tn viimane postitus Eestist..

Juba teist päeva üritan välja mõelda, millistest asjadest arvutis on vaja koopia teha, milliseid faile kindlasti kaasa vaja, kuhu raha peita ja kuidas tugevaks saada, et kogu see trään Ugandasse vedada. Täna oli mul vähemalt üks hea mõte: otsustasin töölt enda kraamiga taksos koju sõita, mitte käe otsas lohistada- selle otsuse õigsuses veendusin ma juba koridori teist astet ületades :D
Aga üldiselt, et mis mõtted mul on:
- ei suuda siiani uskuda, et kõik see päriselt toimuma hakkab. Ausalt öeldes pole ma nii suurelt mitte unistadagi osanud. Selline võimalus, selline kogemus..vau
- keset seda suur imestust on muidugi ka törts seesmist hirmu, mis veel väga küll välja ei paista. Mitte, et ma kardaks, et midagi juhtub või et ma ei saa hakkama..küllap juba saan, aga mingi värin on ikka.
- loodan, et suudan enda ülesande vääriline olla. Ei tahaks Freerki ja Toomast alt vedada. Lühikese ajaga tuleb lihtsalt nii palju korraga selgeks saada. Õnneks on mul mittemagamine ja ööde kaupa õppimine juba ülikoolis nende aastate jooksul selgeks saanud.
- tunnen teatud süümekaid  Vollu ees. Tean, et Liis ja Meeri poputavad ta rohkem ära, kui mina seda tavaliselt teen ja paljud kassid ikka Tartus 2 toalist korterit üürivad, aga selline kurbus on ikka temast lahkuda. Tema ju ootab mind iga õhtu koju.
- oh jah, mis siin ikka salata, et natuke kurb on ka kallitest inimestest lahkuda. Nii mõnigi oluline sünnipäev jääb seekord tähistamata ja kevad nuusutamata. Aga elu on liiga lühike, et mitte elada. Nii, et arvan, et te mõistate mu minekut.

Tänan juba ette Liisi, Meerit ja Martinit, kellele mu äraoleku tõttu langeb kohustus mu kodu, korterit ja loomakest valvata. ...ja ema, ära muretse!