13.12.21

 Mhh..Entebbe kuumus. Liiga palav ja lärmakas, et kuidagigi olla. Lina kleepub seljale ja mõtted ka kleepuvad. Hommikul tuli metsa, Molley ja Isiahiga selleks korraks hüvasti jätta ja Entebesse lendu ootama tulla. Homme hommikul on vaja pulka ninna saama minna. Kaks täispikka päeva kudemist. Ma pole vist kunagi varem olnud nii kurb ja nutnud metsast ära tulles. Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldib see, mis mind kodus ootab, aga lihtsalt..mulle meeldib ka siin. Minus on mitu mina. Ja see üks mina tahab metsa jääda ja matšeete käes higise, porise, kriimu-kräämulisena metsas koos elevantidega joosta. Hommikul jõllitasime Anuga enda teetasse. Anu võttis olukorra kokku lausega: Pure sadness. Nii on. Uganda ei ole kõigile. Vihmamets ei ole kõigile. Aga mulle on. Ma ei ole kunagi päriselt siit ära. Mets on alati osa minust. Aga sel korral on lahkumine raskem kui tavaliselt.