Sille Ugandas: 28.08.2024

29.08.2024

Konverentsid on väsitavad ja energia tase on olnud kriitiliselt madal. 8-9 algavad ettekanded, mis tähendab, et kodus on siis kell 2-3 öösel, ehk parim aeg uneks. Terve päev on suht unine olla (olgu-olgu-olen käinud ka lõunapausi ajal lõunauinakuid tegemas, kellele ma ikka valetan) ja siis kui siin peaks praegu magama minema, noo just siis läheb uni ära.

Meie hotell on kohe Kyoto Imperial Garden and Palace kõrval. Seega otsustasime teisipäeval peale konverentsi kiirele jalutuskäigule minna enne pimedat. Saime palee uksest veel viimasel minutil sisse kõige viimaste külastajatena. Siis käis kõrvu lukustav ja silmi pimestav kärgatus ja hakkas ladinal sadama. Ma pole mitte kunagi välgule nii lähedal olnud. Seljakarvad olid tükk aega turris. Ja siis seisime palee räästa all ja ootasime. Ja ootasime ja ootasime. Kui vihm jäi vaiksemaks siis oli 20 minutit palee sulgemiseni. Otsustasime aia ja palee vihmas läbi joosta ikkagi. Ja suht jooksmine see oligi. Iga nurga peal olid giidid, kes kiirustasid meid väljapääsu poole liikuma ning kui üritasime kusagil seista ja mõne hoone värvast rohkem sisse vaadata, siis astuti kohe meile ligi ja suunati jälle väljapääsu poole lahkelt sõnadega, et oleme sulgemas ning midagi vaadata nii kui nii pole, sest oleme taifuuni tuleku tõttu kõik kinni katnud juba. Jah, see taifuuni asi. Siin on ilm veel täiesti tavapärane ja ei ole tunda, et riigi teises otsas on 252 km/h puhuvad marutuuled, maalihked ja üleujutused. Aga Jaanpani minimalistlik aed oli vihmas eriti maaliline ja rahu tekitav. Kui välja jätta need giidid, kes tungivalt väljapääsu poole suunasid. Õhtul läksin ühe kolleegi sünnipäevale. Ta on liblikateadlane ja töötab British Natural History Museum’is Londonis, aga on siin sellel korral kaasas +1na ja konverentsil kaasa ei löö. Polnud teda mitu aastat näinud ja siis oli eriti tore teda jälle kohata. Peale seda käisime Pasiga (Soome kolleeg, tänu kellele ma LAVis sain käia) õhtust veel söömas ning filosofeerisime maast ja ilmast ja sellest kui kummaline on elu ja maailm. Hotelli tagasi jõudes olin surmväsinud ja hakkasin järgmise hommiku ettekandeid veel üle vaatama. Magama sain ilmselgelt liiga hilja.

Robert on kõige ärksama unega inimene, keda ma tean. Piisab sellest, et ma kikivarvul ja hiirvaikselt üritan üle toa tippida ning ta on kohe üleval. Ta läheb minust tavaliselt u 2 tundi enne magama ning suudan teda öö jooksul korduvalt üles ajada enda eksisteerimisega. Tavaliselt on ta täiesti unesegane ega saa üldse aru, mis toimub. Küll aga toriseb läbi une, et WTF. Hommikul ei mäleta ta sellest suurt midagi. Minu öine meelelahutus kui und ei ole: Roberti üles ajamine.

Kolmapäev oli siis tähtis päev kui toimus meie korraldatud sessioon. Kui enamus konverentsi ruumid on vast kuni 50-le inimesele ja suuremad seal kusagil 100-le, siis kuidagi anti meile ruum, kuhu mahuks korraga vast u 250 inimest. Ja meie suureks rõõmuks oli igal hetkel korraga saalis kusagil 80-120 kuulajat ka. Mis on päris hea saavutus. Ma tean, sest istusin 2 tundi laval ja mul oli aega saalis olijaid üle lugeda. Ka mul endal oli ettekanne sellest, kuidas hinnata kaudselt ja otseselt röövikute toidutaimede spektri laiust ning millised on erinevused troopika ja parasvöötme võrdluses ning kuidas peaks seda infot arvesse võtma vihmametsa taastamisel. Tutvustasin enda andmeid, mida kogusin aastatel 2011-2021 ning mis võimaldavad hinnata vaksiklaste ja nende toidutaimede ühist evolutsiooni ning hinnata ka tulevikustsenaariumeid liikide püsimise ja välja suremise osas. Lisaks pidin tegema ettekande ka Toomase eest, sest ta ei saanud meiega Jaapanisse tulla ning ta palus, et teeksin ettekande tema eest. Noo ikka saab. Ainult, et see oli teema, millega ma üldse kursis ei ole, pole üldse minu suunaga seotud ning pidin ka endale nullist selle selgeks tegema. Eriti tore oli vastata saalist tulnud küsimustele ning vaielda ühe Rootsi professoriga, kes kohe üldse Toomase lähenemisega antud teemal nõus ei ole. Aga, usun, et läks hästi ja osakonnal pole põhjust häbi tunda ning Tartu Ülikooli lippu sai 2 tundi maailma suurimal putukateadlaste konverentsil jälle lehvimas hoitud. Kummaline tunne on, kui inimesed tunnevad su nime ära ja teavad su artikleid ja tahavad tulla nendest sinuga rääkima. Tähistasime edukat sessiooni hotelli lähedal olnud nunnus kohvikus, kus tellisin endale matcha latte, matcha koogikese ning kohviku eritoote: erinevad pilvekujulised maiused. Koogike oli mitte halb, aga kõik muu oli..jätan praegu need väljendid kasutama, mida tahaksin kasutada. Ma ei saa aru, kellele meeldivad need kohalikud maiused ja miks. Süda oli mitu tundi veel paha sellest suurepärasest kogemusest. Peale seda olin täiesti ajusurnud ning ei suutnud hotelli liftis õigetele nuppudelegi pihta saada. Kui järjepidevalt nr 1 korruse nuppu vajutada, siis ei saa neljandale korrusele. Robert ei lubanud mul aga puhata ning läksime hoopis Nijo-jo parki ja paleesse. Palee on puidust ja paberist. Seinu ja lagesid katavad uhked maalingud erinevate stseenidega. Maalingud siis paberseinal. Piirkonnas, kus on taifuunid. Palju kleeplinti oli näha erinevates kohtades :D. Mis mulle aga väga meeldis, olid kusagil 40 cm laiustest laudades põrandad, mis on sadade aastatega ühte ja teist pidi kuivanud, väändunud ja kulunud. Iga sammuga kostus mingi kriiks või krääks. Põrandate nimi oligi ööbikupõrandad, sest kogu aeg aja tuli laulu sealt laudade seest. Ma hakkan enda Tartu teise korruse põrandat nüüd mõmmipõrandaks kutsuma, sest iga sammuga teevad põrandalauad müt-müt-müt. Isegi kui see on teisel pool seina olev naaber. Ikka teevad ka minu lauad müt-müt-müt. Peale seda külastust ei olnud enam ma mitte ainult ajusurnud vaid ka kuumusest füüsiliselt surnud. Kiire pesu ning siis tuli minna lepidopteroloogide õhtusöögile. Meid oli umbes 90 ning oli tore õhtu vanade sõprade ja uute tuttavatega. Elu on ikka imeline ja kummaline.

Täna oli selline päev, kus huvi pakkuvaid ettekandeid oli senisest kõige enam ning need olid kõikide erinevate sessioonide vahel laiali pillutatud. Koguaeg tuli ühest kohast teise tormata ning näpuga järge ajada, mis kell ja kus peab olema. Korra panin ikka mööda ka. Peale konverentsi käisime kesklinna turul jalutamas. Kahjuks oli turg juba sisuliselt suletud ning suur möll ja melu jäi tundmata. Otsustasime, et proovime päevasel ajal uuest. Aga turul müüdi väga häid grillitud krevette ja 100 JPNi ehk 60 euro sendi eest sai klaasi saket. Krevetid olid parim söök, mis ma siiani saanud siin olen ning sake maitseb ka väga hästi. Toiduga aga mööda turgu ringi kõndida ei tohi ning kui midagi ostad, siis tuleb see seal samas putka ees ka ära süüa. Lõpuks ometi mingi positiivne toiduelamus. Mu mojo uusi asju proovida oligi juba sinises, aga see tõi huvi jälle tagasi.

Üks kummaline kultuuriline eripära on siin igasugu plastikust kujukesed ja vidinad, mida müüakse plastikust ümmarguste pallide sees ja mida saab osta automaatidest. Eestis on ka mingites poodides vist midagi sarnast kui ma hoolega mõtlen, aga see siin on maania. Kõik kohad on täis ja kõik ostavad ja on vaimustused. Kohutav rämps, millel pole mingit kasutust ega mõtet peale kogumise. Sellel sünnipäeval, kus käisin, seal ka kõik arutasid, et mida nad koguvad ja palju neil neid asju on (ka Briti kolleegil olla 200 naela väärtuses juba seda rämpsu) ning meie Pasiga istusime ning ei saanud üldse aru. Kuidagi üldse ei suutnud suhestuda ega samastuda. Milline keskkonnamõju.

Kohalik aeg on 1.30 öösel ja ma istun jälle nagu präänik üleval.