08.12.2025

 See blogi ei taha ennast üldse käima tõmmata. Kirjutan enda peas seda juba mitu nädalat, aga siia kuidagi see ei materialiseeru.

Eile öösel nägin unes, et olin lennukis ja teel Brasiiliasse ning ainus asi, mille kaasa pakkinud olin, oli päts piparkoogitainast.  

Täna oli SLU putukaökoloogia üksuse jõuluistumine, mille korraldamise ma lahkelt meie labori kanda võtsin ja ülesanded sujuvalt teistele delegeerisin. Istusime Mariana ja Rasmuse üliarmsas Stockholmi vanalinna katusekorteris ja lihtsalt mõtlesin kõik see aeg, et nii hästi. Olen täiega enda inimeste keskel.

03.12.2025

 Eiiiiiiii, mu nõgesed on surnud. Said kuumarabanduse. 

28.11.2025

 I wander to wonder. Kondaja. Unistaja.

27.11.2025

 See hetk kui lappad lennupileteid, et kolmeks pooleks kuuks kusagile Brasiilia tundmatusse jälle minna ning tunned, kuidas sees läheb kõik õõnsaks. 

18.09.2025

Mu suurepärane ja kõrgtehnoloogiline kaameratöö :D on saanud lõpuks avalikuks

 

I am good, I am gone

Kummaline, kuidas me kujuneme elu jooksul. Ma olen alati olnud motiveeritud, aga kõige motiveerimavateks on olnud negatiivsed kogemused. Hirm ja alaväärsuskompleks, millest kasvas välja- ma veel tõestan end, ma saan veel sellega hakkama. Vajadus olla iseseisev, sest sõltuvuse hind ja riskid tundusid liiga rängad. 

Eile õhtul viis Youtube mind tagasi artisti nimega Lykke Li juurde. Lugu nimega I am good, I am gone on käinud minuga kaasas selle ilmumise asjast. Mäletan ühte päikeselist päeva, kui kõnnin peale loenguid mööda Võru tänavat koju ning klappidest ja umbes 30 lugu mahutavast mp3 mängijast jõuab mu kõrvu:

I'm working, I sweat but it's all good
I'm breaking my back but it's all good
Cause I know I'll get it back

 .....

 To make butter for my piece of bun

....

 If you say there ain't no way that I could know
If you say I aim too high from down below
Well, say you're not cause when I'm gone
You'll be calling but I won't be at the phone

 

Ja praegu seda teksti kirjutades meenub oluliselt hilisem steen, kus seisan Võru tänava tankla ja Kaitseväe Akadeemia vahelisel saarel ja vahin Akadeemia hoonet ja seal põlevaid tulesid ja mõtlen, kuidas enda elu uuesti kokku panna. Kuidas seisan ja ma ei tea, kuidas endasi minna. Ning siis korraga tabab selgus, et asi, mida keegi mult ära võtta ei saa on mu mõistus. Niikaua kui mul on mu mõistus ja sellega kaasnev oskuste pagas, on mul kõik hästi. Ja kui ma kaotan enda mõistuse, siis pole mul enam nii kui nii mingit vahet. 

 

 

Sisse läinud töö on saanud väärilise tasu ja peale. I am good. I am gone. Ma saan hakkama.

Aftermath

 Jõudsin käia Jeesusel külas. Jeesus on hämmastavalt populaarne sell ning inimesed seisid tunde järjekorras, et saaks talle alt ülesse vaadata veidi aega. Järjekorda õnnestus vältida läbi võssi pool tundi mäest ülesse matkamisega. Eelistasin seda sadade inimestega kõrvuti järjekorras seismisele. Mäetippu jõudes olin kelmikalt üleni higist läbi vettunud, aga õnneks olin sellega arvestanud ning lennukisse olid vahetusriided kaasas. Jeesus oli üsna pirakas ja viimased trepiastmed palavas kuumuses temani olid kirbe kuselõhnalised. Elamus missugune. 

Peale Jeesuse vaatamist sõitsin roninga mäe otsast alla ja käisin veel rannal päikeseloojangut vaatamas. Istusin liival vahtisin merd ja jätsin Brasiiliaga hüvasti. Selleks korraks.  

                                                            Kenasti higine Jeebuse jaoks.

                                         

                                       Jeebus oli popp poiss ja pidi kõvasti rahvamassis higisena trügima.

                                                Päikeseloojang Rio rannal.

Jõudsin Rootsis kohal olla ainult nädala ning siis kulgesin Eestisse enda elu lõplikult kokku pakkima. Pelgasin jubedalt Eestisse tulemist. Kartsin, et see lööb mu jälle täiesti liimist lahti ning kuud pingutust end joonele saada lendab korstnasse. Aga ei. Bussijaamas oli Raul juba vastas, sealt edasi Marko ja Triinu juurde otse. Marko oli teinud suure portsu keedukartuleid ja hakklihakastet. Ja sama soojade kohtumisega sai täis pikitud kogu nädal. Liisi ja Meeriga Kolskis. Õhtusöök Ceithi ja Katriniga. Trenn Kadri ja Dianaga. Kari pehmeid karvaseid kutsikaid, kes nõudsid nätsutamist. Võtsin pikalt ja põhjalikult aega, et hüvasti jätta Tartuga. Jalutasin öösiti Tartu risti-rästi korduvalt läbi. Meenutasin aegu, hetki ja inimesi.  Pakkisin Kasest enda asjad kokku. Kase tänava Sillet enam pole. Kivitamme Sillet enam pole. Kõik millest ei suutnud loobuda, toppisin endale bussi ja kõik muu...Las see kõik muu siis jääb.

Eelmise aasta õppetund on see, et ma maandun käppadel. Isegi kui vahepeal kukkumisest käpad ei kanna ja tuleb vedeleda põrandal, siis ajan end lõpuks püsti ja saan hakkama. Ma saan hakkama. Enam ei karda ma midagi.