16.12.2021

 Fck yeah…ära tegime! Kaks naist.

…taustal mängib Kings of Leon Be Somebody.

13.12.21

 Mhh..Entebbe kuumus. Liiga palav ja lärmakas, et kuidagigi olla. Lina kleepub seljale ja mõtted ka kleepuvad. Hommikul tuli metsa, Molley ja Isiahiga selleks korraks hüvasti jätta ja Entebesse lendu ootama tulla. Homme hommikul on vaja pulka ninna saama minna. Kaks täispikka päeva kudemist. Ma pole vist kunagi varem olnud nii kurb ja nutnud metsast ära tulles. Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldib see, mis mind kodus ootab, aga lihtsalt..mulle meeldib ka siin. Minus on mitu mina. Ja see üks mina tahab metsa jääda ja matšeete käes higise, porise, kriimu-kräämulisena metsas koos elevantidega joosta. Hommikul jõllitasime Anuga enda teetasse. Anu võttis olukorra kokku lausega: Pure sadness. Nii on. Uganda ei ole kõigile. Vihmamets ei ole kõigile. Aga mulle on. Ma ei ole kunagi päriselt siit ära. Mets on alati osa minust. Aga sel korral on lahkumine raskem kui tavaliselt.

10.12.21

 Ma ei tea, kuidas seda öelda nii, et mitte riivata neid, kes mind koju ootavad, aga ma ei ole veel valmis koju tulema. Nii palju on veel teha. Nii palju näha. 

                                                Bushbaby..omadele bussakas.

                                       Raido, Janne- järgmiseks palun sellised ümber maja kisama.

                                            Metsik reede õhtu. Teised magavad. Kell on 20.

08.12.21

 

Uganda ei ole kõigile. Pigem vastupidi. Ma arvan, et Uganda väga vähestele. Eriti veel siis kui Uganda ei piirdu konditsioneeritud maasturist ja uhkest safarilodgeist nähtuga. See, mida enamus turistid siin kogevad, ei ole minu Uganda. Ma tahan olla avatud elementidele. Ma tahan, et savannis päike kõrvetaks ja särk kleepuks seljale. Ma tahan, et vihmametsas on õhk nii niiske, et hingata ei saa ja jalad on põlvini mudased. Ma tahan, et öö tooks leevendust ja mässiks mu endasse. Ma tahan, et koolobused laulaksid mulle öös serenaadi. Ma tahan tunda neid lõhnu, seda hinge matvat lehka. Ma tahan, et killuke nendest emotsioonidest saaksid osa minust: rõõm, kurbus, meeleheide, paratamatus.  Ma tahan Ugandat kogu tema imelisuses ja rõlguses. Ma tahan olla üdini läbi raputatud. Ma tahan, et Uganda lööks mind lahtise käega näkku ja ütleks: “Ela! Ela, sa valge privileeritud plika! Sulle on antud kõik võimalused teha ükskõik mida. Olla ükskõik kes. Ela, kurat võtaks!” Ja siin olles ma tean kui privileeritud ma olen. Ma tean kui tänulik ma pean olema kõige eest. Ma tean, kuidas mul on vadanud. Ja ma elan. Iga päev. Ma ei taha raisata mitte ühtegi mulle antud päeva. Ja ma tean teadlikult, et iga päev võib olla mu viimane.  Ja ma ei kahetse midagi..kui siis väga vähe. Ja ma olen tänulik Ugandale, et ta avas mu silmad, et ma seda kõike mõistaksin. Ja kui kord teekonna lõpus, mis loodatavasti on veel pikk, vaatan ma tagasi, siis ma tean, et ma elasin. Ma päriselt elasin.

..ja enda matustel tantsin ma valssi meekollases sõlega rüüs. Ja isegi surma kurbus ei vähenda rõõmu hästi elatud elust. 

06.12.21

 Täna on Soome iseseisvuspäev. Palju õnne! Kuulasime sel puhul Sibeliuse Finlandiat (soomlased poetasid mõne pisara) ja laulsime ka hümni (noo..kes, mis sõnadega laulis). Ja siis naersime kõik kõvasti, sest meie laulmise peale hakkasid kõik linnud ja putukad tavalisest veel kõvamini kisama ja püha hetk oligi rikutud. 

05.12.21

 

Kohe uurimisjaama kõrval asub jalgpalliväljak. Jalgpall on siin nagu ka teistes Aafrika riikides religiooni staatuses. Eelmisel pühapäeval kutsus Isaiah meid tema endise meeskonna mängu vaatama.  Kuna oli vabam hetk ning ma ei ole kordagi varem siin ühtegi mängu vaatamas käinud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Kohtusid siis omavahel kohalik meeskond ja linnast tulnud meeskond. Osad mängisid paljajalu, osadel olid vastavad jalatsid, osadel paistsid jalatsitest ainult nööride jala külge tõmmatud tallad alles olema. Väljak on lihtsalt veidi siledam ja lühema heinaga ala, kuhu on väravaid tähistavad vaiad maasse löödud. Aga..see kirg ja emotsioon mängu vastu. Poisid kukkusid, käisid ülepeakaela, aga kohe püsti ja edasi. Ma pole küll ammu kukkunud, aga minu mäletamistpidi on jooksu pealt näoli maha kukkumine valus. Neid vaadates see aga nii ei tundunud. Ja siis muidugi pealtvaatajad. Vaatasin kõrvalt Isaiahit ja seda miljonit emotsiooni, mis temast iga sekundi jooksul läbi käisid kui pall mööda platsi liikus. Ma arvan, et ma ei oska ega ole isegi mitte võimeline nii palju kirge mitte millegi suhtes omama ja veelvähem seda välja näitama. Ja ma arvan, et ma pole mitte ainus valge inimene, kes selle oskuse on kaotanud. Me oleme kuidagi koolitatud vaoshoituteks. Mitte liiga rõõmsateks, mitte avalikult kurbadeks. Me kanname sellist ühte piisavalt tühja maski. Midagi on meis kaotsi läinud, kuid siin on see miski veel alles. Elavam. Ehedam.  Ma ei tea, mis see miski on, kuid ma tean, et minus ei ole seda enam. Pani mõtlema.

Eelmise nädala reisisime ringi. Käisime külastamas Bwindi rahvusparki (Bwindi Impenetrable Forest), mis on mägine metsaala. Meil on kõik need aastad olnud luba, et ka seal metsas uuringuid läbi viia, ent ometigi ei olnud meist keegi sinna jõudnud. Sel korral otsustasime, et läheme vaatame, mis nägu see mets on ja kas on võrreldav ka Kibalega. Ei ole võrreldav. Kohe üldsegi mitte. Täiesti teine maa ja maastik, mis väärib igati nime Impenetrable (Läbipääsmatu).  Rahvuspark on umbes 2200 m kõrgusel ja nii mägine ja nii järskude nõlvadega kui veel olla saab. Orgudes on jõed ja sood. Ala on tuntud selle poolest, et seal elavad gorillad. Gorilla nägemiseks peab aga maksma 700 dollarit. Loomulikult kellelgi meist seda raha ei olnud. 30 dollari eest sai aga metsa jalutama minna. Ütleme nii, et jalutada saab selle raha eest ikka nii, et surm silme ees. Jalutasime 5 tundi nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Nõlvadelt üles, nõlvadelt alla. Selle aja jooksul suutsime läbida ainult umbes 12 km. Minu olematu füüsiline vorm on täielik miinimum, mille puhul on seal maastikul võimalik liikuda ja ellu jääda. Veel kehvema vormi ja väiksema tahtejõu korral ei tasu Bwindis autost välja tulla. See oli ikka üsna ränk. Minu ainsaks lohutuseks (ja ohumärgiks kogu ühiskonnale) on see, et kümme aastat nooremad tudengid olid peale matka oluliselt kehvemas seisus kui mina. Aga maastik ja mets olid imelised. Lootsime siiski ka kogemata gorillasid näha, aga giid viis meid kaarega gorilladest eemalt mööda ja näidanud meile mitte gorilla kakatki.

Tagasiteel tegime peatuse ka savannis Kuninganna Elizabethi Rahvuspargis. See oli seitsmes kord, kui ma käisin leopardit otsimas. Seitsmes korda kui ma leopardit ei näinud. Savann ise oli kuum ja tore. Veidi kurvaks tegi aga see, et rahvuspargi külastuskeskuses ei ole 10 aasta jooksul mitte midagi remonditud ega uuendatud. Vastupidi. Kõik hooned on räämas, paljud koroona tõttu ka hüljatud. See rahvuspark on üks kaunemaid Ugandas, aga külastuskeskus on kole, lagunev ja trööstitu. Õhtul käisime paadisõidul Kazinga Kanalil ning hommikupoolikul sõitsime autoga mööda savanni ja otsisime loomi. Uudne nähtus on siseturism. Koroona tõttu ei ole eriti välisturiste, kuid selle eest on igal pool väga palju siseturistide gruppe. Ka paadisõidul oli paadis umbes 40 inimest ja meie olime ainsad valged. Meie ja umbes 36 elavat ja lärmakat kohalikku. Oli elamus.

Nii Anu kui ka doktorant on linnuhaiged. See tähendab, et kogu teel peatusime iga väikese ja suure linnukese juures ning püüdsime teda tulihingeliselt määrata (noo, mina küll mitte eriti tulihingeliselt kui aus olla). Doktorant istus eesistmel ning iga kord kui mingi uus linnuke sattus vaatevälja, siis kostis üle kogu auto ultrahelisagedutele küündiv..STOOOP!!! OOOOOIIIIIII KUI ILUS. Kuna mina olin ainus, kellel oli fotokas, siis pidin igast kanast loomulikult ka pilti tegema. Nüüd on mul miljon pilti erinevatest rohkem ja vähem kana olevatest lindudest.  Keegi ei võtnud vedu, kui püüdsin tähelepanu mõnele liblikale juhtida ning isegi primaadid jäid märkamata kui kusagil oksal oli mõni kana. Palju kanasid oli.

Anu on nüüdseks neljandat korda kõhutõves ning doktorant on teist päeva ikka korralikus kõhutõves. Mida see tähendab? Ma saan kõikide puuviljaportsud endale. Haahaa. Tasub ikka lapsena mulda süüa.

Homme algab viimane täisnädal siin. Aeg läheb liiga kiiresti.

Ja kõik, kes te olete mulle Messengeri kirjutanud, siis ma näen, et teilt tulevad sõnumid, aga ma ei näe neid täielikult ja ei saa vastata. Ugandas on Facebooki ja Messengeri piirangud.

 

                                                            Röstitud mais, mu lemmik.

                                                Mägedes on majad vaiadel.

                                                                Algaja waterbuck.

                                                    Rohkem kana.

                                                Pehmed kõrvad.

                                                  Varahommikune jalutaja. Tuli talle teed anda.

                                                    Päikesetõus Kazinga kanalil.

                                                                        Vähem kanad.

                                                        Üldse mitte kana.

                                                 Kurg hoopis.

                                            

                                                        Puhkav pühvel (ja kanad)

Nii kui rahvuspark lõppeb, lõppeb ka mets. Tohtud paljaks raiutud mäenõlvad, mida erosioon hoolega sööb.

                                                                Väike L'Hoest.

                                                    37 suurus Samelini saabas vantsi jalajäljes.

                                            Mägede vahel on sood.

                                                            Kaunis Bwindi.

                                                                        Saekaater.

                                                                Savann oli roheline.

                                                        Saun on väga ohtlik asi.

                                                 Tudengid pesid esimest korda elus käsitsi pesu.

                                                .....Need Uganda lamavad politseinikud..

27.11.2021

 

Elu on kulgenud märksa rahulikumas rütmis ja on ainult tööpäevad ja mitte enam tööööd. Oleme liikunud liblikatelt taimedele ning kordame uuringut, mida üks Heikki kohalik doktorant tegi 2011. aastal. Eesmärk on hinnata, kui palju on 10 aastaga mets kasvanud/kooslus muutunud erinevates metsa vanuseklassides. See osa õnneks minult tohutut pingutust ei nõua, kuid olen vastutav siin puude/põõsaste nimekirja eest. Olen alates esimesest reisist pidanud nii öelda arvet nende puude-põõsaste üle, millelt oleme röövikuid korjanud ning olen vaikselt neid ka õppinud ja ülesse pildistanud ning püüdnud kohalike määranguid kontrollida. Enne siia tulekut panin varasemalt kogutud info üheks pildiraamatuks kokku ja printisin välja ka. Eesmärk oli pigem see, et asju üle korrata ning kui keegi uus siia satub, siis ei pea ta täiesti nullist alustama. Kohalikud ei ole ladinakeelseid taimenimesid enamasti trükitud kujul näinud. Need teadmised antakse üle suuliselt ning aastate jooksul on neist läbi telefonimängu kujunenud päris huvitavad versioonid. See on mulle tohutult peavalu tekitanud aastate jooksul ning lootsin, et mu raamatuke suudab äkki natukenegi ühtlustada seda suurt segadust. Trükkisin kaks koopiat ning andsin ühe ka siinsele raamatukogule. Sellist pildiraamatut lihtsate selgitustega ei ole varasemalt siinsete puude/põõsaste kohta koostatud. Asi on muidugi kaugel teaduslikust teosest ja sisaldab ainult kõige tavalisemaid liike. Ma ei ole botaanik ning ei ole võimeline sajaprotsendiliselt neid määranguid ka kinnitama. Läks aga nii, et see raamat saavutas siin suure heakskiidu ja menu. Kohalik uurimisjaama boss Kato kamandas kohale kõige suuremate kogemustega assistendi, et ta mu raamatu veel üle kontrolliks. Palkasin ise lisaks Swaibu, et ta ka raamatu üle vaataks ning kohalikus keeles nimed ka juurde kirjutaks. Detsembri teiseks nädalaks on plaanitud taimetööd, et liike veel raamatusse juurde lisada. ..ja nii kogemata olen ma saavtanud siin selle, et esimest korda selle aja jooksul suhtutakse siin minusse kui tõsiselt võetavasse teadlasesse. Eile käis Kato veel isiklikult palumas, et ma ka talle koopia parandatud versioonist võimaldaksin. Anu isegi mõtles, et kas peaks kohalikust ülikoolist mõne botaaniku kampa võtma ja raamatuna selle välja andma. Noh, tore ju oleks veidi teadmisi siia tagasi tuua tulevastele põlvedele.

Selle nädala tippsündmus oli, et kolmapäeval saabusid me mudilased siia. Magistrant Jiri ja doktorant Eveliina. Siiani on nad üsna tublilt hakkama saanud. Täna pidime küll neile selgitama, kuidas pesu ilma pesumasinata pestakse. Nad on umbes sama vanad kui mina olin kui esimest korda siia tulin. Vaatan neid ja mõtlen, et huvitav, kas ma olin tõesti nii noor. Ei ärge saage valesti aru, nad on väga tublid ja asjalikud olnud…aga lihtsalt nii kuidagi..noored. Ma ei kujutaks küll ette, et jätaksin nad kolmeks kuuks üksinda siia hulga assistentidega mingit katset omapäi tegema. Me ülim eesmärk on praegu neid kolm nädalat elu ja tervise juures hoida. Tõesti, kas ma olin ka sama noor…

Eile käisime Isaiahi ja Molleyga Edithi juures. Nimelt, umbes samal ajal kui ma siia saabusin (nägin teda vilksamisi esimesel päeval ja kõik tundus ok), juhtus midagi ta vaimse tervisega. Olen kogu siin oldud aja mõelnud, et huvitav, miks Edith ei ole siia tulnud ja palusin Isaiahil uurida.  Nädala keskpaigas sain Isiahilt teada, et Edith on pikalt haiglas olnud. Detailidesse ei hakka laskuma, aga kohe kui Edith haiglast koju sai, läksime teda vaatama. Ta oli nii kõhna, kössis ja nii väsinud ja hirmul toimunust. Ta oli aruselge ning mõistis, kes ma olen ja rääkis kõigest juhtunust. See kõik oli nii raske ja kurb. Ma ei ole kindel, et see kõik ei ole algus millelegi süvenevale. Väga rusuv.

Ja otse Edithi juurest sattusin ma ühe teise assistendi venna lapse matustele. Lihtsalt ei saanud matustest mööda sõita ja pidime peatuma, et ka kaastunnet avaldada. Ma ei olnud varem matustel siin käinud. Kadunuke oli kolmeaastane laps, aga ürituse suurus oli selline nagu oleks mõnda kuulsust maetud. Kogu küla oli kohal. Ja muidugi sätiti mulle tool esiritta (ja veel eraldi teistest koroonaohutuse tarvis) ja istusin seal nagu lastud valge vares ning ei osanud kuidagi olla. Aru ma nii kui nii ei saanud, mis parasjagu toimus. Mina, esireas, porised kummikud ja määrdunud teksad jalas.. Ka siin on kombeks matuste peielaud. Ja kui kohal on terve küla, siis võivad kõigi söötmise kulud ikka väga suured olla. Kirjutamata reeglistik näeb ette,  et surma korral antakse perele matuste kulude katmiseks raha. Tundsin end äärmiselt ebamugavalt selle kõige keskel: mul on kahju, et su laps suri. Siin on sulle 10 eurot. Ole tubli. Nagu mis…tundub kuidagi nii võõras ja väär. Aga ma saan aru, miks seda tehakse. Miks kogu küla on kohal. See on nagu kindlustus, et kui sina kõigile koguaeg raha annad ja toetad, siis ollakse ka sinu jaoks sellel kurval ajal olemas. Nagu kindlustus või miskit.  Viibisime seal ainult lühidalt, sest pidime uurimisjaama tagasi tulema. Tagasi jõudes olin kuidagi väsinud ja häiritud kõigest nähtust. Ja kuidagi pean enda jaoks selgeks tegema, et see on elu. Ja ilmselt pean ma lihtsalt leppima ka olukorraga, et ma ei saagi reaalselt mitte midagi Edithi jaoks ära teha. Homme ostan talle ja lastele linnast süüa, kannan ta arvele veidi raha ravimite jaoks ja see on kõik. See on elu Aafrikas.

Nädala teine tippsündmus on siis Omicron. Noh..taaskord, mis mul siin ikka muud teha kui leppida sellega, et maailm on paanikas ja vaadata, mis homne päev endaga kaasa toob. Anu oli eile metsas ning kohe kui Omicroni uudis tuli, siis hakkas me postkastidesse potsatama kirju Heikilt. Kui Anu metsast saabus, siis ütlesin talle, et loe nüüd enda meili ja uudiseid ja ära paanitse. Anu muidugi korraks paanitses ja arvas, et peaksime kohe asju hakkama pakkima, aga mõistis üsna kähku, et paanika on asjatu. Noo esiteks, oleme me Lõuna-Aafrikast, Botswanast jt lukku pandud riikidest ikka väga kaugel. Teiseks ei ole meil veel ekspordilubasid. Kolmandaks jõudsid just tudengid alles siia. Noo muidugi on võimalik, et lend tühistatakse ja me peame siia kauemaks jääma. Või et peame mingid hirmkallid piletid ostma koju saamiseks. Ja väga suure tõenäosusega peame me nüüd kusagil mingi hetk karantiinis istuma, aga ma ju teadsime, et see võib nii minna. Enne lendu peame me end nii kui nii lennukile saamiseks testima. Koju saabudes pidime nii kui nii karantiinis olema ja plaanisin end testida. Ja kui ma peangi siia kauemaks jääma, siis ei ole see maailma kõige halvem koht, kus olla. Võtame asja rahulikult ja vaatame. Ei tasu arvata, et ma ei olnud kõige mustemaid stsenaariume enda jaoks läbi mõelnud enne siia tulekut. See on mu elu. See on mu töö. Elu on alati täis valikuid. Ja ma elan enda unistuste elu mitte ei unista sellest.

                            Nii tassitakse vihmametsa külasse toidu lõkkel valmistamiseks.

                                                        Mõtleb uusi sigadusi välja.

                            Kaagid käisid maja küljest krohvi närimas. Luud terveks ja tugevaks!

                                                         Väikese linnu suurusehullustus.

                                                            Hommikusöök verandal.

                                                        Mitte iga päev ei paista päike.

                                                                    Isane bushbuck.

22/11/2021

 Valmis! Proovide kogumine ja määramine on valmis. Lõpetasin u 10 min tagasi! See oli küll veidi liiga piinarikas. Aga noh, tehtud ta sai. 2510 röövikut määratud, pildistatud, kaalutud ja pakendatud transpordiks. Ei oska midagi muud öelda, kui et ..õõõõ

Level 5: elekter on, elevant on ja sinu ja wc vahel on u 6 m laiune army-antidega paksult kaetud ala. Nagu kiuste, olin sellel õhtul laborist saabaste ja mitte kummikutega ära tulnud. Kummikute puhul on veel mingigi lootus, et need on veidi libedad ja sipelgad ei jõua eriti kõrgele ronida. Aga mul olid saapad. Keksisin veidi eemal ühelt jalat teisele ja mõtlesin, et annan alla ja lähen otsin mõne sipelgatevaba põõsa, aga usk ei lubanud sipelgatele alla vanduda. Nii ma siis seal sipelgamerest läbi tormasin, haarasin veel teepeal ühe põgeneva teo ka kaasa, et teda ohutumasse kohta toimetada. Vetsus sipelgaid õnneks ei olnud. Küll aga olid mu saapad neid täis. Enne asjale asumist kakkusin sipelgaid saabaste küljest ära ja olin enda saavutusega rahul. Sama moodi tormasin siis ka läbi sipelgamere tagasi. Seisin merest veidi eemal köögi vundamendi serval ja mõtlesin omaette, et sipelgatest ikka jubedamaid asju siin ei ole. Ma võin kõike muud taluda, aga mitte neid sipelgaid. Siis pidasin puu küljes kõõluvale pottole loengu, et mis iganes ka täna öösel ei juhtuks, mida iganes elevat ta puuga ka ei teeks, ei tohi ta puu otsast alla tulla kui elu talle vähegi armas. Vaatasime pottoga seal üksteist mõistval pilgul kui siis..F...K!!!! (Seda karjatust oleks pidanud olnud kuulda ka Eestis- noo Tartus vähemalt!) Üks raibesk oli kuidagi ikkagi kahe silma vahele jäänud vetsus kontrolli tehes ja nüüd hammustas mind aluspükstes..noo..mm..kohast kus ükski sipelgas ei tohiks kunagi sattuda. Veel vähem army-ant. Välgukiirusel olid püksid põlvini ning tapsin sipelgat kuni tast jäid ainult molekulid järgi. Ja siis kui esimene valu ja viha oli lahtunud, siis lihtsalt naersin seal kõva häälega, püksid ikka pooles vinnas. Naersin ja mõtlesin, et kui jaburatest olukordadest ma end leian. Vihmametsas, pimedal ööl, sipelgas püksis ja tagumik paljas. Elu on imetabane! 

                            Anul õnnestus vants varahommikul ka teolt tabada ja pildile saada.

Öö.

20.11.21

 Põrgu on vist jäässe läinud (jälle), sest siin on täna nii külm. Sõrmed on kanged ja arvuti klahve on raske tabada. Ootan, et kohe hakkab lund sadama..nagu Eesti suvi..ja ma ei taha mitte mõeldagi Eesti/ Soome ilma peale..

19.11.21

 Noo, mis mul on siin enda õigustuseks öelda? Ega muud ei olegi, et tohutult palju tööd on olnud ning pidevalt kiire ja unevõlg. Positiivne on see, et teisipäevaga peaksime plaan A 100% täidetud saama ning saame plaan Bd ellu viima hakata. Plaan B aga tohutult suurt sisendit minu poolt ei nõua. Kogu mõttetöö keerleb praegu suht ühe teema ümber: magada tahaks, magada tahaks, magada tahaks. 

Kui ma eelmisel pühapäeval laboris postitust kirjutasin, siis oli elekter kogu laagrist ära (wifi töötab u 12 h aku pealt peale voolu ära minemist veel) ja öö oli pime nagu öö. Kuulsin küll, et mingi sahin on labori ees ja keegi nagu mängiks kohe labori ees oleva varjualuse plekk-katusega, aga eraldi vaatama ei läinud. Kui postituse tehtud sain, asjad laboris kokku pakkisin ja välisukse avasin, et maja poole kõndima hakata, siis vaatas otse labori eest mulle vastu vants. Uuris, mis puid on varjualuse alla veetud ja kas neist miskit hamba alla ka sobib panna. Mu pealamp ehmatas ta küll ära ning ta imbus kärmelt minema ning pikka juttu ei tahtnud minuga teha. Ka järgmisel õhtul ei olnud elektrit ning ka siis kohtusime labori kõrval. Mul on ööreziimiga kaamera olemas varasematest projektidest ning tahtsin selle kaasa võtta, et saaks ööelu filmida, aga see ei mahtunud kuidagi pagasisse ära. Nüüd kahetsen päris korralikult, et seda pagasisse pressida ei suutnud, sest lihtsalt imelised kaadrid jäävad saamata.

Seoses sellega, et elekter oli mitu õhtud järjest ära, tabasin end mõttelt, et öine vetsus käimine on nagu mingi haige arvutimäng, kus tuleb eri raksusega levelitega hakkama saada. Level 1- saa sihik põrandas oleva augu tabamiseks paika (ei ole üldsegi nii lihtne ja nõuab teatavat planeerimist). Level 2- leia julgus ja viitsimine, et öösel vetsu minna: voodist ja sääsevõrgu alt välja, riidesse, kummikud jalga, pealamp, vantsi ülesmäge, ära lase ennast täis kui keegi sind vahepeal ehmatab N: öökull. Level 3- korda Levelit number 2 joostes, sest teele on lisatud ka elevant. Level 4: korda Levelit number 3 pimeduses kui kogu metsa ainsamaks valgusallikaks on pealamp. Siiani on kõik levelid edukalt läbitud. Eile õhtul olid küll ka mingid lokaalsed udulaigud, kus pealambiga lihtsalt ei näinud kaugemale kui 2 m. Valge sein oli ees. Ma arvan, et see sobiks viiendaks leveliks küll. Lausudus oli muuseas veidi kõhe liikuda küll, sest ikka mitte midagi ei näinud. Täpselt selline tunne, et kohe jooksen elevandile peaga kõhtu.

Tore on olnud see, et kahel päeval olen laborist välja saanud ja metsas saanud käia koos teistega. Mulle küll väga meeldib mu töö, aga hakkab veidi tüütuks muutuma, et ma metsa ainult labori aknast saan vaadata. Eile ei saanud teised metsas proove koguda, sest elevant oli teel ees. Kõlab küll nagu vabandus stiilis a la "Õpetaja, koer sõi mu kodutöö ära, " aga nooo nii on. Kui läbi metsa läheb üks tee ja elevandid seal ees seisavad, siis polegi midagi teha. Päevasel ajal nad tihtipeale lihtsalt passivad ja seedivad kusagil varjus ning ega elevanti juba teelt ära ajama ei lähe. 

Ja tore on ka see, et Heikki meile selle külmkapi ostis. Ja tubli, et üks tüdruk selle mõtte peale tuli, et külmutamine võiks anda sama efekti kui triikimine. Elu on ikka oluliselt lihtsam kui igat sokki 4st küljest triikima ei pea. Herbaariumit peab ikka triikima kahjuks. Ma süüdistan siinset triikimist selles, et ma kodus kohe üldse midagi triikida ei viitsi.

Lutikaid vist ka enam ei ole. Kaks korda olen kogu voodi ära mürgitanud ning igaks juhuks panen putukapeletit magamisriiete sisse veel ka usinalt. Küll aga leidis eile üks kirp mu üles. Loodan, et sain talle enne otsa peale tehtud kui ta sõpradele sõnumi jõudis saata. Ja eile...oi..ma tegin endale sooja vett ja pesin end sooja veega esimest korda üle kogu selle aja. Oi, milline luksus ja raiskamine. Täna vaatasin jälle, kuidas u 15aastased neiud jõest 20 l kanistritega vett küla poole tassisid (20 l ilusti pea peale balanseeritud- mu kael murduks lihtsalt ära) ja mõtlesin, et kui mugav me elu ikka on. Kui ära hellitatud me oleme. Ja kuidas me üldse seda kõike hinnata ei oska. Kui Isaiahile ütlesin, et ikka päris raske on nii seda vett 20 l kaupa tassida, siis kohmas Isiah vastu, et mis raske, ainult 20 l. Tema tassib vähemalt 40 l korraga. Ei osanud rohkem miskit kosta ja kujutasin vaikides ennast 40 l vett tassimas kilomeetri kauguselt jõest külasse. Juba see mõtegi oli hirmutav.

                        Sel korral tegime autoga nii, aga õnneks on nii auto kui autojuhid meil rauast. 

                                                    Ja peale suurt vihma võib tee selline olla.

Pärast nelja tundi autos, näeb mask selline välja. Väga ökopill, ei mingeid heitgaase, mkmm, üldsegi mitte.  Ma ju ütlesin, et auto on võimalik lõhna järgi üles leida metsast.

Nii juhtub siis kui elevant su Falcon tuubi peale astub. Teaduslikud katsed kinnitavad, et need ei ole elevandikindlad.

                                                            Kohalik vares.

                                                Master of the house, keeper of the zoo..

                                                               Korstnapühkijad.

  Must-valged koolobusahvid on endiselt mu täielikud lemmikud. Nende arvukus on küll oluliselt vähenenud ja neid näeb pigem harva. Kohalike seletus oli, et nad on hakanud puudest mööda hüppama ja saavad surma. MMM..et nagu järsku lihtsalt ei oska puude otsas liikuda. Kõlab usutavalt küll.

Vorstipuu. Päris muljet avaldavad vorstid olid. Ja pugisid sellise hooga, et puu all oli pidev junnide vihm.

14.11.2021

 "Ta on siin!" Kõlab ööpimedusest hääl läbi selja taga oleva akna. Sille: " Arusaamatu vandumine!" Sille enda mõtetes: Ma tean, et TA on siin, aga mille kuradi pärast sul on tarvis mu selja taha hiilida ja mind surnuks püüda ehmatada. Erinevalt sinust tuleb TEMA metsast välja puid murdes. Sille tänab viisakalt edastatud info eest ning püüab südame jälle rütmi tagasi saada. Esimesel ööl magas öövalvur elevandi siin olemisega kogemata maha. Ilmselt sai ta selle eest kerge peapesu ning üritas järgneval ööl mind eriti hoolsalt valvata. Ja laborist ära minnes kordus kõik taas, ainult et selle vahega, et öövalvur valvas enda putka eest mu minemist ning lisaks minule joosid hoovi peal segaduses ka elevandi eest põgenevad bushbuckid ja gennet. Nemad elevandist eemale ja mina elevandi suunas. Elevant käis siin neli ööd järjest me maja taga puid murdmas ja koorimas. Ühel ööl hiilis ta ka mu labori taga. Kuulsin, et käis imeväike krõps ning läksin välja vaatama. Seal ta oligi, enda täies hiilguses, ööpimeduses hiilimas. ´On hämmastav kui vaikselt suudavalt elevandid liikuda kui nad soovivad vaikselt liikuda. Minu tuleku peale hiilis londu metsa tagasi ning kadus sama hääletult kui oli tulnud. Tuleb küll tunnistada, et kui neli ööd järjest peab elevandi eest jooksma, siiis see hakkab lõpuks enda uudsust kaotama. Eriti ka selle tõttu, et ta rada möödub u 5 meetri kauguselt me käimlast. Öösel enda voodist välja vedamine, riide toppimine, kummikud ja pealamp ja võsakiin ja siis kusagile poolunisenda enda vedamine ei ole niigi mu lemmiktegevused ning kui sellele veel ka elevant juurde lisada, siis on öised vetsus käimised eriti ebamugavad. Proovisin siin  enda vee tarbimist piirata õhtusel ajal ning saavutasin lihaskrambid juba teiseks ööks. Vetsu ei pidanud minema, aga magada sellegi poolest ei saanud.

"Mõistmatu purjus lalin akna tagant." Sille ja Anu: "Ah?" Mõistmatu lalin jätkub. Sille ja Anu: "Mida?" Mõistamtu lalin..Mina öövalvur...mõistmatu lalin..Mina hoian teid siin elus..mõistmatu lalin. Anu enamusel määral mõistetav siunamine Soome keeles. Lisan omalt poolt, et nõustun, et on jah täiesti purjus. Omaette mõtlen, et see öövalvur küll elus püsimisele miskit kaasa ei aita vaid pigem just alandas mu tõenäosusi. Anu oli täiesti häiritud juhtumist ja ei ütles, et ta ei luba mul enam öösiti üksi laboris tööd teha. Mmm..nagu ikka, rahustasin ta maha ja ütlesin, et ma ei karda. Noo ei karda ka. Mul on igal aja hetkel labori eri osades haardeulatuses 3 matseetet. Ma ei ole esimest korda siin ja ei tööta öösiti. Kuigi ma ei teagi, kas ma eelistan öösel ringi hulkuvad elevanti või purjus öövalvurit.

Muidu on aga läinud olukord töiselt, väga töiselt ja väga-väga töiselt. Unetunnid vähenesid vahepeal juba kolmele tunnile ning millekski muuks aega ei olnudki. Reedel ja täna olid teiselt metsavabad päevad ja sain tänu sellele ka enda tööga joonele ning täna veidi välja end magada. Homme algab hullus taas.

Uudist on veel nii palju, et oleme siin oldud aja jooksul ära juba tarvinud 4 liitrit õli ja 8 kg jahu kolme inimese peale. Päris hea. Chapatid ja fritüüritud asjad on Anu menüüs siin peamised artiklid, kuna neid peab ta piisavalt ohututeks. Tooreid asju ei söö ta praktiliselt üldse. Keelasin Mollyl endale chapatide küpsetamise ära. Aga kuna ma ei öelnud midagi muude fritüüritud asjade kohta, siis olid eile meil söögiks mandaasid ning täna semosad... ja friikad ja fritüüritud maguskartulid. Mitte ükski endast lugu pidav kokk ei ole nõus siin lihtsalt mingit riisi ja juurvilju valgele inimesele tegema. Nad ei saa aru sellest, et miks me ei söö kõike palju ja veel rohkem kui rahakott seda võimaldab. Mu palve endale lõunaks puuviljasalat lihtsalt valmistada tekitab täielikku segadust. Hästi, puuviljasalat küll, aga mida sa sööd siis... Nii see vorm siin kasvab. Teised käivad vähemalt iga päev metsas, aga mina istun arvuti taha ja veedan siin terve päeva (ja pool ööd).

Traditsioonilse soki triikimise foto asemel on sel korral hoopis otse sügavkülmast pärit sokid ja aluspesu. Värske ja mangofly vaba tagumik terveks päevaks!

Ja lutikad imevad täiega! Vähemalt ei ole ma sel korral nii allergiline, et tahaks enda elusalt nülgida. Terve nädala imesid mind igal ööl, aga reedel oli lõpuks aega linnas käia ja üks korralik putukamürk nimega DOOM osta. Ilmselt ühest mürgitamisest ei piisanud küll.

Kummikuvaras. Üks noor isane on sel korral eriti julge ja tüütu.

                                                Ikkagi elektriku tütar. Head isadepäeva!

Täna leidsin seljakoti põhjast selle. Kastan on mulle üllatuse kaasa pakkinud. Väga armas temast.

                                                                            Mandaasid.

09.11.21

 Kui ma siis öösel laborist lõpuks magama hakkasin minema, oli mul ees teetõke. Elevant. Selgituseks siis niipalju, et uurimisjaama kompleks on päris suur ja selle saab tinglikult jagada nelja ossa. Upper camp, kus on ühikaruumid, suurköök ja söökla tudengite välipraktikumide korraldamiseks. Upper-middle camp, kus on väikesed külalismajad õppejõududele lühiajalise külastuse korral. Middle camp, kus kus on paarismajad mitte pidevalt jooksvate projektide teadlaste jaoks ning Lower camp, kus pikalt järjest jooksnud projektide baaslaager. Mina elan siis Middle campis ja labor on Upper campis ning see vahemaa on paarsada meetrit. Noo igal juhul. Tuigerdasin siis mina unise peaga maja poole, kui poolel teel sain aru, et elevant on Upper middle ja Middle campi vahel oleva puudetuka sees. Puudetukast saab majani jõudmiseks minna siis kas läbi või siis ümber. Seisin siis seal hetkeks nagu hirv autotulede valguses ning mõtlesin, et mis nüüd siis. Olen ju ma varemgi elevandiga siin labori taga tõtt vahtinud ja pole nii hirmus miskit olnud, aga nüüd kui oli temast vaja mööda saada oli olukord veidi teine. Tema seisis selle raja peal, mis läheb tukast läbi. Ilmselgelt ma päris elevandi kõhu alt läbi minna ei soovinud ning seega jäi mulle ümber tuka minev rada. Sellegi poolest tuli temast mööduda u 15 m kauguselt. Ja siis sai selgeks, et teatud tingimustel meeldib mulle väga joosta :) Martin oleks olnud väga uhke mu taktikalise jooksu üle: avatult alalt lähima maja nurga taha, olukorra hinnang, kas elevant jookseb ka või seisab paigal. Maja nurga tagant väliwc taha, olukorra hinnang. Wcst köögi nurga taha, olukorra hinnang elevandi ja maja ukse vahelise kauguse osas ning võti kätte valmis ja siis viimane sööst maja ukseni. Kui maja ukse lukust lahti sain ning põgenemistee oli tagatud, siis oli päris tore elevanti toimetamas vaadata. Ja siis juhtus see kõige hullem: wcsse oli vaja minna. Ja kogu olukord kordus kuni wcni uuesti, ainult et sel korral üles mäge joostes. Selle öö adrenaliinilaksu jagus veel tükiks ajaks. Anu suutis kuidagi selle olukorra rahulikult maha magada, et elevant temast u 20 m kaugusel puid üles juuris.

                                    
                                                                    Elevant oli siin :)