Get in the workmode, woman!

 

25/26.08.2024

Pühapäev. Ärkan selle peale, et Robert seisab keset tuba ja jõllitab mind nõutult. Olin andnud talle ülesande mind hommikul üles ajada kui ta ärkab ja nüüd proovib ta leida kõige ohutumaid meetodeid selleks. Tundub, et eemalt vaikides jõllitamine toimib. Plaan on minna Nishijini tekstiilikeskusesse, kus tutvustatakse kimonokangaste kudumise ajalugu, saab näha erinevaid kangaid ning soovi korral neid sealt ka osta. Meil mõlemal on huvi kangaste kudumise vastu, sest Robert on kunagi töötanud suisa kangurina. Ning nagu paljud teist teavad, siis mina olen õnnelik kangastelgede omanik ning oman primitiivseid oskusi sellel alal tänu Karula kuplite vahel elanud kangele vanaemale, kes ametlikult oli muidugi Meeri vanaema, aga keda Meeri lahkesti ka enda sõpradega jagas.  Hommikul kell 9.30 on juba liiga kuum väljas olemiseks, aga tatsame vapralt kitsastel ja kuumadel tänavatel keskuse poole. Enamus tänavaid on siin vaevu ühe auto laiused. Autosid on vähe ning need on väikesed ja kandilised. Majade ees tänaval parkimiskohtasid kui selliseid ei ole. Mõne suurema maja all on parklad, kus on autod nagu riiulis tõstukparklas. Eramajade ees pargitakse sisuliselt ukse ette trepi peale. Ma ei saaks siin autoga ei sõidetud ega ka pargitud. Oleme esimestena tektiilikeskuse ukse taga ning peame veidi avamist ootama ja tänaval samal ajal mitte higiloiguks sulama. Meie rõõmuks on keskuse külastamine tasuta. Keskus on vahva. Erinevas suuruses kangasteljed, millede taga tehakse ka näidiskudumist, erinevad kanganäidised, kimonod ja uhke kangapood. Näpin ühte teist ja ka kolmandat, aga hinnad algavad u 60 eurot meeter ja otsustan, et saan ka ilma selle kangajupita elatud. Mõtlen õudusega, kuidas vanasti seda miljonit siidiniiti niide aeti ja jooksma saadi. Jällegi, mina ei saaks. Sellega me pühapäevane meelelahutusprogramm ka lõppeb, sest päeva teises pooles on konverentsi ametlik avamine. Võtame suuna hotelli poole tagasi ning proovime veel teel midagi söödavat leida. Pühapäeval on aga enamus söögikohti suletud. Lõpuks jääb silma üks koht, mis on avatud ning astume sisse. Kohe tervitab meid ülimalt viisakas vanem härra, kes kummardab ette ja taha ning räägib meie üllatuseks head inglise keelt ja suunab meid lauda. Peale meie on veel paar inimest uniselt enda kohvitassi taga istumas ja näiliselt ei suurt midagi tegemas. Kohviku seinu katavad ajalehtede väljalõiked. Menüüs on kohv, paar kooki, röstsai ning 2 erinevat pastat. Kogu kohvikut juhib armeetäpsusega ja ainuisikuliselt see sama härrasmees. Tellime endale pastad ning asume uurima, kuhu me täpsemalt sattunud oleme. Loeme seinal olevatelt ajalehtedelt välja, et tegu on endise võitluskunstide meistri ja õpetajaga, kes on rännanud ja treeninud isegi Zambias. Kogu stseen oli kummaline ja kuidagi marudalt tore samal ajal. Pasta kõlbas ka süüa kuidagi. Enne hotelli jõudmist külastame veel ka templit, mis on pühendatud tugevatele jalgadele ning katkuvaba olemisele.

Konverentsikeskuse poole minnes sain Robertilt karmi käskluse: Get in the work mode, woman! Just nii! Konverentsi avamine oli huvitav üritus. Nimel tulid avamisele kohale ka keiserlik prints ja printsess. Mis tähendas siis passikontrolle, turvakontrolle ja igast küljest relvastatud turvameestega ümbritsetud olemist. Kokku peeti umbes 9 kõne, mis kõik mainisid, et ICE konverents toimub alates aastast 1910, esimest korda oli see Kyotos 1980 ning neil on maru hea meel, et peale 44 aastat on see jälle Kyotos. Nii 9 korda järjest. Iga kord palju kummardamist, tänamist ja viisakuste vahetamist. Konverents ise on ikka jõhkralt suur. Kokku u 4000 osalejat ning iga päev 19 paralleelsessiooni. Aga kõik on organiseeritud sellise täpsuse, korrektsuse ja stiiliga, et koguaeg on hämming. Täielik vastand sellele kaosele, mis 2022 Helsingis samal konverentsil toimus. Avamise lõppemise ajaks oli aga hakanud ladistama vihma ning sellega oli linnapeal jalutamise plaan ka minema uhutud õhtuks. Üldse on korralikult vihma oodata järgmistel päevadel. Õnneks annab siin linnas elada sisuliselt ka ainult maa all ning sõitsime metrooga kesklinna ning seiklesime maaalustes linnaosades. Sõime pugud punni ning ostsime kaasa järjekordse koguse naljakaid magusaid asju, millele mingit nime ei suutnud anda ega aru saada, mis need olla võiks. Selle katse saab kokku võtta järgnevalt, et meil on nüüd varsti pool külmkappi täis mittesöödavat magusamapoolset võbisevat löga. Ma armastan väga ubasid, aga see, mis siin ubadega/ubadest tehakse on lihtsalt väär. Ja see matcha..noo ma ei tea.

Tänane päev oli siis esimene täispikk konverentsipäev. Lõunapausi ajal otsustasime sõita Kyotost rongiga veidi välja ning külastada Kifune templit, mis asub veidi rohkem mägedes, kenas  metsas Kibune jõe kaldal. Ilus loodus, ilus tempel ja ilusad jõe kohal „hõljuvad“ söögikohad. Kohutavalt palju autosid kohutavalt kitsal teel, kallid hinnad söögikohtades ning uus kogus täiesti söödamatuid naljakaid asju. Näiteks toodi lauale ka klaas valge kisselli taolise asjaga, mille sees hulpisid mingid pruunid jubinad. Minu ajukene lõi kohe pildi mingist magusast kleepuvast riisijoogist rosinatega. Proovisin ikka kõiki roogasid vapralt (ka tofut ja tofu nahka- õõõ) ja jätsin selle magustoiduklaasi kõige viimaseks. Ainult et, magustoit see küll ei olnud. Pruunid jubinad osutusid marineeritud seenteks, jah, riisitärklis oli ilmselt seal joogi sees ka, fermenteeritud kujul ning lisaks tundus mulle veel, et seal oli..redis/naeris..miskit sellist. Robert seda juua ei suutnudki. Kyotosse tagasi jõudes tormasime poodi, sest see maitseelamus käis ikka veel ülesse-alla. Pudel Pepsit loputas selle elamuse jäädavalt alla õnneks. Aga muidu olen täna olnud väga väsinud. Pea lõhub ja üldse pole energiat. Päeva elasin üle tuubi energiageeli, pudeli energiajoogi, 0.5l kohvi ning Pepsi najal. Ehk homme paremini.