28.02.2025

Tänavakunsti tervitus Kadrile!

Abivalmis käpakestega marmosett.

Pimemadu.

Santa Genebra perimeetri rada.

Seal, kus lõppeb mets, algab suhkrurooistandus. 

Gabrieli ja Lucaga. 

 Kullakesed, laske mind metsa palun. Viige mind metsa ja jätke mind sinna. Ma ei saa teha enda tööd kui ma olen keset linna ja eemal liblikatest, röövikutest ja taimedest. Ma tean, et te kõik muretsete mu pärast tohutult, sest te ei tea, kes ma olen ja mis materjalist olen tehtud. Mida kõike ma olen teinud, et neid andmeid Ugandast koguda. See artikkel sai ka hiljuti avaldatud, mille andmete kogumise käigus Uganda politsei mind kirbul hoidis. Mõnikord ei usu ma ise ka, et see kõik on olnud päris. Ma olen seda kõike teinud. Ma olen selle kõigega hakkama saanud. Mõnikord kui Uganda igatsus on, siis lappan seda blogi. Ja tundub nagu loeksin kellegi teise elu, sest tundub uskumatu, et see on olnud minu elu. Tundub ka uskumatu, et kiigun Brasiilia öös võrkkiiges. Ja see on mu elu. Aga jah, välitööd on veits palju öeldud selle praeguse korralduse kohta. Võrreldes varasemaga on see nagu pühapäevane jalutuskäik pargis. Väga korraldatud, organiseeritud ja turvaline. Taksoga Santa Gemebra metsa ja pärast metsast tagasi. Japisse saan minna 11.03, varem pole võimalik, sest teiste tööde graafik ei võimalda seda. Santa Genebras käin tudengitega umbes 3 korda nädalas. Mulle tundub, et palju rohkem ei kannataks neid ka metsa sundida. Mis sest, et olen nüüd juba mitu nädalat Santa Genebras käinud, siis pargi valvur küsib iga jumala kord, et kas mul luba on metsas töötamiseks. Ja siis peab iga jumala kord pargi manager enda töö pooleli jätma ja valvurile tulema kinnitama, et mind vōib metsa lasta. Ükspäev ei lastud mind ühele rajale, sest üks puu olla ohtlikult viltu vajunud. Tudengid kehitasid kollase lindi peale õlgu ja ütlesid, et ei saa minna. Ja siis ma mõtlesin kõigi nende kordade peale kui Kibales on soos, vōssis, langenud puude võrades, mudas, vees ja krt teab kus veel on saanud ronida, pugeda, vōsakiiniga raiuda, auto peaaegu katusele keeratud, et vajalikku sihtkohta jõuda. Ja siin on kollane lint ees, sest üks puu on viltu vajunud. Tudengid olid näost valged kui lindi alt läbi ronisin. Siin pole olnud veel põhjust võsakiini välja võtta. Aaaah, laske mind metsa ja mudasse!!! Terve järgmine nädal on siin karneval ja kogu riik pidutseb. Kauplesin endale esmaspäevaks pargi loa ning põgenen üksinda ära metsa. Seal pargi perimeetri rada on kusagil 10 km. Kavatsen selle ette võtta. Peale teisipäevast 5 km matka jõin umbes 5 liitrit vett ka ära. Ja ei pissinud suurt midagi välja sellest. Vett peab korralikult kaasa võtma, sest kui siiani oli kuumalaine, siis uueks nädalaks lubatakse kuumarünnakut kui kasutada tudengi sõnu. Ma ei saa tudengitega lihtsalt metsa minna. Pean loengu neile, et vesi ja söök kaasa. Me läheme keskpäeval (sest hommikul ei saa laborist enne kella 10t minema, enne kui kõik on muljetanud ja kohvi joonud) 35 kraadises kuumuses 5 km rajale. Kas nad võtavad vee kaasa? Kas nad on peale 3 tundi metsas täiesti küpsikud? Noo iseenesest on tore, et suudan 20ndate alguses noormeestele maastikul ära teha, aga esmaspäeval lähen üksi. 

Vaikne unine ülikoolilinnak on muutunud suureks joomaurkaks, sest tudengid on tagasi ning käib suurem kooliaastaalguse tähistamine. Ning tänasega algasid karnevalipidustused. Politsei on täisjōududes väljas ning poemüüjad trellitavad aknaid. Minust paar maja edasi on suurem tudengite jooming ning aiaääred on kusevaid noormehi tâis. Pühapäeval lähen ka tudengitega koos siis karnevalile. Ostsin endale kiisukõrvad selleks puhuks täna.

Positiivne on ka see, et Rootsi ikkagi ei ole Soome. Ja olgugi, et on reeglid ja normid ja kuidas asju peab tegema, siis suudavad inimesed tulla vastu, leida lahendusi ning teha erandeid. Suudeti välja mõelda süsteem, kuidas mulle palka maksta ning vist isegi vb on tervisekindlustus. Päris kindel ei ole, sest see vastus on ikkagi mu Rootsi postkastis, aga vist on. Seega asju tehakse keeruliselt, aga on plastilisust. Ma ikka proovin Rootsi osas hästi optimistlik olla ning proovida sõpradeks saada. Tahan, et sellest tuleks hea kogemus ja meeldivad kolm aastat.

Teen veits ka reisiplaane siin kohapeal. Siit 7 h bussisõidu kaugusel on kanjonid ja kosed. Sätin end viimaseks nädalaks ilmselt sinna. 

Tööga on nii, et..kuumalaine tõttu liblikaid ikka ei ole. Nüüdseks on mul 6 vajalikku liblikat õnnestunud püüda ning laborisse olen tassinud u 50 röövikut. Liblikad pole veel munema hakanud. Parasitoide on palju, järjest aga surevad maha mu röövikud. Sättisin ülikooli taha mikrometsa üles enda välikatsed ja väikesed pârdikud olid kohe ka platsis ja valmis enda käpakestega mind aitama. Tahan seda metsa koristada sellest plastiku lägast puhtaks, mis sinna aastatega on loobitud. Ilus metsatukk on. Südameks on kōrge puu, suurte laiali ulatuvate okstega, mis katab nagu vihmavari kõike muud. Tōeline emapuu. Ilus. Vana. Väärikas. Päike mängib ja piilub läbi võra. 

Täna liitusin vabaduses rindade klubiga. Mõnus. Ülikooli esimestel aastatel lehvisin Tartus ikka ka vabalt ringi, aga ma ei teagi, mis siis juhtus. Allusin normidele. Mulle meeldib kui vabad on naised siin enda kehades. Pole mingit, oi..ma olen selline või selline ja mul ei kõlba kanda nii lühikesi pükse või ainult nappi toppi. On liiga kuum selliseks jamaks. Kõik on poolpaljad. Kedagi ei huvita. Ja ma ütleks, et ka mehi ei huvita. Ei mingit kōõritamist ja "mõõtmist". Poolpaljas keha on normaalsus. Keha on normaalsus. Fenotüübilist mitmekesisust ja plastilisust on oluliselt rohkem. Kuidagi vabam on kõik. See on mõnus vaib. 

26.02.25

 Atlantiline mets lähivõttes.

26.02.2025

Siinsed pärdikud on sõbralikud ja nendega pole vaja kakelda. Kohalike elamisi käivad nad aga ikka rüüstamas ja on ulakad kaagid.

                                Liisiga kohalikus baaris Eesti sünnipäeva tähistamas. Elagu Eesti!

                Kohalik hotdog. Kartulipuder, mais, vorst ja..noh..pm ainult kirss oli kõige otsast puudu.

 

          

         Kohvi juuakse siin maru pisikestest kruusidest ja maru pisikestes kogustes korraga. Ei ole espresso.

                                                    Aga Morphod on selle eest pirakad.
 

Üks kuu on möödas Eestist lahkumisest. See kuu on möödunud kiiresti. Aeg möödub kiiresti. See tunne, et aeg lihtsalt libiseb mu sõrmede vahelt läbi on saatnud mind juba väga varajasest noorusest saadik. Mul on alati olnud sellega raske leppida. On siiani. Ja sellega kaasneb soov koguaeg elada täiskiirusel ja teha-teha-teha. Ja soov panna aeg seisma. Muuta aeg amorfseks. Igastahes, kuu on möödunud kiiresti. Kroonilist väsimust ei ole enam. Magan iga öö 8 + tundi. Tööpäevad mööduvad nii kiiresti, et ei jõua silma pilgutadagi. Aga mitte stressirohkelt kiiresti vaid lihtsalt toimetades, uurides, avastades, imestades, looduse ilu imetledes ja tõdedes, et kui vähe me teame. Et maailma juhib raha ja et tark inimene on ikka liigina rumal. Ma ei oska neid kilde enda sees kokku panna ja seda kõike loogiliseks mõelda.  Noo jällegi, igastahes..töölt tulles tavaliselt jalutan veel veidi. Õhtusöökiks söön endiselt peamiselt puuvilju. Iga õhtu on Duolingoga portugali keele tund. Täna sain töökaaslaste imetlust välja teenida lausetega: Kass ei söö sibulat. Kass sööb viinamarja. Õhtu lõpetavad väike trenn ning siis võrkkiiges kiikumine ja muusika kuulamine. Kuumalaine ei ole veel mööda läinud ning koguaeg on lihtsalt liiga palav. Erilist vahet ei ole, mitu korda ma päevas pesemas käin või vahepeal wcs end värskendamas- ikka on kleepuv olla. Ikka haisen ma nagu tõhk. Korduvad katsed on nüüdseks näidanud, et reklaam valetab ning deodorant ei taga 48 h kestvat värskust. Ka 8 min kestvat värskust ei taga. Püüan lihtsalt leppida sellega, et olen läikiv-kleepuv-haisev higikoll.

Kuigi ma juba jõudsin käia kohalikus kaubanduskeskuses endale mõtteliselt katvaid riideid ostmas, siis oli tudengitel endiselt veel arvamus, et mul on rohkem riideid vaja. Kuna poisid ei olnud vaimustusest mõttest, et nad peavad minuga poodlema, siis anti see ülesanne mu toakaaslasele Paolale. Juba nädala alguses teatas Paola mulle, et laupäeval läheme poodlema. Paola on kena, alati hoolitsetud, kenasti riides (rinnahoidjat mitte tunnistav) ja särtsakas peruulanna. Paolale meeldib kaltsukaid kammida. Nagu hiljem kuulsin, siis olla toimunud suur arutelu selle üle, kas on paslik viia mind kaltsukatesse või tuleks ikkagi kaubanduskeskusesse mind suunata. Viisakate inimestena küsiti mult ikka mitu-mitu korda, et ega see mind kuidagi ei riiva, kui kaltsukasse pean minema. Kaltsukasse kohale jõudes ütles ka Paola, et kui tunnen ennast ebamugavalt, siis me võime koheselt ära minna. Mulle aga meeldivad kaltsukad. Paola pidi isegi labori grupivestlusesse tõendava pildi saatma, et tunnen ennast kaltsukas hästi ja naeratan. Rangelt võttes olime küll sellel hetkel uuskasutuskeskuses ning lappasin raamatuvirnasid ümber, et jõuda nende väheste inglisekeelsete raamatuteni, mis seal poes olid, aga eesmärk oli näidata, et tunnen ennast hästi. Mis oli ka tõsi. Ütleme nii, et riietega küll päris sujuvalt ei laabunud minu ja Paola koostöö. Et oleks ka käigul eesmärk, siis ütlesin, et noh lühikesi pükse ja mõnda pluusi oleks vaja.  Kõik need parimad palad, mis Paola mulle innukalt välja otsis ja säravate silmadega näitamiseks tõi..noh, pluus oli nende kohta veidi palju öeldud. Õigem kirjeldus oleks vb napilt rindu kattev topp. Või siis mõnel juhtumil koguni õlapaelteta rindu kattev riba. Aga ühtede väääääääga nappide teksade ning meeste osakonnast haaratud elevandiga t-särgiga me lõpuks ikkagi sealt kaltsukate ringilt tagasi ka tulime. Paolal küll oluliselt rohkem uusi asju kui minul. Päevakorras oli ka koos lõunat süüa. Taaskord, oleks ilmselt õigem öelda lõunat juua, sest päeva esimeseks toidukorraks sai hoopiski külm kohalik õlu, mille ostsime nädalavahetuseks parki tekkivalt turult. Ning nii minu kui Paola suureks üllatuseks ja rõõmuks, hakkas Paola inglise keel kohe jooksma ning senised väga puised lausevahetused muutusid korraga vestluseks. Kokkuvõtvalt oli igati toredalt veedetud aeg. Pühapäeval otsustasin üksi samasse parki tagasi jalutada ja vaadata, et kas ka pühapäeviti on turg ning turg oli ning oli ka Paola enda noormehega ning paar külma õlut panid taaskord vestluse voolama.

Jah, ning selgeks on saanud ka tõsiasi, et ma ei olegi eriline. Kõik mu kahtlused osutusid ikkagi tõeseks selles osas, et siin on üks eestlane veel. Ning mingi hetk põrnitsesime mõlemad üksteist üle söökla ning mõlemal oli selge, et vastas on eestlane. Vahetasime mõned viisakuslaused ja telefoninumbrid ning esmasele kontaktile järgnes vaikus. Mu tudengid naersid kogu selle mitu päeva kestva näitemängu üle. Küll aga muutis Eesti sünnipäev olukorda ning ei saanud mitte jätta kasutamata võimalust rääkida emakeelt ning tähistada Eesti olemasolu. Et ikka kestaks! Teine eestlane on Liisi. Ta on keemik ning lisaks on ta mu klassiõde Maarja täditütar. Ning tal on kaasas suur Eesti lipp! Ja tegelikult oli väga tore koos tähistada. Päeval tähistasime koos laborikaaslastega ka küpsiste ja kohvi joomisega Eesti sünnipäeva. Oli samuti tore.

Sellel reedel algavad üleriigilised nädala aega kestvad karnevalipidustused. Ma pole kindel kui suur karnevali fänn ma olen. Aga kuna Paola on suur karnevali fänn ning rääkis juba, kuidas tuleb pidutseda ja tähistada, sest need on Brasiilia kõige olulisemad pühad, siis ma kahtlustan, et mingi hetk leian end üleni litrites, napis tissiribas ja väga lühikestes teksades karnevali melu keskelt. Kui juba siis juba.

Vaikust tahaks. Mürast on väsimus. Majadel ei ole aknaid ja seega kogu linna müra on koguaeg toas. Ja olgugi, et ma elan nii rahulikus ja vaikses ja turvalises linnaosas kui veel saab, siis ikkagi on koguaeg miskit toimumas. Et seda varieeruvat müra (mootorratas, kellegi avanev metallvärav, signaali andev toidukuller, kiirendavad autod, karjuv naabri koer, hommikuti päikesetõusust hulluvad papagoid, naabrite kaklused jne) enda aju jaoks kuidagi mitte kuuldavaks teha ja et toas mitte palavuse kätte ära surra, siis lülitan ööseks sisse ventilaatori, mis suudab enamuse muudest müradest summutada. Aga aju ja kõrv ihkavad vaikust ja ainult loodushääli- miinus need hommikuti hulluvad papagoid.

20.02.2025

 Noo ma ei tea.. noo..ei saa aru. Mõnes asjas on Rootsi enda asjaajamises täiega edumeelne. Näiteks sain Eesti MobiilIDga logida sisse Rootsi Tervisekassasse ja esitada taotlused tervisekindlustuseks ja lähetuskindlustuseks. Riigiametnikel on eraldi kohe lähetustervisekindlustus olemas. Hetkel pole mul veel kumbagi, aga loodan lähiajal saada. Aga, vastuse mu taotlusele saadavad nad paberkirjaga postkasti. Noo miks ei võiks see vastus tulla samasse keskkonda, kuhu ma saan enda sama MobiilIDga sisse logida ja seda sealt näha, et jah, kindlustus hakkab kehtima sellest kuupäevast vōi et saatke veel täiendavalt see ja see tōend. Ei. Seda ei saa. See info tuleb paberkirjana mu Rootsi postkasti. Täna selgus aga jaburduse tipp. Ülikool ei saa mulle palka maksta, sest ma pean isiklikult minema ülikooli panka (Swedbank) kohale ja kinnitama, et soovin, et mu palk läheks sellisele ja sellisele kontole. Sellest ei piisa, et ütlen ülikoolile, et tahan raha sinna kontole. Kuna ma ei saa praegu seda teha, siis väljastab ülikool mulle postiga palgalehe, mille pean minema siis ülikooli kodupangas rahaks vahetama. Postiga. Palgalehe. Sest nii on andmekaitse järgi turvalisem kui see, et ma enda konto numbri edastan. Tore. Mu palgalehed vedelevad siis kuni aprilli lõpuni mu Rootsi postkastis. Ma olen lähetuses ilma palgata ja teadmata, kas mul on tervisekindlustus või pole. Pööritan silmi. Õnneks koolitas Soome mu jaburduste osas nii ära, et praegu ei oska enam ärritudagi selliste asjade peale. Tunnen rõõmu sellestki, et kõiki avaldusi ei pea vähemalt paberkandjal saatma postiga või ise Rovaniemisse kohale viima. Naeran ja pööritan silmi. Õnneks lubas Liis leivaraha saata kui nälg hakkab ohustama. 

18.02.2025

 Desculpe meu amor, eu não tenho pâo. Kui su portugali keel on sellisel tasemel ja siis üritad iga päev aru saada, mida kohvipausil arutatakse. Ka sinust ja su katseplaanidest. Ja ainsad sõnad, mida suudad tabada on liblikad, röövikud ja Sille ning kõik vahepealne tuleb loovalt juurde mõelda.

16.02.2025

 Aa, et kui palav siin siis päeval on? Noo nii palav...ja ma üldiselt higistan üsna vähe. 

15.02.2025

 Täna oli kuum. Liiga kuum kõigeks. Ka öö on kuum ja õhk seisab paigal. Kiigun jälle enda võrkkiiges ja ka selleks tegevuseks on liiga palav. Kummaline on see, et putukaid ei ole. Üldse. Keegi ei lenda tuppa, keegi ei ürita süüa. Tänavavalgustite ümber on ka tühjus. See ei ole hea märk. Varasemas elukohas oli konditsioneer ja ei saanud aru, et kui palavad need päevad ja ööd siin ikka on. 

Esimene pilootkatse lõppes sellega, et mu kaks libikat oli päeva løpuks kuivikud. Mul on vaja emased liblikad munema saada. Labor on, aga selle aknad on põhja poole, valgust sisuliselt pole ja lisavalgusteid ka mitte. Ma ei usu väga, et päevaliblika nii munema saan. Aga siin on mingid kunagised kangast vâlikasvuhooned. Mõtlesin, oh, väga hea. Seal saab kindlasti. Looduslik valgus ikkagi ja temperatuur. Leiti mulle isegi kaks liblikapuuri ülikooli pealt, mida saan kasutada. Veel parem. Kasvuhoones on kalakatsete tünnid, millest tegin lauad. Neil olid ka servad, mille sai veega täita, et sipelgate vastu liblikaid kaitsta. Väga paljulubav. Liblikapuuridele paduvihma kaitseks katused ka peale. Söök-jook ette ja ise metsa vajalikke taimi kaevama, et munemist soodustada.  Maru uhkelt tulin enda taimedega tagasi metsast. Ainult et..liblikad olid vahepeal kuumarabanduse saanud ja maha surnud. Metsaliik. Esiteks 300 m madalam kõrgus, teiseks linn, kolmandaks ei varjutanud kasvuhoone katusel olevad lehed piisavalt ja isegi selles kangast kasvuhoones oli temp oluliselt kõrgem kui kasvuhoonest väljas. Kirusin, vandusin ja sajatasin end seal keset seda kasvuhoonet. Ülikooli hoone taga on mikrometsatukk. Esmaspäeval hakkan sinna välilaborit püsti panema. Seal olla küll  pärdikutevõimalus. Ehk siis vb süüakse mu liblikad lihtsalt ära. Varasemalt on siin liblikaid munetatud lihtsalt kilekottides. Noo ma saan aru, et surmahirm paneb ka munema. Mulle see mõte ei meeldi väga, aga katsetan ka kilekotte. Katsetan mikrometsas, toas. Tantsin ja laulan neile kui vaja ja õpin pea peal seismise ka ära. Ma päris täpselt ei saa endiselt aru, et miks ma linnas pean seda kõike tegema ja miks ma ei võks olla mägedes metsas. Aga noh kui tahetakse süsteem linnas toimima saada, siis tuleb kōige pealt siin kõiki variante proovida. Esimesed taimed, mis on laias laastus eriti tigedad nõgesed on ka linna veetud ja pottidesse kasvama pandud. Tahan korraliku potipõllumajanduse siia tekitada, et värsked taimed oleks koguaeg olemas. 

Siin on suur armastus lukkude ja võtmete vastu. Ja kõike peab igal sammul lukustama. Mu võtmekimp on juba üsna muljet avaldav. Ka mu kasvuhoone ja metstukk on luku taga. Ja tavaliselt on võtmeid ainult 1-2 koopiat, need on parasjagu kellegi kâes ja enamasti seda kedagi ei ole parasjagu. Reede õhtul jäin pikemalt tǒǒle ja suutsin kasvuhoone võtmed valele poole aeda lukustuda. Otsisin varjulisema ja ilma ülemise okastraadita koha perimeetrilt ja ronisin üle aia. Hea, et vahele ei jäänud. 

Üks tudengitest on väga huvitav tegelane. Räägib mille pidevalt NSVL malest ja maletajatest ja kuulab autos Tšaikovskit. Tutvustasin talle Arvo Pärti lisaks. 

Inimesed on siin toredad ja abivalmid. Meie töörũhm on oma olemuselt väga kirju ja väga avatud. Väga värskendav on nii avatud ja kirjus seltskonnas olla. Mulle tundub, et siin on üldse kuidagi positiivsust ja avatust palju. See pidi osaliselt küll ülikooli mõju olema ja mitte igal pool nii tavapärane. Naised on siin ka  palju vabamad enda kehades mulle tundub. Rinnad on siin küll rõõmsalt valla. See mulle meeldib. Liiga palav on rinnahoidja kandmiseks küll. Võtan ka hoogu, et liikumisega kaasa minna. Esimesel pâeval oli veidi kummaline ainult pisikeste toppidega naisi (ja ka mehi) näha ülikoolis longus, aga nũũd hakkan juba harjuma. Riided on siin siin tōesti mōttelised ainult. Ega ma ju teadnud, mis mind siin ees ootama hakkab. Ma olin arvestanud rohkem metsas olemisega ning nũüd olen korraga linnas ja inimeste seas ja veel kaheks kuuks ka. Selle tõttu pidid ka endale mõttelisi riideid juurde hankima, et mitte ära sulada. Decathlon aitas. Kuigi, tuleb tunnistada, et siin on Decathlon oluliselt nirum ja kallim kui oleks meeldinud.

See umbkeelne olemine on kũll ikka keeruline ja tüütu. Suudan ainult telefoni tõlkeäppide kaudu end siin selgeks teha väljaspool ülikooli. 

Mikski on see kasvuhoone ja metsatukk okastraadiga võrkaia taga ja lukus. Üks koht oli õnneks okastraadita.

Siis kui tööülesandeks on nõgeseid kasvatada.

Mmmmmm

13.02.2025

 Kell läheneb südaööle kohaliku aja järgi.  Eestis hakkab saama kell 5. Peaksin seal varsti ärkama. Nüüd aga istun hoopiski mõttelistes riietes soojas lõunamaa öös enda uue elamise rõdul, kiigun võrkkiiges ja vaatan kuud. 

13.02.2025

Ōhtusöök Brasiilia moodi. Light my fire.

Greta.

Nunnu sugukonnast Limacodidae.

Minusuguse maisisõbra jaoks on loodud jäätis siin riigis. Nii hea!

Morpho. Mingid ajakirjanikud käisid meist lugu tegemas ja siis oli vaja ka ilusaid liblikaid neile nâidata. Serra do Japis.

 Shalllalalaa. Jäängi veel kaheks kuuks Brasiiliasse. Ei kurda. Veidi on naljakas ühe kuu jooksul endale kahel erineval mandril elamist otsida, aga ka siin mandril läks see protsess valutult ning homme kolin sisse enda Happy Inn pansionaati. Proovin selle kahe kuu jooksul teha ära nii rohelised pilootkatsed kui ka RNA poole koostöös molekulaarbioloogidega. (Kas ma ikka juba mainisin, et ma ei ole varem kunagi RNAga töötanud ja et olen selle projekti roheline bioloog? Kole valgeks tundub see roheline kiskuma). Välitöid hakkan tegema kahes metsatukas. Santa Genebra on tõesti tilluke metsatukk 251 hektaril ja kohe linna servas. Aga siiski on ta koduks paljudele liikidele. Teine, Reserva Biologica Serra do Japi on suurem, aga kui suur- selles pole ma päris kindel. Internett nagu väidaks, et pindala on 350 km2, aga kohalik professor ütles, et päriselt on see ala 100 km2. Seega ma ei teagi nüüd. Igastahes on tegu Antlantilise vihmametsa ühe suurima jäänukiga. Seal on kena baaslaager, kuhu vähemalt järgmine aasta kavatsen ma end pikemalt sisse sättida. Sellel korral lepin lühemate külastustega ja proovin ülikoolis laborid jooksma saada. Proovin korda saada vana ja väsinud välilabori, katsetan läbi, kas saan liblikad sugu tegema ja munema ja kui õnnestub kohalikke veenda, siis vb tekitan ka väikese aiandi vajalike taimedega juba järgmiseks aastaks valmis siia. Tegemist ühesõnaga on.

Siinsete päevaliblikate koha pealt olen ma täiesti tuhm. Paar tuttavad perekonda ainult. Aga minu suureks hämmastuseks suudan ma siinsete taimede seas orienteeruda. Samad perekonnad, mis Ugandas ja suht sama nägu ka. Veidi oli sürr kohalikele tudengitele esimesel päeval rääkida jaa, see on siin Trema, see on Lantana. Päris kindel ei ole, aga see võiks olla Urera. Ja kõik röövikud, kellel on veidigi vähem ebajalgu on siinse rahva jaoks vaksikud. Ja siis Sille käib ja kaagutab, nope..see ei ole vaksik. Ei, ka see ei ole vaksik. Kaks paari tagumisi ebajalgu..kaks..KAKS! Ja siis vastupidi on, et kohalikud tudengid üritavad mulle püüdlikult mingeid liblikaliike õpetada ja siis mul ainult ahvike taob kolju sees kahte taldrikut kokku ja mingit ühendust millegagi ei teki. Mul on ligikaudu 3500 Brasiilia päevaliblikaliigi hulgast üles leida ja laborisse tuua umbes 5. Kaks on juba olemas :) 

Täna oli esimene labori päev ja mõtlesin välja, et mis mul siin olemas on ja laenasin küla pealt asju kokku ning vallutasin endale siis tudengite ruumi. Nädalavahetusel tuleb tõsisem poodlemine teha, sest noh..ma tulin siia ilma varustuseta ju korraks käima. Mul pole fotokatki kaasas. Sellest on praegu kõige rohkem kahju. Õnneks suudab telefon juba teha paremaid pilte kui mu Uganda algusaastate fotokad. Homme läheb Mariana koju ning siis jääb mu elus püsimine sõltuma suuresti Google Translate'st ja kohalikest tudengitest. Õhtuti tuleb see protugali keel ikka tõsiselt endale ette võtta. Selle 40 sõnaga, mis mul siia tuleku hetkeks selgeks olid õpitud pikalt ei purjeta. Erialast sõnavara sai loengute nädalal kõvasti kirja pandud. Nüüd tuleb see endale selgeks teha ja käibesõnavara juurde õppida. Muidu jään terve ülejäänud aja sööma leiba, piima, apelsine ja kana ja vastan poes iga küsimuse peale, et mul on krediitkaart.  

Oh jah, paneb ennast ka muigama kogu see lugu. Edukas kontorielu tundub juba nii kauge. Juuksed hakkavad juba pleekima blondiks (äkki kasvab mõni veel tagasigi?), jume hakkab muutuma pruuniks ning maailmas on jälle värvid. Küüned ei ole veel päikese tõttu ära kukkunud. Proovin nimelt enda aknet ravida siin mõnusa 4 kuud kestva antibiootikumikuuriga (boonusena saan lahti ka siberikatkust ja süüfilisest- pööritan silmi). Alustasin sellega sügisel, sest akne ravi muudab naha päikese suhtes ülitundlikuks ning liigne päike võib kaasa tuua isegi küünte ära tuleku ravi ajal. Päikese eest tuleb end igal võimalusel kaitsa. Ja siin ma siis nüüd olen- valge kartuliidu pimedast põhjamaa talvest otse Brasiilia suves keset antibiootikumikuuri. 

Jah, siin on suvi. Suve lõpp nimelt. Suvevaheaeg hakkab läbi saama ning järgmistel nädalatel imbuvad ka tudengid tagasi ülikooli ning praegu unine ülikoolilinnak peaks saama suureks sumisevaks pesaks, kuhu tuleb kokku kusagil 80 000 tudengit. Mu ajule veidi hoomamatu number, aga eks siis saan kogeda. Aprilli lõpp peaks olema juba jahedam ning öised temperatuurid langevad sinna 15 kraadi ümber. Ma küll päris sõnaga külm ei olnud nõus kui seda mulle kirjeldati ning mind selleks ette valmistati. 

Nii see elu siis on parasjagu. Ühel päeval ostad endale Uppsalas saapaid, et varbad külmast küljest ära ei kukuks ning mõni päev hiljem lähed endale Campinase kuumas sandaale otsima, et varbad ära ei hauduks. Aga jah, eile öösel oli mul külm magada kui toas oli ainult 26 kraadi. Mõtlesin korral lisateki otsimise peale. Uppsala korter jääb mind õnneks rõõmsalt ootama. Palusin Oscaril enda kaktuseid nunnutada kuni ma tagasi tulen ja ta lubas lahkelt sellega mind aidata.

Täna lõunat süües istus kõrval lauas blond naisterahvas. Erilist tähelepanu ma talle ei pööranud kuni selle hetkeni kuni jutust kǎis läbi sõna Estonia. Ja siis olid korraga nii minu kui Mariana kõrvad kikkis nagu hundikoeral. Naine nägi välja üsna nagu meie kandist. Rääkis inglise keelt nagu võiks olla meie kandist. Ja mina käitusin igaks juhuks nagu tavaliselt kui kohtan välismaal kedagi meie kandist ehk siis vältisin igasugust kontakti. 

09.02.2025

Paar päeva enne Kase tänavalt lahkumist leidsin enda postkastist teose koos heade soovidega. Soojas lõunamaa öös sai see läbi loetud. Tuul taustal palmilehtedes sahisemas. Aeg-ajalt pilku raamatust kuule tõstes. Olnu ja ees ootava üle mõtiskledes.

08.02.2025

 Terve nädal möödus portugalikeelsetes loengutes. Tegu oli üle kahe aasta toimuva intensiivkursusega, kuhu tulid kokku bioloogiatudengid üle kogu riigi. Kursuse tase oli väga kōrge ja kõik oli väga hästi korraldatud. Prof Freitas ja tema Labbor (Laboratório de Borboletas) on väga aktiivsed ka  liblikateaduse populariseerimises. Usun, et siinne koostöökogemus saab olema väga arendav. Aga jah, aju on portugali keelest küps. Kuidagi pean suutma selle keele endale kiirkorras selgeks teha, sest inglise keelega ei ole siin mitte midagi teha väljapool ülikooli. Täiesti 0. Tudengid räägivad ka üsna piiratud inglise keelt. Ma ei tea, mis moodi mul see asi siin umbkeelsena õnnestub, aga kuidagi peab õnnestuma.

Peale ülikoolilinnaku ja selle vahetus läheduses asuvate söögikohtade kusagile mujale vâga jõudnud ei olegi. Tâna jalutasime veidi pargis. Nägin eksootilisi hanesid. Ilm on siiani olnud üsna meeldiv ja kõigub seal kusagil 27-30 kraadi vahel. Oleme u 930 m peal ning seega on veidi jahedam see lugu. Enamasti on ikkagi ka jahutav tuul ja mōned pilved. Maria läks täna juba Rootsi tagasi ning nüüd oleme Marianaga kahekesi. Endiselt pole selge, kas jään siia või tulen Rootsi-Eestisse tagasi nagu esialgne plaan oli. Esialgne olaan oli, et olen nädala Rootsis, siis kaks nädalat siin ja siis tulen kaheks nädalaks Eestisse tagasi enda asju lõpetama ning siis kolin auto ja asjadega Rootsi. (Vb juba kirjutasin seda..ei mäleta). Olen nüüd ametlikult paberitega rootslane. ID kaardi pean küll veel taotlema. Kummaline veidi, et ühel päeval võtad seljakoti selga ning lähed Rootsi ja siis kahe nädala pärast oledki juba paberitega rootslane. Ülikool võiks nüüd selle töölepingu ka ära vormistada, siis oleks eriti hästi, sest maru vahva oleks palka ka ikkagi saama hakata. 

Aga jah, peale loengute, kohtumiste tudengitega, katsete planeerimise ja üldisest olukorrast aru saamise pole väga muud miskit jõudnud. Kui nüüd esmaspäev-teisipäev selgub, et jään siia, siis läheb lõbusaks, sest siis pean endale kogu elu siia järgmiseks kolmeks kuuks loovalt tekitama. Aga ma olen nii paidlik sellistes asjades, et eriti ei muretse. 

Olen iga päev siin palju puuvilju söönud ja iga öö 9-10 tundi maganud. Inimese tunne hakkab jälle peale tulema ja krooniline väsimus üle minema. Üsna meeldiv. Viimased pool aastat on ikka uni täiesti segamini olnud ning olen keskmiselt 2-4 unetunni pealt funktsioneerinud. Mariana on ka õnneks samasugune unekott nagu mina. 

Mobiilset internernetti ma siin tööle ei saanudki. Ei tea. Nagu on, aga ei ole ka. Aga kogu linnakus on eduroam ja seega siiani probleeme pole olnud internetiga. Teine telefon on mul ka kaasas ning kui jään pikemaks siia, siis hangin kohaliku mobiilse interneti. 

Eksootilisi linde pildistamas.