Sille Ugandas: Jaapan

23.08.2024

Jaapan! Ise ka hästi ei usu, et ma Jaapanis Osakas olen. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada kaks suve tagasi Helsingis toimunud International Congress of Entomology’st (ICE), kus kuulutati, et järgmine kongress on Jaapanis Kyotos. Meil Robretiga hakkasid kõrvad selle peale muidugi kohe liikuma ning otsustasime seal ja kohe, et Jaapanisse on küll vaja end kuidagi saada. Robert on siis mu ülikooli kabinetikaaslane, kellega oleme tuba jaganud alates aastast 2011. Kuigi viimasel ajal kohtume rohkem Tallinnas lõunat süües kui Tartus enda kabinetis. Aga oleme koos palju liitreid teed ära joonud (sest ta on Inglismaalt ja tuli kunagi paariks aastaks siia, aga siia ta ka jäi). Otsustasime korraldada kongressil oma sessiooni. Leidsime esinejad. Panime kokku kava. Saime kongressi juhtkonnalt rohelise tule. Saime ka reisiraha ja nüüd me siin siis oleme. Robert korraldajana ning mina korraldaja, kahe ettekande tegija ning lisaks kolme ettekande kaasautorina. Kui nüüd seda selliselt sõnastada, siis tunnen täitsa õigust siin olla. Ma küll ei tunne enam ennast tänasel päeval päris teadlasena, aga hobiteadlase kohta pole see sugugi halb. (Igatsen veidi teadlane olemist).

Reisiks ettevalmistus on mul olnud üsna nõrk. Pole olnud aega/jaksu tunda elevust ning planeerida. Kõik tuli kuidagi tormates ja praegu on ka selline veidi kaootiline olla. Ma olen maailmas käinud ja näinud, aga Jaapan on alati tundunud midagi hoopis teisest maailmast (sest Uganda on ju tavapärane Euroopa, eksole) ja tekitanud mingit aukartust. Aga noh, eks ma olengi paras kaos koguaeg. Viimasel ajal kuidagi eriti. Aga noh, küllap kõik laabub.

Tulin teisipäeva varahommikul alles reisilt Mallorcalt. Eile õhtul kell 22 asju pakkima hakates jõudsin järeldusele, et ega mul ju asjad veel eelmisest reisist lahti pakitud ja pestud ei ole. Seega algas mu reis nii, et ootasin kella 1ni öösel, et pesumasin puhtad riided mulle välja sülitaks, kuivatasin neid hommikul kella 5.30ni ja siis toppisin need niiskena endale seljakotti ja asusin teele. Käisin hommikul Tallinna kontorist läbi tunnikese ja seiklus võiski jälle alata. Boldijuht oli reisimist armastav lobamokk ning terve tee jagasime reisisoovitusi üksteisele. Meie lennugraafikus toimus juba mõnda aega tagasi ebameeldiv muudatus, mis tõi endaga kaasa 10tunnise ootaja Istanbulis. Viimase hetkeni ei suutnud otsustada, kas püüda selle aja sees ka linnas käia või mitte, aga kuna nii mul kui Robertil oli veel vaja viimase minuti tööasju lahendada, siis otsustasime tublid olla ja veel tulekahjusid kustutada. Ma olin eelmisel suvel Istanbulis, aga seda ma küll ei mäletanud, et millised röövlid nad seal lennujaamas on. Internet: 9 eurot; kohv: 8.50; burger ja friikad: 20 eurot; dušš: 15. Noo jummel-jummel. Ebanormaalne. Aga 10 tundi läks tegelikult üsna kiirelt ja valutult. Meie piletite peal oli, et lend Istanbulist Osakasse on 11 tundi. Kuidagi oli see kümneks tunniks muutunud. Mulle meeldib lennata ka pikkasid otsasid. Vaatasin Wonka filmi söögi kõrvale (tore, et kinno ei jõudnud seda vaatama) ja siis kui kandik minema viidi sulgesin silmad ja ärkasin 6 tundi hiljem selle peale, et uus kandik söögiga toodi. Minu kõrval istus mossis Robert, kes oli viimased 4 tundi mind jõllitanud, kirunud ja mõelnud, et kas ma üldse enam elus olen. Ma ei tea, miks ta ei maganud. Aga see oskus on ikka küll tore, et igas sõiduvahendis, igas asendis ja Sille kohe magab. No problemo. Väidetavalt oli vahepeal korralik turbulents olnud- nope, ei tea miskit. Mootori müra on mõnusalt uinutav mulle. Seega jah, lend möödus nagu unenägu. Lennujaam on pisike omaette saar. Tekkis kohe mure, et kas nad nii väikesele saarele nii suure lennukiga ikka pihta saavad, aga õnneks ikka said. Lennujaamas tervitasid meid roosad immigratsioonilauad, animestiilis sildid ja juhendid ning Hello Kitty rong, mille istmed pöördusid kõik peatuses ümber sõidusuunda. Rongis oli tasuta Wifi. Inimeste vanusest ei saa üldse aru. Proovisime rongis hinnata piletit müüva meesterahva vanust ning tundus raske uskuda, et ta vanem kui 12 on. Väga ebaviisakas meist, aga noo..üldse ei saa aru. Äärmisel sõbralikud inimesed juhendavad igal pool ning kõik on ülimalt puhas ja kena. Noo..väja arvatud need rotid, kes Osaka toidutänaval ringi jooksid. Aga nad olid ka väga kenad. Jõudsime Osakasse õhtul kell 21. Ei ole väike puust linn. Kohe üldse ei ole. Ja me pole veel päris kesklinnaski. Ja kui niiske ja palav siin on. Õhtul kell 21 sulasime ja ägisesime. Ei taha mõeldagi, mis siis veel homme saab kui päevakuumuses peab liikuma. Viskasime asjad kiirelt hotelli ning läksime süüa otsima hotelli lähedal märgatud toidu-ööelu tänavale (kenade ringi sibavate rottidega). Palju värvilisi tulesid. Erinevates kostüümides sisseviskajad. Kõik söögikohad on väikesed- mahutavad vast 15 inimest korraga, aga selle eest on neid siin reas ikka liialdamata sadu. Valisime koha lihtsalt selle järgi, kus ruumi oli. Kogu tänava peale nägime veel kahte turisti peale enda. Seega tundus üsna päris kant. Menüüst midagi aru ei saanud. Hindadest ka alguses mitte. Tellisime piltide järgi. Söögikoha lae all olid reas kenad värvilised pudelid. Küsisin, et mis need on. Öeldi, et jook Koreast. Küsisin, et kas alkohol või karastusjook või mis? Sain vastuse, et little strong jook. Tellisin siis endale ühe little strong joogi ja kaheksajalast söögi. Robert tellis endale kanaroa. Niii hea! Süües lõin enda valuutakonverteri äpi lahti ja selgus, et mõlema toidud maksid 5 euro ringis. Mu little strong jook osutus ananassi veiniks, mille joomiseks toodi mulle pits. Jõin enda little strong ananassiveini viinapitsist, tundsin end õnnelikuna ja sain jälle aru, et elu on ikka täiesti imetabane.

Robert juba põõnutab siin magada. Ta arvas, et peale sellist lennukis magamist ma raudselt enam und ei saa. Noo kuule, hallo, kas me oleme kohtunud varem või ei? Muidugi ma magan ka kogu öö. Uni on parim üldse. Teisel kohal on reisimine.

24.08.2024

„Sille, ärka üles! 45 minuti pärast on check-out hotellist. Kuidas sa ikka veel magada saad?“ Noo, mis küsimus see on. Kell on Eesti aja järgi 4.15 hommikul. Kohaliku aja järgi 10.15. Miks ma ei peaks magama. Robert on viimased 2 tundi mind jõllitanud ja proovinud aru saada, kas ma olen elus või surnud. Jälle. Neid asju on ikka väga vähe, mille nimel ma olen nõus enda und ohverdama. Noo hästi-hästi. Kiirelt asjad kokku. Jätsime enda pagasi hotelli hoiule ning hotelli uksest välja astudes oli tunne nagu virutaks keegi kuuma panniga näkku. Ikka jube kuum ja niiske on. Mul on „paljajalu“ tennised siin ringi käimiseks ning mu taldadel on ikka väga-väga kuum kõndides. Läksime raudteejaama restoranimaailma hommikusööki otsima. Jällegi, miljon väikest putkat. Päris paljude putkade akendel on kogu menüü plastikroogade näol väljas. See teeb valimise lihtsamaks. Minu tagasihoidlik hommiksöögikomplekt sisaldas avokaado-lõhe kaussi, kapsa-sealiha suppi ning fritüüritud kana. Ägin-ägin. Ma ei tea, miks see nii palju erinevaid lihasid pidi sisaldama. Proovisime jälle aru saada, kui vanad võiksid inimesed olla ning jõudsime järeldusele, et siin on kaks vanuseklassi: 12 või 120. Kõik sinna vahele jääv on meile hindamatu. Sealt edasi oli plaan külastada Kuchu Teieni/ Umeda Sky Building kaksiktorne, mille vahel on ring-vaateplatvorm. Tänavad on siin mitmetasapinnalised ning osa linnast on mitu korrust maa all. Raudteejaamast välja astudes oli Google Maps ja ka meie korraks segaduses ning üritasime aru saada, kuhu poole nüüd suund võtta tuleb. Meie juurde astus kohe üks noormees, kes küsis, et kas oleme eksinud ning kuhu minna soovime. Ütlesime, et nende tornide juurde. Selle peale otsis ta kohe meile bussigraafiku ja hakkas selgitama, et kuhu ja mis ja kuidas. Vastasime, et ei-ei. Soovime sinna jalutada. Selle peale ajas ta silmad punni ja küsis, et mis mõttes jalutada? Sinna on ju terve kilomeeter. Proovisime selgitada, et sinna on ju ainult üks kilomeeter. Sellega sai talle selgeks, et meiega pole ikka päris korras kõik, viipas meile suuna käega ette ja hõikas üle õla: DON’T DIE! Nagu eile kirjutasin, inimesed on sõbralikud ja heasoovlikud. Jõudsime elusana tornini. Tegu on 173 m kõrge hoonega. Üles viib lift. Ühe maja välisseinal. Lift on klaasist. Ma ei tea kui palju minu õudusunenägudest algab nii, et ma olen kusagil kõrge hoone katusel ning see hakkab ümber vajuma/korrused sisse varisema ning ma ripun kusagil metallkonstruktsioonide küljes. Ei olnud meeldiv, üldse ei olnud. Lift viib siis ühe maja mingile korrusele ning selleks, et saada vaateplatvormile tuleb võtta elevaator, mis sõidab siis ühest tornist teise. Läbi õhu. Klaasist torus. Vaatega otse alla. Ei olnud meeldiv, üldse ei olnud. Aga vaateplatvorm ise on siis jah kahe maja vahel rippuv sõõrik, mis tundus üsna turvaline ja mitte nii hirmus. Vaade linnale oli ilus. Osaka on ikka suur ja lai ja klaasist pilvelõhkujaid täis. Korraks külastada on tore, aga juba leidsin end mõttelt, et tahaks metsa, loodust ja vähemate inimestega kohta. Tänase päeva põhiülesanne oli jõuda Kyotosse. Mis osutus üsnagi lihtsaks ülesandeks, sest 45 min rongisõitu ja kohal me olimegi. Kõige raskem osa on rongijaamas navigeerimine ning aru saamine, mis liin kuhu läheb ja millisest mulgust peab kuhu ronima. See võrgustik on ikka suur ja segane. Rongijaamas õige mulgu leidmine võtab ikka aega. Aga ülikoolil veab. Mitte ühtegi rongi/metroopiletit ei saa kuluaruandesse panna, sest selleks, et jaamast välja saada tuleb pilet väravas spetsiaalsesse mulku toppida ning rohkem seda piletit ei näe. Esmane mulje Kyotost on rahulik. Pilvelõhkujaid ei paista, liiklus on hõre, tänavad on väiksed ja unised. Vaatab, kuidas homme see olukord tundub. Tegime väikese jalutuskäigu ning planeerisime veidi enda siinset kulgemist ja väga rohkem miskit ei jõudnudki. Hotelli kõrval on kohe suur park ja Kyoto Seto Imperial Palace. Homme läheme seda vallutama ning ühele templile panime ka juba pilgu peale. Homme pealelõunal on konverentsi avamine, kus osaleb ka Jaapani printsess. Uhke lugu.

Aga poed on siin ikka imelikke veidrusi täis nagu ühekaupa pakitud keedetud-kooritud munad, ühekaupa paikitud banaanid kiles, ühe kaupa pakitud grillvorstid, jook millele on peale kirjutatud SWEAT (higi), No style (stiilitu) õlu jne. Robertil on muidugi maru naljakas. Keegi ta sõpradest olla kunagi mingis Aasia riigis näinud restoranis rooga nimega Whore Dust. Vaatme, kas suudame midagi samaväärset kohata. Ostsin täna erinevaid magustoite hotellis proovimiseks. Üks on kindel: rohelise matcha tee tarretist keeduubadega ei tasu rohkem osta.

Vetsupottides ma ka ei saa aru päris täpselt. Prilllaua soojendus on ju põhimõtteliselt tore asi. Selgelt on veel meeles aeg kui maal toas vetsu ei olnud ning selleks, et öösel vetsu minna, tuli kõigepealt Martin üles ajada (sest veel üsna hiljuti pelgasin ma öösel üksinda väljas olemist ja pimedust. Õnneks on ööd vihmametsas minust selle hirmu välja ravinud), siis ennast riidesse toppida, läbi lume sumbata võsa äärde käimlasse, härmatis potilt kindaga maha pühkida ning alles siis sai teha mis vaja. Sellistes tingimustes oleks soe prilllaud igati tore olnud. Aga seda ma küll ei mõista, miks 35-kraadises kuumuses on paari kraadi võrra veel kuumemat prilllauda vaja. Aga nii kui potile istuda, siis värskendab me hotelli WC pott kannikaid jahutava uduga. Olgu kõige muuga nagu siin on, aga mu kannikad on siin kenasti värsked ja niisutatud. Ei oska seda funktsooni välja ka lülitada. Selle eest on kuumusest ja niiskusest isegi kulmukarvad lokki läinud. Juustest ei tasu mitte rääkidagi. Ja ma olen naise kohta ikka väga suurte mõõtmetega siin. Vahva.