagris tagasi olla pidin kahjuks Gabrieli üles ajama ja enda rǒǒmu jagama. Aga tal oli nii kui nii aeg ärgata. Peale hommikusööki hakkas korralikult sadama ning pugesin tagasi voodisse. Nii tore on see "ma nüüd magan ja siis ka magan" oskus. Tuleb küll tunnistada, et see toimib ainult siis kui ma parasjagu stressis ei ole. Sest kui ma olen stressis siis ei maga ma üldse ja suudan ööga kogu maja joonised välja mõelda ja kõik erinevas mõõdus prussid ja erinevad ühendused läbi mängida. Peale uinakut toppisin selga vihmariided ning läksin taimi kaevama, sest ega sellist avastust saa metsa jätta ning taimed tuleb järgmiseks aastaks katsete tarvis ikka kasvama panna. Pööritasin silmi ja muigasin, sest parki sisenedes olin allkirjastanud paberi, kus oli muuhulgas kirjas, et ei korja loodusest midagi ega kahjusta kedagi mingilgi moel. Paber on küll eelkõige mitteteadlastest külastajatele mõeldud ning pōhieesmärk on, et külastajad ei saaks parki kohtusse kaevata, kui midagi juhtuma pargis olles, aga noh, selline väike ebakõla siiski. Peale lõunat sättisime asjad kokku ning asusime mitu tundi enne bussi väljumist linna poole teele, sest reedeks oli lubatud kogu päevaks sadu ning pelgasime, et mis need teeolud teevad ja Gabriel tahtis linnast veel ka asju osta kaasa. Õigupoolest oli reedeks lubatud suisa 600 mm sadu 24h jooksul. Ehk siis sisuliselt kogu Eesti aastane sademete norm pidi ühe päevaga maha tulema. Tuleb tunnistada, et see tegi veidi murelikuks ka mind ning tekkis korraga kummaline soov omada kummipaati. Mägiteed olid õnneks veel täiesti sõidetavad ning jõudsime esimesse külla probleemide vabalt. Edaspidi aga nii hästi ei läinud. Meie ees rullusid lahti südmused, kus noor koer jäi vastu tuleva auto olla ning jooksis šokis lahtise reieluumurru ja peahaavaga ringi. Thomas hüppas autost vǎlja ütles, et talle appi läheksin. Gabriel oli stseenist suht šokis ja tardus selle kõige keskel. Küsisin Thomaselt, et kas tal on relv, et koer maha lasta. Selle peale küsis Thomas, et mis relv? Püüame selle koera kinni ja viime arstile. Arst asub ainult 10 min sõidu kaugusel! Suutsin ainult mõelda, et fck. Aga kuna relva polnud, siis järgmine parim võimalus koera piinade lõpetamiseks oli tõesti ta võimalikult kiirelt arstile viia. Püüdsime ta teki sisse, sain koera endale tagaistmele ja Thomas kihutas nii kiiresti kui auklikul teel kihutada annab arsti suunas. Selleks hetkeks oli koer nii šokis, et võidelnud, nutnud, vaielnud ja vaid ainult lamas teki sees ja jälgis mind. Oli näha, et neuroloogiliselt oli temaga pea poolelt korras, sest need kaks väikest musta silma vaatasid mind kõik need 10 minutit. Fcking pikka kümme minutit vaatas surm mulle otse silma. Ja mina talle. Arstimeeskond oli hästi treenitud ning hetkega käivitus kood punane. Ootasime Gabrieliga väljas. Tagasi autosse saabudes oli Thomas vaoshoitud aga suutsin tajuda kui endast väljas ta seesmiselt oli. Thomas on üks nendest  tundlikest inimestest, kes loeb inimesi ja situatsioone ülima kiirusega ning teeb sinu jaoks mingeid asju ette ja mugavamaks juba enne kui sa ise veel midagi teha jõuad. Leidsime hetkega ühise keele, sest ta on teinud palju välitöid Rwandas ja jagab sarnaselt minuga lootusetuse tunnet inimkonna osas. Kuigi mulle jäi mulje, et mina olen suht optimist vōrreldes selle maailma valuga, mida ta endas kannab. Ja ma pole optimist. Mitte üldse pole. 

Linna jõudes jätsime Thomasega hüvasti ning alles siis sain aru, mis mind järgnevalt ees ootab. Nimelt on Nova Friburgo kuulus selle poolest, et see on pitspesu tootmise meka. Linna tulles jäi silma küll, et kahtlaselt palju on pesupoode, aga selle tähelepanekuga mu aju ka lõpetas analüüsi. Gabriel juba teadis, mis poodi ta minna tahab ning tal oli eesmärk leida kena pitspesu kellelegi, ilma täpsustusteta, ning sõpradest paarikesele, kellel on mingi eriline sündmus ees ootamas, täpsustusteta. Siis jälle tajusin, kui erinevad on meie kultuuride vabameelsuse tasemed. Ei suuda mina mitte ette kujutada end olukorras, et kuule Eero, mul on eriline sündmus ees ootamas, täpsustusteta, ja pitspesu oleks vaja. S/M suurus. Noo vaata silmaga, kas klapib, tead ju küll mu mõõte. Too...Kohilast. Üsna tugevalt karjus ka mingi hâirekell, et kui eetiline on mul ikkagi õppejõuna tudengiga koos minna pitspesu shoppama. Gabriel ei saanud üldse aru, et milles on küsimus. Ja nii ma siis leidsin ennast korraga seismast hiiglaslikust pitspesu vabrikupoest, koera veri veel kätel. Gabriel juba rinnahoidjates ja püksikutes tuhlamas ja mu arvamust küsimas. Kui ma surevate koerte osas suudan reageerida ja käituda, siis pitspesumeri lõi mind pahviks ning suutsin ainult vastata, et ilmselt kohalikud naised teaksid paremini, mis on parasjagu kuum ja moes. Ning kohe võeti liinile järgmine töökaaslane nõu andma. Mul võttis ikka mitu hetke kohanemiseks, enne kui ka pitsimerre sukeldusin. Aga igastahes, Meeri, pane saun sooja, Liis, osta pudel või paar kihisevat (sest ega sea moodi saa) ning pitspesu on järgmiseks saunaōhtuks minu poolt. 

Hoolimata vihmast väljus buss Rio poole õigeaegselt. Riosse sisse sõites oli kũll 2,5 h ummikut ning ilmselgelt jäime jälle enda bussist maha. Gabriel üritas viimasele bussile piletid hankida, aga mingil põhjusel korraga ei tunnistanud onlinesüsteem mu passi. Jah, siin on vaja bussipileti ostmiseks passi ja bussile ilma passikontrollita ei pääse. Lapsevanem ei saa lapsega üksi reisida ilma teise vanema kirjaliku nõusolekuta. Ja seda järgitakse. Seega olime olukorras, kus Gabrielil oli pilet, aga minul ei olnud. Õnneks saime bussijaamast kohapealt ka mulle pileti ning loksumine Campinase suunas vōis peagi alata. Ilmselt on  see üks hullemaid asju, mida sa enda kehaga teha saad, kui kõigepealt piitsutad kogu keha mitu päeva järjest liikuma ning siis paned ta 16ks tunniks bussi paigale istuma. Lihtsalt taguotsa laiaks istuma. Ja olgugi, et buss oli ülimalt mugav, siis tekkis ikkagi tunne, et taguots ei lähe enam pärast seda istumist enam kunagi ümaraks tagasi. Igatsus hosteli voodi jârgi oli siia jõudmise hetkeks juba täiesti arvestatav. Ning kui olin enda sahmerdamised âra sahmerdanud ning asusin voodisse pugema, pani Davi akna all trimmeri tööle. Sest oli ju ometigi laupäeva varahommik. Hingasin paar korda sügavalt sisse-välja ning otsustasin, et suudan hoolimata trimmerist magada. Ja pealegi, kaua ta ikka suudab siin betoneeritud hoovis trimmerdada. Noo suutis ikka kohe mõnda aega. Kui trimmer vaikis ning ma sügavalt hingasin, et nüüd saab uinuda, ilmus ma ei tea kustkohast välja lööktrell ja läks betooni puurimiseks. Tahtsin veidi endast väljuda, aga noh..mis sa ikka väljud kui inimesed päevasel ajal enda kodus midagi puurivad. Puurimine lõppes kella kolme paiku päeval. Ootasin veel pool tundi voodis, et kogu rahvas ka majast läinud oleks ning ajasin end voodist välja, et tööle minna. Säärelihaste asemel olid mingid kivikamakad ning tundsin puudust Dianast, rullist ja venitustrennist. Selgus ka puurimise põhjus: kalabasseinile oli peale tekkinud kaitsevõrk. Öine uni oli lihaste tõttu rahutu. Pühapäeval tegin tööle minnes pikema tiiru ning tegin õhtul ka kerge trenni peale ning esmaspäevaks oli keha taastunud. Täna kohtusin Daviga ning pidasime taaskord maha enda sügavmõttelise inglise-portugali-pantomiimikeelse vestluse. Davi näitas kalabasseini ja selgitas, et mingi lind sukeldus kaladele järgi ja viis 5 kala minema. Aga nüüd on vōrk peal ja kõik hästi. Et siis oleks hästi ja ei oleks rohkem mingit betooni puurimist .

Tore on ka see, et mu Insta kontol jooksevad koguaeg paljaste inimeste pildid, nüüd, kui tutvusringkonda on lisandunud mitmed töökaaslased, kes vabameelselt enda elu jagavad. Ainult mõni kord võtab punastama.

Mu toakaaslane Paola oli üleelmine nädal vâlitöödel. Eemine nädal olin mina. Täna lõpuks kohtusime üle kahe nädala. Paola oli üleni sinikates ja seletas nagu vana rahu ise, et välitöödel oli väike ebaõnn, sest keerasid auto üle katuse, aga muidu oli kõik väga edukas ning ta sai 60 uut vajalikku proovi endale. Ma räägin juba aastast 2005, et ei tasu ühte asja proovida kui roolis oled (kes teavad, need teavad ja muigavad praegu). 

07.04.25

Etteruttav video maailma lõpu maagiast.

                       Poole tee tähis.

 

                  Laager.

                       Kabjalised.

                Öö.

Nii tähine täevas mu kohal ning tantsivad jaanimardikad mu ümber.

Päike piilub.

                Tervituskohv päikesele.

                    Nii on.

               Jõe orus võrgutamas.   

              Ainult veidi on higine olla koguaeg.

 Kuigi õhtul on vaja magamiskotti pugeda, siis päeval on ikkagi veel suht ideaalne Eestimaa suvi ning t-särgi temperatuurid. Vähemalt saab öösiti mõnusalt teki sees röövikut mängida ja ei ole enam lämmatavalt palav.

Kolmapäeval (02.04) oli ilus päikseline hommik ning tegime jälle mööda teed püüki. Püüdsime ühest kohast korraga ka kaks Vanessa liblikat, kes on mu projekti sihtperekond. Varasemalt polnud neid kummalgi päeval näinud. Ning siis aktiveerus jälle mingi sisetunne, et see ei saa olla juhus, et ühes kohas on korraga kaks sama liigi liblikat. Otsisime liigi toidutaime, aga ei miskit. Hing ei andnud rahu. Miski peab olema. Siin on midagi, mida me ei taba ära. Hakkasin läbi otsima teadaoleva toidutaime lehestruktuuriga sarnaseid taimi. Ja siis..leidsin rööviku. Vanessa braziliensise rööviku. Taimelt, mis ei tohiks olla toidutaim. Ja siis hakkasin neid taimi läbi vaatama..ja teine röövik. Ma leidsin röövikud! Ja võimalik, et seni teadmata toidutaimelt. Lahe! Ainus häda on, et ma ka ei tea veel hetkel, mis taimega on tegu. Vaja mõne botaaniku abi. Lõunast pakkisime enda asjad kokku ja sättisime teise laagri suunas. Unustasin enne kirjutada, et me ei reisi Gabrieliga kahekesi. Minuga on kotis kaasas ka mitukümmend röövikut, keda ei saa hooleta jätta. Pooled jäid maha Campinasesse Andrè hoole alla, aga pooled tulid minuga kaasa. Meiega liitus ka kaks eelnevalt mainitud Vanessa liblikat, sest ka nemad vajasid õhtul söötmist ning värskeõhuvanni.  Pelgasin veidi, et mis mu põlv teeb varustuses 3 h matkamise peale maastikul. Tõmbasin põlve topelt kinni ja  lootsin parimat. Thomas sõidutas meid autoga pargi teise serva, kust siis jala mööda metsa edasi pidime matkama. Teel tulid meile vastu kaks koera, kes olid värskelt murdnud ninakaru. Thomas oli ilmselgelt endast väljas. Koerad olid meie koka koerad. Pargis pidi elama u 40 inimest, kellel on umbes 90 koera ning 50 kassi. Nad olid hiljuti loenduse ja koduloomade vaktsineerimise läbi viinud. Kahjuks pidi olema see tavapärane, et loomi otseselt ei toideta ning nad jahivad ise metsast toitu. Midagi selle vastu teha ei saa otseselt ja see on suur probleem. Aga õiges teeotsas siis me Thomasest lahu läksime ning leppisime kokku, et homme kell 5 ootab ta meid tee otsas uuesti. Ja kuigi laagris on nüüd internet tänu Starlinkile (pomisemine ja vastakad tunded Muski suunas), siis telefon ega ka raadio muul ajal rajal ega ümbruskonnas ei levi ja maailmaga kontakti saab ainult..noh, ei saagi. Teel püüdsime liblikaid ning vahtisime jälle seeni, lehti, sammalt ja samblikuid. Selleks ajaks oli Gabriel leppinud sellega, et mul igat värvilist lehte nagu ilmaimet on vaja vahtida ja pildistada ning hakkas juba ka mulle lehti tooma ja küsima, et kas ma seda või toda lehte olen juba näinud ja pildistanud. Maastik oli varieeruv ning nõudis ikkagi ka pingutust. Poole tee tähiseks oli jōgi, millest läks üle hämmastavalt kabe sild ning teisel pool jõge oli suur valge kummitusvilla, abihooned ning aimatav peenramaa. Üksi ja hüljatud. Kunagi oli see kõik olnud väga uhke. Vahtisin suurt hoovis kasvanud araukaariat ning unistasin aegadest, mis kunagi võisid olla ning elust sellises kohas. Aga pikalt unistamiseks polnud aega, sest enne pimedat oli vaja laagrisse jõuda. Ühel hetkel jōudsime kaljuni, millel voolas väike madal oja ning meie tee viis üle selle kajunuki. Siis tõmbas seest öönsaks. Kaljunukk oli küll kusagil 2+ m lai ja enne vabalangust olid sätitud ka mõned suuremad kivid, mis võiksid kukkuja kinni püüda, aga kalju korralik kalle ning oja ning selles kasvav vetikas tõotasid libedust. Tundsin, kuidas vaprus minust väljub. Julgust ei toonud juurde ka Gabrieli manitsus, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest libe võib olla. Võtsin sisse hanedelt õpitud lestad laiali uisutamise asendi, hoidsin hinge kinni ning teisele poole ma kuidagi uisutatud sain. Veel veidi üles-alla ronimist metsas ja mäenõlval ning siis jõudsime lagendikule, mida igast küljest ümbritsesid mäe nõlvad. Ja keset lagendikku oli vâike majake. Meie baaslaager. Oli tunne, et olin jõudnud maailma lõppu. Ja maailma lõpus ei ootanud mind kohvik (vihje Vennaskonna laulule) vaid hoopis kaks eeslit ja väike majake. See oli midagi, mida ei saa sõnadesse panna. Kuidas on sellises kohas, nii kaugel kõigest, selline majake (ja eeslid- vist küll muulad tegelikult). Nagu muinasjutt. See koht ja hetk on mu ilusate kohtade top kolmes koos Mountain Aloe Deniga LAVis ja Philipi farmiga Põhja-Ugandas. Ma tahaks seda kirjeldada, aga ei oska vääriliselt seda teha. See tunne seal seista. Selle kõige keskel. Põõsas toimetas koolibri, kellel oli inimesest täiesti ükskõik, ümber oli õisi täis mets, mägede nõlvadel mängiv loojuv päike, väike oja koos konnade kooriga, viimased toimetavad liblikad..ja kaks eeslit. Ja mina keset seda kōike. Mõni hetk ikka on ilusam kui teine. Mõni hetk on ikka väga-väga ilus. Peale päikese loojangut ning enda, röövikute ning liblikate toitmist läksin imetlema ööd. Tähistaevas. Ööhääled. Sajad ümber tantsivad jaanimardikad. Sellel ööl ei oleks ma tahtnud magada. Oleksin tahtnud sinna tähistaeva alla jääda ja langevaid tähti lugeda ning koos jaanimardikatega tantsida. Kahjuks oli keha aga väsinud ning ees ootas uus päev koos uute pingutustega. Keha nõudis magamiskotti pugemist kui vaim oleks tahtnud olla veel seal öös. Leppisime kokku, et ärkame kella 5st, et vaadata päikesetõusu. Ärgates oli tunda, et keha on saanud korralikku koormust eelnevatel päevadel vaevaliselt tuli see liikuma saamine. Tegin endale tassi kohvi ja Gabriel tegi endale teed ning istusime maja trepil ja vaatasime meie ees tärkavat maailma punastes-oranžides värvides. Gabriel läks üsnagi varsti magama tagasi ning jäin üksi koos tõusva päikesega istuma. Istusin ja pisarad voolasid. Kõik tehtud töö, ohverdused ja kaotused on olnud seda väärt, et olla sellise hetke tunnistajaks. Ma olen end töötanud välja sellisesse hetke. Maailmalõpus. Liblikate jaoks oli veel liiga vara ning kui päike oli juba piisavalt päikeseks tõusnud, siis ronisin veel ka tunnikeseks magamiskotti tagasi. Peale hommikusööki tegime 3 h püüki jõgede orgudesse. Jõed on olulised liikumisteed liblikatele ning tänase päeva eesmärgiks oligi mööda jõge lendavaid liblikaid püüda. Selleks tuleb end kusagile jõe keskele mõne tahkema kivi otsa sättida ning loota, et mõni liblikas lendab piisavalt lähedalt mööda ja et suures vōrgutamise hoos end kivi otsast vette ei vōrguta. Laagrisse tagasi jõudes tegime 50 min laagri ümbruse püüki, tund puhkust lõunaks ning siis asjad kokku ja tagasiteele. Ei tahtnud tagasiteele. Úldse ei tahtnud.. Mis mind eriti hämmastas oli see, et majakeses oli lisaks internetile ka täissuuruses külmkapp ning praeahjuga pliit. Ja kuigi eeslid on siin eesmärgiga just varustust siia tassida, siis ei suutnud ma kuidagi välja mõelda, kuidas see vaene eesel peaks nendel kitsastel radadel seda külmkappi seljas vedama. Aga seal kus küsimus kõige suurem, seal ka vastus kõige lähemal. Kohtasime tagasiteel selle laargi eest hoolitsevat Rafaeli ning ta teatas rōõmsalt, et nad tassid selle külmkapi teise mehega kahevahel siia laagrisse. Nagu wtf. Millest need kohalikud mägede mehed tehtud on, et nad kahevahel külmkappi sellisel maastikul ma ei tea mitu tundi veavad. Ja pliiti. Ma suudan vaevu ennast ja enda varustust vedada edasi. Tagasitee ei olnud lihtne. Kuumust oli ka 30 kraadi ligi ning sâäremarjad olid pidevas krambieelses seisundis. Aga põlv pidas vastu, keha pidas vastu ning 10 min enne kella 17st me teeotsas ka olime, kus juba ka Thomas meid ootas. Thomas oli mures meie pärast, sest baaslaagris, mis on 1 h autosõidukaugusel, oli terve päeva sadanud ning isegi osad jōed olid üle kallaste. Meie aga olime hoitud ning saime ainult 10 min vihma. Aga jah. Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas sellel maastikul peaks paduvihma korral hakkama saama. Ka vihmata on libe koguaeg. Ja kui nüüd sinna lisada mitmetunnine padukas, siis ma ei tea, mida kõik need ojad, ojakesed ja mudarajad teevad selle peale. Thomas andis meile kenasti rätikud ümber, et oleks soojem olla (tegelikult on ta üks nendest meestest, kes igal hetkel autot lapiga paitab ning ta lihtsalt ei tahtnud, et me ta auto istmed ära käkerdame, aga kuiv soe rätik oli igati mōnus kũll) Ja ma palusin, et vb jätaks aknad lahti, sest ma olen higist märg nagu narts ja haisen. Jõhkralt. Taaskord. Tagasi baaslaagrisse jōudes tervitas meid vihm ja meeldivalt rõske elamine. Ōnneks soe dušš ja söök tegid kehale head. Reede hommikul ärkasin kella viiest, et minna siinse mäe otsa päikesetõusu vaatama. Gabrielil puudus igasugune huvi selleks ajaks seda päikesetõusu näha. 

..jätkan homme.

06.04.2025

Meerile. 

                  Laager.

Piisad ämblikuvõrgul. 

Udus on kõik mustvalge.

Bromeeliad nagu pesukausid.

Orhideed on igal sammul. Üks uhkem kui teine.

Veidi veel on metsa. Ja see on ilus.

Kõik on rõsku öösiti.

Alati mu südames. Osa minust nüüd ja alati.

Kummituslik aeglane Morpho, kes liugleb kui helesinine voodilina. 

                                 Liisile.

Kõrged sõnajalapuud on vahvad.

Mäetipud pilvi püüdmas.

Samblakasukais puuoksad.

Pai.

Osad fotod vist korduvad. Aga kordugu.

 Tagasi Campinases. Kiigun enda võrkkiiges. On sügis. Seljas on pikavarukaga särk, pikad püksid ja olen pugenud magamiskotti. Kõrvaklappidest mängib My tears ricochet ning sees on palju emotsioone. Eelmises nädalas oli hästi palju emotsioone, mida ei oska paberile panna. Oli palju füüsilist pingutust. Oli mõningast valu. Oli kurbust. Ja oli palju ilu. Nii palju ilu. Nii palju. Ilu kastepiisas, samblas, samblikus, seenes, puulehes, päiksetõusus, mägedes, udus, puudevõras mängivas päikeses, jões, jõesängis olevates kivides, punases mullas, õie sees peidus olevas röövikus, sinisinises taevas. Oli nii tühine olla selle ilu keskel. Nii väike, kogu selle lõputu tähistaeva ees. Nii palju jōuetut viha, et kuidas inimesed ei näe seda ilu ja ei taha seda kaitsa ja säilitada ja küsivad, et mis rahalist kasu see toob?Ja selgust, et rohkem kui kunagi varem tahan ma ära metsa samblasse ning elada lihtsat luksuse ja kullasärata elu. Ma olen tänulik, et ei ole kaotanud seda osa endast, mis võimaldab mul seda ilu näha ja iga keha rakuga tunda. Aga sellega kaasneb ka võime tunda valu tasemel, mida ma alati tunda ei tahaks. Risto ütles mulle ilusa mõtte selle kohta, et ma ei ole liiga tundlik vaid lihtsalt koguaeg marraskil. Aga las olla parem nii. 

Oeh, aga kui nüüd üritada kirja panna midagi muud peale emotsioonide, mida ma edasi ei oska anda, siis veetsin enda nädala Nova Friburgo linna lähedal Alto da Figueira looduskaitsealal, mis asub mu Campinase kodust Google mapsi väitel täpselt 600 km kaugusel ning kuhu jõudmine oli korralik loksumine. Kõigepealt Uber Campinase bussijaama. Sealt buss Rio de Janeirosse, sealt buss Nova Friburgosse ja siis oli vaja leida hullumeelne Uberi juht, kes oleks nõus meid väga pinnaseteidipidi mäe otsa laagrisse viima, sest lk ala tegevjuht ei saanud meile sellel õhtul vastu tulla. Startisime pühapäeval mu hosteli eest hommikul kell 7 ning laagrisse jõudsime õhtul kella 22 paiku. Siinsed bussid ülimugavad ning jalaruumi on nii palju, et mu jalajupid ei ulatunud isegi jalatoeni ning toolidel on ka selline poollamav sääreosa toega asend. Nagu tugitoolis sõidaks. Aga Riosse sissesõites olid ummikud ning olgugi, et ümberistumise aeg oli 1.20, siis jäime enda Novo Friburgo bussist maha. Saime õnneks piletid hilisemale bussile. Linna jõudsime kũll juba pühapäeva mõistes üsna hilja ning polnud lihtne leida Uberit, mis tahaks pimedas viia meid meid mööda väga auklikku teed mäe otsa. Gabrielil õnnestus siiski peale mõningast veenmist ja lisaraha maksmist üks juht ära rääkida. Ilmselt see tüüp küll hiljem kahetses enda otsust, sest "põhjapuhastust" sai see auto ikka korduvalt. Imelik, mille üle inimene on võimeline rõõmu tundma, aga kohale jõudes oli me majakene ümbritsetud paksult army antidega ning selleks, et maja võtmeteni jõuda, pidime sellest sipelgamerest läbi minema ning hetkega olid sipelgad püsisäärtpidi üleval ning püksis hammustamas ja kuuldavale tuli nii kilkeid kui sõimu. See oli nii tuttavlik tunne Kibalest. Kohe teadsin, et olen saabunud erilisse kohta. Kohe valdas tunne, et just siin peangi olema. Majja sisse saades tuvastasin sipelgaraja ka köögis ning jäin huviga ootama, et kas läheb lahinguks, aga ei, ei läinud. Mulle tundub, et nad oli valgustundlikud, sest valguse peale otsustasid nad ninad ümber keerata ning köögist lahkuda. Laager koosneb kolmest kokku ehitatud majakesest, mis on suurest taaskasutatud materjalidest, lihtsatest lahendustest ning korrapärane ning kaootiline korraga. Taaskord tundsin end hetkega väga hästi selle kõige keskel. Saime end sisse sättida tegevjuhi Thomase kontori teisekorruse magamislavatsitel. Pidevas küpsenud olekus olemisest olin ma küll suutnud ära unustada, et temperatuurid võivad ka alla 20 kraadi langeda ning mingis täielikus segaduses ei võtnud ma kaasa enda jopet ning öine 18 kraadi ning 88% õhuniiskus oli korraga koledalt ootamatu. Kõik asjad oli kõrgest õhuniiskusest hetkega nagu märg pesu ning see tunne säilis kuni Campinasesse tagasi jõudmiseni. Lihtsalt täiesti nätske olemine ning ainus viis riideid vōi magamisaset kuivaks saada oli seda kehasoojaga kuivatades. Ning mul on selle kehasoojaga veidi kehvad lood. Mu välitööde särk oli terve nädala lihtsalt ligane, märg ja rõve, sest päeval higistasin selle märjaks ning öösel tegi õhuniiskus veel märjemaks. Ei leidnud erilist mõtet seda seal ka pesta selliselt. Pikemalt seal olles hakkaks see ǒine nätsku ja külmus häirima ja tahaks sooja ja kuiva, aga selle lühikese aja oli lihtsalt kogemus. Oma osa mängis kindlasti ka sügis ning eelnenud vihmane nâdal. Esmaspäeval ärkasimegi paksus piimakisselli udus ning vaadates udu ja madalt temperatuuri oli üsna selge, et selliselt me liblikaid eriti ei võrguta. Sellest hoolimata läksime välja ning vōtsime ette 1600 m mäetipu raja. Udust mustvalge maastik, loendamatud kastepiisad kõigel ning minu jaoks täiesti uudne pilvemets pakkusid elamusi rohkem kui ühe väikse hinge sisse mahub. Igat samblikku, sammalt, bromeeliat ja orhideed oli vaja näppida ja imetleda. Mängisin endiselt ka operaator Kõpsu, aga telefon ei suuda salvestada seda metsa sügavust ja värvide skaalat (või siis värvide puudumist) selliselt nagu vääriks ning kaadrid tunduvad lahjad ja lamedad võrreldes sellega, mida inimsilm tajus. 3,5 h maastikku ja märg õhk oli kontoriroti kehale juba täitsa väljakutse. Lōunaks vedasime end tagasi laagrisse, kus ootas meid soe söök, mille laagri kokk oli meile ja laagrisse uut villa mõõtu maja ehitavatele töömeestele valmistanud. Söök maitses eriti hästi. Pealelõunal oli veidi vähem udu ning tegime püüki laagrisse tooval teel ja saime mõned liblikad ikka juba ka. Kõigepealt 2 km mäest alla ja siis 2 km järjest mäest üles. Õhtuks oli selge, et mu põlveliigesed ikka enam ei toimi nii nagu peaks. Eriti just mäest alla minnes ning igasuguste külgmiste libisemiste peale saab paremas põlves mingi nârv millegagi pihta ning valu peale tahab lihtsalt põlv alt ära kaduda. See aga ei ole väga tervislik u 40 cm laiusel mäenõlva rajal või ühelt kivilt teisele hüpates.  Õhtuks oli väsimust omajagu ning enne kella kaheksast õhtusööki tegin väikese uinaku voodi kuivatamise eesmärgil. Oli mõnus küll eelkuivatatud voodisse pugeda täis kõhuga. Öösel ärgates voolas vesi mööda aknaklaasi ning rõskusest triibulise akna taga oli tume öö ja metsahääled. Tõmbasin niiske villase teki ninani ning tundsin isegi läbi une, et olen õnnelik.

Teispäeval ärkasime jällegi külmas ja paksus udus. Aga ilm muutus korraga kiiresti, välja tuli päike ning temperatuur tõusis sinna 28 kraadi peale ning siis oli vaja kiirelt mäe otsa jõuda, et seal liblikaid võrgutada nagu varasemas postituses juba kirjutasin. See oli igati edukas hommikupoolik. Pealelõunal aga hakkas sadama ning sadas kuni õhtuni. Peale õhtusööki tegime öise tiiru teel, et näha ja kuulda ööelu metsas. Elu väga ei näinud, aga selle eest oli mägede vahel palju udu ning kogu maailm oli nagu vati sees, millest kõrguvad välja öised mäetipud. Maagiline. Maaliline. Kirjeldamatu. Siinkohal aga jätan tänaseks postituse pooleli, sest homme on tööpäev ning käed on väsinud telefonis teksti tippimisest. Jätkan homme.

02.04.2025

Aga..ma olen emotsioonidest nii punnis, et ei suuda selgelt mõelda ega kirja seda kõike ka panna. Seega uputan tänase postituse lihtsalt fotodesse ja lähen tähistaevast ning helendavate mardikate tantsu nautima ja konnasid otsima.