Aga..ma olen emotsioonidest nii punnis, et ei suuda selgelt mõelda ega kirja seda kõike ka panna. Seega uputan tänase postituse lihtsalt fotodesse ja lähen tähistaevast ning helendavate mardikate tantsu nautima ja konnasid otsima.
Maagia.
Võitlus Atlantilise metsa nimel.
Mäeharjal võrgutamas.
Õhuniiskust on ohtralt.
Keep breathing, that's the key!
Âra võrgutasin.
Kaks päeva on ikkagi tõestanud, et mul pole vormi. Kannimannikad ja sääremarjad nagu põleksid ning tunnen juba, et öösel on lihaskrampe oodata. Ja kahjuks ei saa ka seda tõsiasja ignoreerida, et mu parema põlve liiges on omadega tuksis ja teeb valu nagu kurat. Täna oli põlv kergelt toestatud, homme tuleb juba korralikult kinni tōmmata, et õhtul kaks tundi varustusega läbi metsa teise laagrisse jõuda.
Oh hing, püüa kinni ja talleta endasse see kõik.
Ikka Kõps olemise lainel. Emapuu keset mu mikrometsa kohe ülikooli taga. Roheline oaas keset kuuma asfaltit, betooni, linnamüra ja -tolmu. Kui ainult need käed nii jubedalt ei väriseks.
Siin süüakse ka verivorsti. Ainult tooremal kujul kui meie seda teeme.
Operaator Kõps laboris. Video on liiga pikk, et siia lisada.
Viimastel päevadel olen olnud operaator Kõps liblikaliste seltsis. Rootsi ajakirjandus tunneb meie tegemiste vastu huvi ning ühel tüúbil on soov teha selline populaarteaduslik minidokumentaal meist. Saatis näidisvideo ja enda ideed ja Mariana vahvalt vastas selle peale, et no-problemo, Sille on Brasiilias ja teeb âra. Näidisvideo on teadlastest, kes uurivad kaljudel pesitsevaid linde. Kaunid doonivideod, laiad merevaated, lähivõtted väikestest tibudest. Väga kaunis ja mõjus. Imeline, kui sellise dokumentaali meie projektist saaks. Ainult, et..Sille on Brasiilias küll, aga ta ainus tehniline abimees on Iphone. Ja see näidisdokumentaal oli kohe kindlasti filmitud millegi enamaga kui iphone ja ka veidi filmikunstiga rohkem kursis inimeste poolt. Kust kohast ma need kaunid droonikaadrid siin nii hangin. Panen telefoni filmima ja viskan võssi poole lendu? Oi jah. Igastahes olen siis viimased päevad siin andnud endast parima ning roomanud kõhuli, otsinud vaateid ja luuranud liblikaid. Täna sain esimese tagasiside ning sooviti, et äkki saaks lähikaadreid metsas lendavatest liblikatest. Eeeeee..ei. Metsas ringi lendavatest liblikatest ma küll enda telefoniga lähikaadreid välja võluda ei suuda, aga maandunud ja asjatavate liblikatega on lootust läbirääkimisi ehk pidada ja miskit sai täna ka kaadrisse püütud. Järgmine nädal olen Rio lähedal Gabrieliga liblikaid seiramas terve nädala ning loodan siis seal veel liblikatele lähenemiskatseid teha ning metsa hinge tabada. Veidi on vahva ka.
Täna teatas siinne professor André, et ma ikka ei peaks Brasiiliast ära minema ning Brasiilial on mind rohkem vaja kui Euroopal. Tuleb tunnistada, et hoolimata sellest, et ma enamuse ajast ei saa endiselt kellagi aru, mis toimub, siis ma tunnen end siinses töörühmas väga hästi ning mulle väga meeldib selle töörühma õhkkond. Mind on kenasti omaks võetud ning olen igati kaasatud tegevustesse. Logistiliselt tunnen end veidi piiratuna, aga muus osas on mul suhteliselt vabad käed teha otsuseid ning samas on tugisüsteem olemas, kellelt küsida. Jah, hoopis teistsugused välitööd kui varasemalt, aga ikkagi uusi kogemusi toov ja loov. Mariana ja ta projekt tulid mu ellu õigel ajal. Uus hingamine.
Isaiah kirjutas mulle täna ning vestlesime. Küsis, et millal ma Ugandasse lähen. Siis käis küll selline jōnks südame alt läbi, et kuidas ma nüüd talle üles tunnistan, et ma hoopis Brasiilias olen. Nagu millegi kohutavaga oleks hakkama saanud. Isaiah ainult ütles selle peale rahulikult, et Uganda jääb alati mu teiseks koduks ja peaasi, et ma tagasi veel kunagi lähen. Ma tõesti tahan tagasi minna. Algne plaan oli enda 40. eluaasta seal Rwenzori mägedes vastu võtta, aga praegu ei teagi. Ilmselt lükkub edasi. Aga peale seda projekti peaksin ma olema piisavalt pädev, et püüda endale rahastust hankida. Seda ma kindlasti ka proovin. Ja Kibale kindlasti ma sinna ka sisse kirjutan. Plaan on juba peas tegelikult olemas. 14 aastat tagasi läksin ma esimest korda Ugandasse. Mhh..see oli nagu eile. Üksi lennujaamas enda miljoni kodinaga. Entebbe lennujaamal on oma lõhn. Kiigun võrkkiiges Brasiilias ja tunnen seda lõhna endiselt enda sõõrmetes. Ja kõik need aastad hoidsid Isiah ja teised assistendid mind metsas elus ja terved. Isaiahiga oleme ikka igast mudast ja soost koos lâbi käinud. Autoga. Mootorrattaga. Kibale voolab mu soontes. See on osa minust.
Mu puuviljavarud olid kuidagi otsa saanud. Ja poes olles tabas mind tõeline tragöödia. Kõik papaiad ja mangod olid toored. Näppisin ma ei tea kui palju neid seal läbi ja ei ainsamatki söömiskõlbulikku. Näppisin ikka hoolega kõiki, et äkki ikka allpool on mōni ning peas kõlas klassivend Steni kunagine sajatus, et miks krt vanamuttidel on vaja poes iga viimane kui mandariin läbi katsuda. Jep, täna olin ma see vanamutt. Täna jäidki paiad ja mangod söömata ning pidin leppima arbuusiga. Nüüd saab jälle öôläbi vetsu joosta enda imepõiekesega.
Selle aasta aiandushooaja plaanid.
😂 Tervitused Liisile ja Meerile! Tere tulemast mu lehele! 😂 Liis ja Meeri said täna teada, et ma pean endiselt blogi. Kahju, et ma nende nägudest pilti ei teinud. 💛
Liblikapiltide saamiseks tuleb sageli veidi roomata.
Phocides sp.
Caria plutargus.
Kulla-kallid nõgesekeskesed.
Nõgesed toovad ka Gabrielile rõõmu.
Nōgesed elavad siin ☺️
Ja tol korral, kui ma São Paolos nõgeseid ostmas käisin...Taaskord on lisandunud mu elukangasse seiklusetriip, mida poleks ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada osanud. Sõita maailma suuruselt viiendasse linna selleks, et osta nõgeseid. Kuna ma enda konfiskeeritud nõgeseid tagasi ei saanudki ja kogu me projekt põhineb sellel, et ma saan nõgestega katseid teha, siis tuli maksku, mis maksab, need nõgesed hankida. Ja nii siis ma koos Gabrieliga Sǎo Paolo lillepoodi läksin. Takso-buss-metroo 1-metroo 2 ja takso 2 ja juba 5 tundi hiljem ma lillepoes olingi. Ja siis sama teed pidi tagasi Campinasesse. Kastitäis nõgeseid kaenlas. Ma päris hâsti ei saanud aru, et miks üks pood kasvatab nõgeseid. Nad ütlesid, et haruldaste taimede kogujatele, aga..noo..ma olen kindel, et on ilusamaid ja haruldasemaid asju kui kõrvenõgesed. Olgu siis see põhjus, mis tahes, aga mul on katsete jaoks vajalikud nõgesed. Juhuu. Sellised väikesed ja rääbud on, aga küll nad aastaga kosuvad. Pilootkatsed saan rääbudega ka tehtud. Maksu, mis maksab nõgesed maksid ise küll ainult 13 eurot, aga logistika nende saamiseks oli veidi kulukam. Istusin täna labori põrandal, poputasin ja vaatasin heldinult enda nõgeseid ning tuleb tunnistada, et pole kunagi varem nõgeste vastu sellist hoolt ja armastust tundnud. Ning kui esimene röövik nõgest nosima asus, ai, siis oli rõõmukilkeid üle terve labori kuulda. Hommikul osalesin Stockholmi Ülikooli liblikainimeste koosolekul. Keset koosolekut avastasin, et röövikud on sööma asunud kohalikku puju, mille lisasin katsesse puhtalt enda kõhutunde pealt. Lappasn kirjandust ning vaatasin siinseid taimi ning peas keerlesid mingid kunagised arutelud Tiidu ja Toomasega taimede kaitseühenditest ja taime üldisest haabitusest ja lehe struktuurist ning otsustasin katsesse võtta taime, mida siin keegi ei pakkunud sobivaks. Ja kui ma keset koosolekud selle avastasin ja Marianale saatsin, siis koosolek seiskus hetkega ning kilkeid kostis mõlemalt mandrilt. Vaatab, kas röövikud arenevad normaalselt või mitte, aga see on päris hea algus. Polootkatsed võib tegelikult rohelise bioloogia poolelt õnnestunuks lugeda, sest olen saanud liblikad munema, olen leidnud mingi valimi taimi, mida saab katses kasutada ja pannud röövikud sööma asju, mis pole nende praegused toidutaimed. Ok, saan aru, et see jutt on veidi segane ja tekib küsimus, et mida see kõik tähendab ka miks seda teha on vaja. Lühikokkuvõttena saan öelda, et uurime liblikate ja nende toidutaimede suhteid ning kuidas toimub spetsialiseerumine ja ümberspetsiliseerumine. Aga pikem selgitus nõuab omaette pikemat loengut. Aga loo uba seisnes selles, et see on mõnus tunne, kui sa oled täiesti tundmatus keskkonnas, töötad liikidega, keda näed esimest korda elus, otsuseid tuleb teha kõhutunde ja kogemuse pealt...ja need otsused töötavad. See on nii imeline tunne kui su ees on mingi tulemus, uus kild teadmisi, mida varem ei olnud. Ja siis hetke oled sa ükski selle teadmisega. Sa oled ainus inimene maailmas, kes teab. Ja siis lähed kuulutad seda kõikidele kolleegidele ja nad on sama elevil sellest uuest teadmise/teaduse killust kui sa ise. See on teaduse ilu.
Aga São Paolo oli ise suur. Ilmselt ilusad osad jäid mul linnast nägemata, aga see, mida bussi, tasko, metroo aknast nägin...see tekitas taaskord sellist lootusetut kurbust. Liiga palju on meid inimesi. Mis keskkonna me oleme enda eluks loonud. Mis tingimustes elab nii suur osa meist. Kurb. Kui vedanud mul on, et olen sündinud Eestis ja sellisel kõikide võimaluste ajal. Ja tubli oled, Sille, et oled kõiki neid võimalusi taibanud kasutada. Et oled vastutanud endale elu loomise eest.
Sügisilm tunneb siin kalendrit hästi. Nii kui kuupäev kukkus, siis sügis ka algas ning päevased temperatuurid on oluliselt talutavamad ning ööseks otsisin isegi kapist endale teki peale. Nii mõnus on magada jälle teki sees, kui jahe tuul läbi lahtise akna sisse hiilib ja mööda tuba ringi puhub. Ja ainsamatki putukat ei ole (mis on endiselt muidugi väga halb märk).
Blogger väidab, et see on mu 301. postitus. Mm..tundub kuidagi palju. Aga..ma olen emotsioonidest nii punnis, et ei suuda selgelt mõelda eg...
