Aftermath

 Olen tagasi olnud 3 nädalat. Vähemalt keha on tagasi. Hing alles rändab ja otsib ja ei tea täpselt, kuidas edasi. Ma ei oska vastata, kui mult küsitakse, et kuidas siis ka oli? Mida põnevat nägid? Kuidas ma peaksin suutma võtta kokku kõik need värvid, avastusrõõmu, väsimuse, õnnestumised, ebaõnnestumised, tähistaeva ja tunded paari lausega. Ja veel selliselt, et see ka midagj päriselt edasi annaks? Igasugune vastus tundub sisutühi. Ja ma ei oska seda kõike kokku suruda paari lausesse. Toob rōõmu, et mu seiklustele kaasa elatakse ja tullakse küsima. Eriti vahva on kui tullakse rääkima postituses olnud röövikutest. Postituste eesmärk on tuua tähelepanu sellele, et jagame maailma imeliste teiste olenditega. Ja meil on kohustus ja vastutus nende ees. See on mu väike ja vaikne võitlus nende eest, kes ise enda eest seista ei suuda ja tahavad lihtsalt enda elu kusagil metsas elada. Ja see, et ma saan seda kõike näha ja kogeda on mulle endalegi uskumatu. Mu aju ei võta alati, et ma saangi teha selliseid asju. Ja teengi. Aga sellel kõigel on hind olnud. Esimene kord Brasiilias möödus ikkagi suurest nii, et päeval oli tohutu rõõm ja vaimustus tööst ja kōigest sellega kaasnevast. Ning kui päike loojus, siis voolasid suured pisarad, sest kõige muu kaotusvalu lõi hinge kinni. Ja see valu oli nii valus, et ka füüsiliselt oli valus. Eks ole veel ka täna valus ja kahju. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Mingi valu ja kahju jääb alatiseks. Aga nii on. Suures pildis tean, et pidin nii. Vahepeal jõudsin kaks nädalat Eestis olla. Need nädalad olid toredad ja keerulised samaaegselt. Jagasin aega metsas peidus olemise ja oluliste inimestega kohtumiste vahel. Imeilus pulm. Kurb ja valus haiglapalat. Rõõm koosolemisest. Kurbus möödunu pärast. Mis siis nüüd? Nüüd tuleb oodata, et hing ka rändamise lõpetaks ja tuleks rahu jälle Rootsis olemisest. Vaikselt tuleb. Jalutasin järve ääres, vaatasin loojuvat päikest ja heinamaal söövaid kitsesid, kuulasin kisavaid lindusid ja tundsin, et tore on kevades olla.