Sunday, December 5, 2021

05.12.21

 

Kohe uurimisjaama kõrval asub jalgpalliväljak. Jalgpall on siin nagu ka teistes Aafrika riikides religiooni staatuses. Eelmisel pühapäeval kutsus Isaiah meid tema endise meeskonna mängu vaatama.  Kuna oli vabam hetk ning ma ei ole kordagi varem siin ühtegi mängu vaatamas käinud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Kohtusid siis omavahel kohalik meeskond ja linnast tulnud meeskond. Osad mängisid paljajalu, osadel olid vastavad jalatsid, osadel paistsid jalatsitest ainult nööride jala külge tõmmatud tallad alles olema. Väljak on lihtsalt veidi siledam ja lühema heinaga ala, kuhu on väravaid tähistavad vaiad maasse löödud. Aga..see kirg ja emotsioon mängu vastu. Poisid kukkusid, käisid ülepeakaela, aga kohe püsti ja edasi. Ma pole küll ammu kukkunud, aga minu mäletamistpidi on jooksu pealt näoli maha kukkumine valus. Neid vaadates see aga nii ei tundunud. Ja siis muidugi pealtvaatajad. Vaatasin kõrvalt Isaiahit ja seda miljonit emotsiooni, mis temast iga sekundi jooksul läbi käisid kui pall mööda platsi liikus. Ma arvan, et ma ei oska ega ole isegi mitte võimeline nii palju kirge mitte millegi suhtes omama ja veelvähem seda välja näitama. Ja ma arvan, et ma pole mitte ainus valge inimene, kes selle oskuse on kaotanud. Me oleme kuidagi koolitatud vaoshoituteks. Mitte liiga rõõmsateks, mitte avalikult kurbadeks. Me kanname sellist ühte piisavalt tühja maski. Midagi on meis kaotsi läinud, kuid siin on see miski veel alles. Elavam. Ehedam.  Ma ei tea, mis see miski on, kuid ma tean, et minus ei ole seda enam. Pani mõtlema.

Eelmise nädala reisisime ringi. Käisime külastamas Bwindi rahvusparki (Bwindi Impenetrable Forest), mis on mägine metsaala. Meil on kõik need aastad olnud luba, et ka seal metsas uuringuid läbi viia, ent ometigi ei olnud meist keegi sinna jõudnud. Sel korral otsustasime, et läheme vaatame, mis nägu see mets on ja kas on võrreldav ka Kibalega. Ei ole võrreldav. Kohe üldsegi mitte. Täiesti teine maa ja maastik, mis väärib igati nime Impenetrable (Läbipääsmatu).  Rahvuspark on umbes 2200 m kõrgusel ja nii mägine ja nii järskude nõlvadega kui veel olla saab. Orgudes on jõed ja sood. Ala on tuntud selle poolest, et seal elavad gorillad. Gorilla nägemiseks peab aga maksma 700 dollarit. Loomulikult kellelgi meist seda raha ei olnud. 30 dollari eest sai aga metsa jalutama minna. Ütleme nii, et jalutada saab selle raha eest ikka nii, et surm silme ees. Jalutasime 5 tundi nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Selle aja jooksul suutsime läbida ainult umbes 12 km. Minu olematu füüsiline vorm on täielik miinimum, mille puhul on seal maastikul võimalik liikuda ja ellu jääda. Veel kehvema vormi ja väiksema tahtejõu korral ei tasu Bwindis autost välja tulla. See oli ikka üsna ränk. Minu ainsaks lohutuseks (ja ohumärgiks kogu ühiskonnale) on see, et kümme aastat nooremad tudengid olid peale matka oluliselt kehvemas seisus kui mina. Aga maastik ja mets olid imelised. Lootsime siiski ka kogemata gorillasid näha, aga giid viis meid kaarega gorilladest eemalt mööda ja näidanud meile mitte gorilla kakatki.

Tagasiteel tegime peatuse ka savannis Kuninganna Elizabethi Rahvuspargis. See oli seitsmes kord, kui ma käisin leopardit otsimas. Seitsmes korda kui ma leopardit ei näinud. Savann ise oli kuum ja tore. Veidi kurvaks tegi aga see, et rahvuspargi külastuskeskuses ei ole 10 aasta jooksul mitte midagi remonditud ega uuendatud. Vastupidi. Kõik hooned on räämas, paljud koroona tõttu ka hüljatud. See rahvuspark on üks kaunemaid Ugandas, aga külastuskeskus on kole, lagunev ja trööstitu. Õhtul käisime paadisõidul Kazinga Kanalil ning hommikupoolikul sõitsime autoga mööda savanni ja otsisime loomi. Uudne nähtus on siseturism. Koroona tõttu ei ole eriti välisturiste, kuid selle eest on igal pool väga palju siseturistide gruppe. Ka paadisõidul oli paadis umbes 40 inimest ja meie olime ainsad valged. Meie ja umbes 36 elavat ja lärmakat kohalikku. Oli elamus.

Nii Anu kui ka doktorant on linnuhaiged. See tähendab, et kogu teel peatusime iga väikese ja suure linnukese juures ning püüdsime teda tulihingeliselt määrata (noo, mina küll mitte eriti tulihingeliselt kui aus olla). Doktorant istus eesistmel ning iga kord kui mingi uus linnuke sattus vaatevälja, siis kostis üle kogu auto ultrahelisagedutele küündiv..STOOOP!!! OOOOOIIIIIII KUI ILUS. Kuna mina olin ainus, kellel oli fotokas, siis pidin igast kanast loomulikult ka pilti tegema. Nüüd on mul miljon pilti erinevatest rohkem ja vähem kana olevatest lindudest.  Keegi ei võtnud vedu, kui püüdsin tähelepanu mõnele liblikale juhtida ning isegi primaadid jäid märkamata kui kusagil oksal oli mõni kana. Palju kanasid oli.

Anu on nüüdseks neljandat korda kõhutõves ning doktorant on teist päeva ikka korralikus kõhutõves. Mida see tähendab? Ma saan kõikide puuviljaportsud endale. Haahaa. Tasub ikka lapsena mulda süüa.

Homme algab viimane täisnädal siin. Aeg läheb liiga kiiresti.

Ja kõik, kes te olete mulle Messengeri kirjutanud, siis ma näen, et teilt tulevad sõnumid, aga ma ei näe neid täielikult ja ei saa vastata. Ugandas on Facebooki ja Messengeri piirangud.

 

                                                            Röstitud mais, mu lemmik.



                                                Mägedes on majad vaiadel.



                                                                Algaja waterbuck.



                                                    Rohkem kana.



                                                Pehmed kõrvad.

                                                  Varahommikune jalutaja. Tuli talle teed anda.



                                                    Päikesetõus Kazinga kanalil.



                                                                        Vähem kanad.


                                                        Üldse mitte kana.

                                                 Kurg hoopis.

                                            

                                                        Puhkav pühvel (ja kanad)



Nii kui rahvuspark lõppeb, lõppeb ka mets. Tohtud paljaks raiutud mäenõlvad, mida erosioon hoolega sööb.

                                                                Väike L'Hoest.

                                                    37 suurus Samelini saabas vantsi jalajäljes.


                                            Mägede vahel on sood.


                                                            Kaunis Bwindi.


                                                                        Saekaater.



                                                                Savann oli roheline.


                                                        Saun on väga ohtlik asi.


                                                 Tudengid pesid esimest korda elus käsitsi pesu.



                                                .....Need Uganda lamavad politseinikud..

No comments:

Post a Comment