Monday, May 20, 2019
20.05.19
Olen Entebbes ja valmistun koju tulema. Kirjutan hiljem pikemalt, mis vahepeal tegime. Läbi see seiklus selleks korraks. Kodu ootab.
Thursday, May 16, 2019
16.05.19
Uganda on ikka
imeline ja ei lakka mind üllatamast. Täiesti uskumatu, aga käisin just saunas.
Saunas, kus oli lava (mahagonist), puuküttega keris, kerisekivid ja sai visata
leili. Uskumatu. Kui hakkasime sauna minema (teadmata, palju seal kuuma on),
siis personal hoiatas, et tuleb väga ettevaatlik olla, kuna kuumus on kõrge ja
võib liiga teha. Sooja oli 40 kraadi. Muigasime mõnuga, sest väljas on päikese
käes umbes sama palju sooja. Anu oli nii pettunud, et lahkus pärast paari
minutit. Kerisel olid mangopuude lehed, mis lisasid mõnusat aroomi (huvitav,
miks mitte eukalüpt?). Saunas me ise leili visata ei tohtinud, kuna meile öeldi
mitte iga üks ei oska sauna kasutada. Saunameister käis iga 5 min tagant leili
viskamas. Pärast 15 minutit tuli meister ja selgitas meile, et me oleme juba
ohtlikult kaua saunas olnud. Muigasime veel. Aga me Heikkiga istusime umbes 20
minutit ja jõudsime järeldusele, et päris kena kogemus. Me autojuht oli
hämmingus, et sihuke asi olemas on ja vahtis sauna nagu oleks ükssarvikut
näinud. Sauna kasutada ta ei soovinud.
Vahepeal on päris
palju juhtunud ja oleme päris palju ringi liikunud. Liikusime siis Hoimast Fort
Portalisse. See oli siis pühapäeval. Kasutasin juhust ja käisin ka vanu sõpru
vaatamas. Nägin Edithit ja Francist. Saatsin küll Edithile sõnumi, et olen
tulemas ja ta vastas, et ootab mind, aga enda nime ma alla muidugi sõnumile ei
pannud, kuna eeldasin, et tal on veel mu Eesti number. Ta kilkas rõõmust pikka
aega ja pidi mind pooleks kallistama, sest ta ei osanud oodata, et mina tulen.
Rõõm oli vastastikune. Ka Francis kallistas mind pisarad silmis ja kordas, et
nii tore on mind näha. Oli tõesti neid tore näha. Istusime Edithiga 3 tundi ja
vahetasime uudiseid. Edith on vahepeal ehitanud endale maja, mis on umbes sama
suur kui meie oma. Ja lapsed on suureks kasvanud. Üllatav on ka see, et ta pole
lapsi juurde saanud ja ütles väga mõistlikult, et laste kasvatamine on kallis
kui tahad, et neil tulevik ka oleks. Lisaks on ta ise tagasi läinud keskkooli
ja unistab isegi kõrgharidusest. Aga üldiselt pidid Kibales asjad halvasti
olema, kuna teadlasi käib vähe ja tööd saada on väga raske. Noh, mis ma oskan
öelda, tõstke veel uurimistööde hinda ja tehke lubade saamine veel
keerulisemaks ja varsti pole enam ühtegi teadlast tulemas. Kõikidest minu ja
Heikki assistentidest on praegu töö ainult Isaiahil, Bonneyl ja Johnil. Teised
ei tööta. Edith ütles, et osade assistentide lapsed ei saa enam raha puuduse
tõttu koolis käia ja olukord on nukker. Edithil endal on väike pood, mis on ta
sissetulekuallikaks nüüd ja lisaks pidi ta ikka iga mõne kuu tagant veidi tööd
leidma. Ta on enda raha targalt kasutanud.
Kibalesse sõitsin
taksojuht Frediga, kelle pulmas ma 2013 aastal ka käisin. Fred valetas nii
armasalt ja ütles, et kohe kui mu häält telefonis kuulis, siis teadis, et see
olen mina. Vaevalt küll, aga olgu. Üllatav oli ka see, et ta et ta pakkus päris
hästi, et ma ei ole vist umbes 5 aastat
Ugandas käinud. Ilmselt arvestab enda pulmade järgi. Igastahes oli väga
nostalgiline Frediga teepõldude vahel sõita, Fred raadiole kõvasti kaasa
laulmas: One love is all you need. Nööris nostalgiliselt ka poole suurema summa
kui oleks pidanud küsima, aga mõtlesin, et olgu pealegi, olgu tal ka hea päev.
Ütlesin, et ta ostaks enda naisele midagi head selle raha eest. Fred lubas
naisele õuna viia :D.
Pühapäeval
lahknesime, et erinevatest kohtadest proove saada. Isaih lasi meid korralikult
üle ja pole ei temast ega proovidest miskit kuulnud. Geoffrey on ka kusagil. Esmaspäeval
hülgas meid Erlend. Lahkus koos naljadega tagasi Eestisse. Nüüd peame ise nalja
tegema. Ei õnnestu eriti. Fort Portalist
liikusime edasi Ibandasse. Peale Ibandat liikusime Mbararasse ja lahknesime
veelgi, sest aeg hakkas otsa saama. Mina, Anu ja Jaana liikusime koos autoga
Kasesesse ja Heikki jäi Mbararasse proove koguma. Kõik need linnad, mida ma
mainin on u 150 km üksteisest, aga ühest teise jõudmine võtab vähemalt 3-6
tundi. Mu kael peaks praeguseks juba küll olema oma 10 cm pikem, sest selgroo
alumine osa saab nii palju vatti ja põrutada, et peanupp peaks aina kõrgemale
tõusma. Istuda on väga valus. Pole naljakas.
Tee Kasesesse
läheb läbi mägede ja Kuninganna Elizabethi Rahvuspargi. Rahvuspargis olen küll
oma 3 korda käinud, aga ei olnud Mbarara kaudu sinna sõitnud. Mägine ala oli
nii ilus. Tekkis tunne nagu oleks Alpides. Noo välja arvatud need
banaaniistandused ja aeg-ajalt põõsast kostev: Muzunguuuuuuuu. Mäed ja järved
ja vapustavad vaated savanni tasandikule. Kaseses leidsime kena vaikse hotelli,
mis pimeduse saabudes muundus ühtlasi ka diskoteegiks ja öö saabudes bordelliks.
Huvitav kogemus seegi. Kasesest liikusime tagasi Mbararasse ja korjasime peale
Heikki. Samal päeval sõitsime veel edasi Kalisizosse, mis on u 30 km Tansaania
piirist (mu vaene taguots). Oleme päris põhjast päris lõunasse jõudnud. Täna
asus koduteele Jaana. Nii on meid alles jäänud 3+ autojuht. Leidsime Kalisizost
hotelli, kus on puhtad toad, vaikne ümbrus, soe vesi (ajeeee!) ja saun (!).
Oleme sellises hämmingus, et jääme siia veel vähemalt 1-2ks ööks, sõltuvalt
sellest, kas Geoffrey saab meile
vajalikud proovid või peame ise neid tooma minema (mis on kõike arvestades väga
tõenäoline). Hotell on peaaegu super. Peaaegu selle pärast, et minu vannitoas
on äravool põranda kõige kõrgemas nurgas, mitte kõige madalamas osas ning
veetase peab u 3 cm kõrguseni tõusma, et see ise ära voolaks. Pean pärast pesu
plätuga vett kühveldama. Aga kõike head ka korraga ei saa. Küla ise on täiesti
suvaline teeäärne küla, räämas majade ja lastega. Ja siis keset seda kõike on
selline hotell. Sauna ja sooja vee ja internetiga. Uganda ei lakka üllatamast.
Viimased 3 päeva
on olnud minu eesmärgiks süüa nii palju kui ma suudan igasugu puuvilju ja
kohalikku kraami. Lõunasöögiks sõin näiteks terve ananassi. Rikun igasugu
reegleid, mis kolleegidel toidu osas on. Erinevalt minust on nad väga
ettevaatlikud toidu suhtes. Ma mugin kõike. Nad ei tarbi midagi, mis sisaldab
piima. Philipi farmis jõin igal hommikul keedetud piima tee ja vürtsidega suure
kruusi täie. Kõik ennustasid, et saan kõhulahtisuse, aga ei miskit. Peale seda
olen veel mitmes kohas piima joonud, ikka ei miskit. Söön kohalikke salateid,
ikka ei miskit. Eile sõin terve päeva segamini avokaadosid, mangosid ja
passionfruite, ikka ei midagi. Tasub ikka lapsena juua vett samas nõust
lehmadega, süüa liiva ja mängida koerakuudis. Enne tulekut tahtsin, et mu
perearst kirjutaks mulle välja siseparasiitide vastase kuuri selleks ajaks kui
koju tagasi jõuan. Ta ei olnud nõus. Ütles, et kirjutab ainult sellisel juhul
kui ma pärast reisi arvan, et vb jäi reisil toiduhügieenist veidi puudu. Veidi
puudu… Eh, naerukoht. Hangin miskit kohapealt.
Wednesday, May 15, 2019
15.05.19
Uh, lõpuks ometi mutukad kohal ja kiire-kiire. Pole olnud aega miskit kirjagi panna. Aga kõik on endiselt hästi. Oleme lõunapoolkeral ja jahime mutukaid.
Saturday, May 11, 2019
11.05.19
Murchingsonist
liikusime põhja poole. Veetsime ühe öö Anaka linnas. Ei midagi ütlev väike
teeäärne asula. Ainult hotellis jõudsin esimese 5 minutiga kaose tekitada, sest
vesi oli toas kinni keeratud ja kui kraani lahti keerasin jäi see mulle pihu ja
korraga oli vannitoas purskkaev. Vannitoa lahendus oli üldse väga „mugav“, sest
keset põrandat oli wc ava (ilma meie mõistes potita) ja pesemiseks tuli väga
ettevaatlik olla, sest libisemise korral oleks end otse potist leidnud. Mulle
küll meeldivad kavalad väikese ruumi lahendused, aga see oli ka minu jaoks
liig.
Sealt edasi
liikusime veel rohkem põhja. Kohaliku professor Philipi farmi, mis asus u 100
km Kongo piirist ja 100 km Lõuna-Sudaani piirist. Ma pole veel varem olnud nii
kauges kohas. Lähima külani oli 1 h sõitu, lähima asfaldini 3 h. Ja tee saigi
sõna otseses mõttes otsa seal lähima küla juures. Uganda teed said otsa ja
miskit edasi ei läinud. See piirkond oli väga erinev kõigest sellest, mida
varem Ugandas näinud olen. Piirkond on inimtühi ja ümberringi on vaid savann.
Inimesed hülgasid selle piirkonna mässuliste ja sõdade tõttu ja ei ole veel
tagasi kolinud. Kui Kibale piirkonnas on keskmine talu u 30x30m lapil, siis
Philipi talu asub tagasihoidlikul 600 hal. Kuigi ma pole väga kindel, et ma
viitsiksin väga tihti sõita enda tallu, kuhu jõudmiseks töökohast kulub u 5 h.
Philip ise seal koha peal ka ei ela ja talu peavad sulased. Talus on u 150
veist, mangoistandus, männiistandus, tiigipuu istandus ja u 150 kitse. Elektrit
pole, levi pole. Sain enda rõõmuks 3 päeva kitsesid karjatada ja tallesid
nätsutada. Taaskord, ilusad kitsed (miks me Pöks nii kole on??). Kitsed
lastakse heina sööma kell 2 päeval, sest kastesel rohul pidi rohkem
siseparasiite olema. Kitsede lahti laskmine oli minu töö J. Vastsündinud talled jäävad lauta nii
kauaks kuni emad söömas käivad. Ühel päeval oli mul korraldus, et 2 ema tuleb
sööma lasta, kes öösel poegisid, aga 3 talle peavad lauta jääma. Lasen mina
kitsed lahti ja muidugi paneb üks ema koos kahe tallega savanni poole minema.
Pojad olid õnneks nii pisikesed, et ei jõudnud emaga sammu pidada ja sain
poolel teel talled kätte. Haarasin ühe talle ühe kaenla alla ja teise teise
kaenla alla ja panin padinal lauda poole tagasi, tige ema järgi karjumas. Olin
üsna kindel, et saan tallevarguse eest endale kaks sarveauku tagumikku, aga
läks õnneks ja sain talled lauta tagasi toimetatud. Mida talus aga taaskord
polnud, olid me ritsikad. Täiesti lootusetu. Päevad olid savannis nii kuumad,
et kella 12-15 ei olnud võimalik midagi muud teha kui istuda mango puu all
varjus ja süüa mangosid. Ei olnud ka kõige halvem tegevus. Philipi mangod on
omaette vaatamisväärsus. Osad mangod kaaluvad kuni 1 kg. Ja jummel kui magusad
need on. Saan veel õnneks neid paar päeva nautida kuna Philip pani meile neid
pool kartulikotitäit kaasa. Viimasel õhtul aitasime tänutäheks Philipil
tiigipuude istanduse puid laasida. Ühe puu väärtus on 15 a vanuses u 1000
eurot. Pole paha. Ta istandus oli ikka päris paljudel hektaritel. Aga eks tööd
ole ka palju nende puudega. Tüdrukutele ei antud laasimiseks pangasid (=matšeete).
Peened oksad murduvad tüve küljest ka niisama kenasti ära, aga jämedamad tuleb
raiuda ära. Protestisin tugevalt ebavõrdse kohtlemise vastu ja sain ka endale
ikka lõpuks panga. (Mehed vist arvasid, et ma kodus aevastan võsa pikali, et ei
või pangat mulle kätte anda). Aga tuleb tunnistada, et me kodused Fiskarsi
lusikad on ka teravamad kui need kohalikud Hiina käkerdised. Ma ei tea kuidas
nad nendega üldse tööd teevad.
Kuna mutukaid
polnud ka põhjas, siis võtsime suuna lõunasse ja tänane plaan oli Fort
Portalisse jõuda. Alustasime sõitu kell 8 hommikul, aga Fort Portalisse me ikka
ei jõudnud. Oleme praegu Hoimas. Päris ränk oli 8-17 järjest bussis istuda ja
kohalike teede massaaži nautida. Bussist välja saamiseks pidin end ikka kätega
toetama, sest jalad ei tahtnud enam kanda. Bussijuht oli ikka rõõmus, sest tema
on harjunud. Ta on alates 80ndanatest sõitnud igapäevaselt Fort
Portal-Kampala-Fort Portal. Need, kes minuga siin seigelnud on teavad, kui
vaevaline on ühe suuna ära kannatamine. Aga samal päeval edasi-tagasi…õõõ.
Bussijuht on meil tore papi. Kiitles mulle ühel päeval, et ta on kõva
naistemees oma nooruses olnud. Juba umbes 30 naist, kellega ta olnud on, on
nüüdseks AIDSi surnud. Aga tal polevat häda midagi. Ja lapsi pidi tal igas
külas olema. Ja lapselapsi sadades. Tubli, mis ma ikka muud öelda oskan.
Homme läheme Fort
Portalisse ja uurime seal olukorda. Loodan pärastlõunal minna vanu sõpru
külastama Kibalesse. Alates pühapäevast mul ilmselt puudub juurdepääs
internetile, sest Erlend lahkub koos netiga ja me teised olime liiga kitsid
interneti ostmiseks.
Linnadevaheline kiirtee.
MMM...Mangod.
Kitsed ja lambad hommikupäikeses.
Ühe kitse sõime ära. See pats on punutud peensool. Selle sõin ka ära. Maitses hästi.
Talumajad savannis peale kosutavat vihmasabinat.
Tuesday, May 7, 2019
07.05.19
05.05.19
Täna on pühapäev.
Oleme alates neljapäevast teel olnud. Valetasin eelmises postituses, et läheme
Masakasse. Liikusime hoopis põhja poole Masindisse. Päevas on optimaalne
liikuda u 250 km ja selleks kulub terve päev koos väikeste pausidega. Olime 2
ööd Masindi lähedal Nyabyeya metsandusliku kooli hostelis. Külastasime kooli
lähedal olevat Budongo metsa. Vau, milline mets. Millised puud. Ja kui toredad
vaksikud. Väga tore oleks seal välitöid teha. Heikki ütles, et veel 70 a tagasi
oli Kibale, Budongo ja Murchingson moodustanud ühtse metsamassiivi. Seda on
äärmiselt raske ette kujutada, kuna praegu on metsalapikeste vahel sajad
kilomeetrid ja miljonid inimesed.
Ajame siis taga
enda ritsikaid. Kampala peaturul olid mõned ritsikad juba müüa, aga me ei tea,
kust need tulevad. Nyabyeyas neid igastahes ei olnud. Me välitööd näevad välja
nii, et päevavalges otsime rohumaid ja peale päikeseloojangut läheme pealampidega
ala läbi kammima. Eesmärk on koguda riigi eri paikadest valmikuid, et teada
saada, kas on üks liik või mitu ja kaardistada levik. Probleem on selles, et
valmikuid veel pole. Vähemalt ei ole neid siin, kus meie oleme.
Reedel
külastasime Alberti järves olevat väikest poolsaart, millel asub Butiaba asula.
Valge liiv. Palmid. Kaluripaadid loksumas järvel. Lapsed vees hullamas. Lehmad
vees joomas. Naised pesu pesemas. Täiesti teine maailm. Oli tunne nagu oleks
eksinud mõnele väikesele ookeanisaarele. Kurb oli aga see, et kogu rand oli
paksult plastikut täis.
Nyabeyayast
liikusime laupäeval edasi Murchinson Fallsi rahvusparki. Telgime Red Chilli
laagris. Oleme siin kokku kolm ööd, ehk siis liigume ära teisipäeva hommikul.
Siia tulek oli täielik trauma. Oleme Meeri ja Martiniga siin varem käinud, aga
palju on muutunud. Kogu tee ulatuses on teetööd. Hiinlased ehitavad massiivset
maanteed Kampala-Murchingsoni vahele. Buldooserid on läbi pargi korraliku tee
lükanud. Lihtsalt ongi läbi metsa ja savanni buldooseriga sõidetud. Puud on
kahte lehte laiali. Sajad masinad midagi vedamas, kaevamas, rullimas. Avalikult
ei ole muidugi midagi teada, et miks sellised arendustööd käivad ja mida
hiinlased selle eest vastu saavad. Aga võib arvata, et põhjuseks on Alberti
järve ja Murchingsoni rahvuspargi all olevad naftavarud. Üle Niiluse ehitatakse
silda, kraanad, suur manatee, tohutud kaevandused, et teede ehituseks materjali
saada. Kahtlen sügavalt, et seda silda kaelkirjakutele ehitatakse. Siia jõudes
istusime kõik ümber laua (gekot sel korral laual ei olnud) ja vahtisime enda
ette. Ei suutnud uskuda, mida just näinud olime. Ma arvan, et selle pargi ja
Alberti järve võib sisuliselt maha kanda. Väga masendav. Väga masendav.
Siin on nii
palav. Öösel on ka nii palav, et magan magamiskoti peal. Jõehobud röhitsevad
serenaadi. Täna pidi olema vaba hommik ja kõigil oli luba magada nii kaua kui
jaksavad. Ärkasin 6.15. Istusin ja vaatasin päikesetõusu. Kaunis oli see
päikesetõus üle savanni. Peale hommikusööki oli plaan magama tagasi minna, aga
kella 9ks oli telgis juba miljon kraadi kuuma ja kohe mitte ei olnud võimalik
seal olla. Istusin pool päeva varikatuse all ja lugesin. Ma ei mäleta, millal
end nii rahulikult tundsin. Interneti ühendust pole ja seega ei jõua igasugu
kohustused ka minuni. Pääsen päevas paariks minutiks internetti ainult. Lugesin
varjus ja küpsesin savanni kuumuses. Meeldiv oli. Päeva teises pooles käisime
Niiluse peal paadiga sõitmas. Sõitsime Murchingson jugadeni ja tagasi. Nägime
igasugu karvaseid, karvutuid ja sulelisi. Päikeseloojang Niilusel oli vägagi
nauditav.
06.05.19
Eile öösel liitus
meie telkimisseltskonnaga üks mõnus priske jõehobu. Jõehobu käis trimmis
kenasti telkide ümbruses olevat rohtu. Mõnus oli istuda u 2 m kaugusel
sellisest imelisest loomast ja vaadelda, kuidas ta omi asju ajas.
Täna käisime
pargi põhjaosas safaril. Nägime lõvisid, erinevaid antiloope, kaelkirjakuid,
erinevaid primaate ja elevandid jalutasid ka auto ümber u 10 m kaugusel või
isegi veidi lähemal. Kuna meil on uus juht, siis ta ei oska veel loodust karta.
Kui oleks me tavaline juht Francis, siis ta oleks elevante nähes elu eest
tagurdanud. Väga tore oli loodusfilmi keskel olla. Aga palav oli. Pool aega ma
ei teadnud, mis mind rohkem vaevab, kas kõrvu lukustav pissihäda või kohutav
janu. Peale kuut tundi olin üsna läbi omadega ja kahtlustasin isegi korraks, et
olen kuumarabanduse saanud, aga siiski vist mitte, sest nüüd tunnen end juba
jälle hästi. Naljakas oli ka see, et mitte ainult minul ei olnud jube palav
vaid ka kõigil loomadel. Põõsad ja jämedamad rohukõrred olid populaarsed. Kõik
loomad otsisid varju. Kui kaelkirjak puu alla ei mahtunud, siis istus lihtsalt
pea põõsas. Pühvlid olid mudas. Tüügassead teekraavis. Savanni kanad üritasid
end kõrte vahele peita. Kõigil suud ja nokad lõõtsutamiseks lahti. Ma pole vist
mitte kunagi varem nii pikalt nii suure kuumuse käes olnud. Üsna väsitav. Homme
liigume edasi põhja poole. Kahtlustan, et ega seal ka jahedamaks see olukord
lähe. Vihmasid on nii vähe. Ööd on nii kuumad. Selgeks on aga saanud see, et
Ruspoliat siin pole. Veedame veel mõne öö põhjas ja kui ikka midagi ei leia,
siis võtame suuna lõunasse ja hakkame sealt otsima. Välitööde plaanid on
korralikult sassis. Tunnen ikka ja jälle kergendust, et mul vastutavat rolli
sel korral ei ole.
07.05.19
Palju õnne, paps!
Wednesday, May 1, 2019
01.05.19
Eile oli siis see konverentsipäev. Pikk-pikk-pikk PIKK päev. Palju tseremoniaalsust ja jumala poole pöördumist. Poolteist tundi ühe sessiooniga üle minna pole probleem. Ma isegi ei oska tegelikult eilset päeva sõnadesse panna. Mu aju ei suuda ikka veel selgusele jõuda kõiges selles, mida eile kogesin. See kõik oli nii ebareaalne ja kogesin 12 tunni jooksul nii palju erinevaid emotsioone: viha, kurbus, ahastus, lootusetus. Toon ühe näite lihtsalt olukorra kirjeldamiseks. Heikki ja co on sekveneerinud u 90 Ruspolia sp. isendit, mis on kogutud erinevatel aastaaegadel. COI alusel (geen) kuuluvad nii massidesse kogunevad isendid kui ka üksikult leitavad isendid samasse liiki. See tekitas kohalikes väga suure pahameele, sest siinsete uskumuste järgi on massidesse kogunevad isendid jumala saadetud õnnistus ja need isendid tulevad taevast. Rändparvede puhul võib tõesti jääda mulje, et need tulevad taevast, aga nooo.... Selle vaidluse lõpptulemuseks öeldi meile, et enne kui hakkame kasutama enda peeneid meetodeid, peaksime küsima kohalikelt, sest kohalikult teavad, kuidas asjad tegelikult on ja see, mis me räägime on vale. Ja me ei rääkinud lihtinimesega tänavalt. Need inimesed on doktorikraadiga õppejõud ülikoolides. Nemad on Uganda helgemad pead. Eile oli see päev, kui suri minu viimanegi lootus Maa tuleviku osas. Olles nüüd näinud maailma üsna erinevate nurkade alt mõistan, millise lotovõidu ollen saanud puhtalt tänu sellele, et olen sündinud Eestis. ....ja teadmatus on ikka suur õnnistus. Seda kõike ei ole võimalik sõnadesse panna.
Eile oli mul õnnetus, mis lõppes kõigile osapooltele küll õnneks ainult ehmatusega. Meil on siin uurimisjaamas väga korralikud vannitoad. Vesi niriseb kraanist ja wc on täiesti kena ja igas toas eraldi. Isegi sooja vett saaks kiirsoojenduskraaniga teha, vaadates neid lahtiseid juhtmeotsi, siis jätan selle osa vahale. Igastahes, istusin siis mina rõõmsalt potil (sest potil istumine on siinsetes tingimustes tõeline luksus ja seda tuleb nautida kui võimalus on) ja toimetasin omi asju. Tõusin püsti, tõmbasin tagantkätt vee peale ja siis...Mis kurat see potis on??? Minu seest see küll välja ei saanud tulla. Mingi hall tomp ujub elu eest vastuvoolu. Vesi keerleb ja keerleb alla. Tombuke ujub ja ujub elu eest vastuvoolu. Kui veemöll läbi sai, sain aru, et geko oli wc poti serva alla sisse poole ennast ära peitnud ja olin talle kogemata vee peale tõmmanud. Vastuvoolu ujumine oli teisele nii väsitav tegevus olnud, et vedeles vees ja välja ei jaksanud ronida. Õnneks on mul hunnik kummikindaid siin kaasas. Toppisin kummikindad kätte ja õngitsesin teise potist välja. Õnneks ei hakkanud rapsima ega hammustama. Vaatasime üksteisele hetke otsa, panin ta aknalauale ja minema ta läks. Muidu ta käib mul õhtuti ikka akna taga naermas, aga sel ööl oli vaikus.
Täna käisime Kampalas. Käisime taksopargi juures kangaturul. Kes minuga Ugandas on käinud, siis teavad, milline hullumaja see matatupark kesklinnas on. Asju kolimise jaoks pakkides lubasin endale, et ma ei osta enam kangaid. Aga noh, sellega läks nii nagu arvata oli. Ja see ei olnud mina, kes kangaturule minna tahtis (noo vb natuke), aga ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud kui teistel see idee tuli (mille idanemisele ma vb natuke kaasa aitasin). Igastahes on nüüd nii, et koju jõudes pean veel ühe kasti juurde ostma enda kangastele. Noo ei ole võimalik ostmata jätta, kui 6 m ilusat värvilist kangast maksab 8 eurot. Jah, tuli osta mõned meetrid. Või noh..mõned kümned meetrid :D. Katrin kindlasti mõistab mind kui ka teised ei mõista.
Olin viimati Ugandas 2013. aasta detsembris. Vahepeal on päris palju muutunud. Näiteks Kampala-Entebbe vahel on lisaks ka kiirtee. Kampala ümbrus on veel rohkem täis ehitatud. Elektrit on palju rohkem. Metsa on veel vähem. Suurtel ristmikutel kogutakse plastpudeleid. Prügi põleb õhtuti vähem (aga ikka ropult). Liiklus on veel hullem. Tekkinud on Uber boda-bodad, mida kutsutakse teisti ka safe-bodadeks, sest juhid kannavad nii neoonveste kui ka kiivreid ja kaasreisijatele on ka kiiver. Lenksu küljes. Koti sees. Muru ei niideta enam käsitsi. Igal nurgal on trimmeritega poisid.
Meie jaoks hea uudis on see, et nägime esimesi praetud Ruspoliaid täna turul. See tähendab, et parved on valmis rändama. Meie oleme ka valmis rändama. Homme hommikul asume teele. Ilmselt Masaka poole. Aga plaan on nii, et liigume vastavalt sellele, kuidas rändparved liiguvad. Seega ma ei tea, millal ja kui palju mul edaspidi internetile juurdepääsu on. Paar korda nädalas vast ikka.
Kangaturu kirju maailm.
Kanistrite virn boda-bodal.
Eelmise postituse hind. Hea mitu piiska verd. Põhjus miks ma ka tohutult pilte ei postita- mind tõmmataks lihtsalt piltide üles laadimise ajal verest tühjaks.
Päiksetõus 6.20 hommikul.
Heikki jaoks on see viimane projekt siin. Seetõttu pakkisime laiali jagamiseks lahti/ümber varustust. Ilmselgelt vägagi oluline varustus, ilma milleta siin hakkama ei saa.
Ecco on turule jõudnud.
Eile oli mul õnnetus, mis lõppes kõigile osapooltele küll õnneks ainult ehmatusega. Meil on siin uurimisjaamas väga korralikud vannitoad. Vesi niriseb kraanist ja wc on täiesti kena ja igas toas eraldi. Isegi sooja vett saaks kiirsoojenduskraaniga teha, vaadates neid lahtiseid juhtmeotsi, siis jätan selle osa vahale. Igastahes, istusin siis mina rõõmsalt potil (sest potil istumine on siinsetes tingimustes tõeline luksus ja seda tuleb nautida kui võimalus on) ja toimetasin omi asju. Tõusin püsti, tõmbasin tagantkätt vee peale ja siis...Mis kurat see potis on??? Minu seest see küll välja ei saanud tulla. Mingi hall tomp ujub elu eest vastuvoolu. Vesi keerleb ja keerleb alla. Tombuke ujub ja ujub elu eest vastuvoolu. Kui veemöll läbi sai, sain aru, et geko oli wc poti serva alla sisse poole ennast ära peitnud ja olin talle kogemata vee peale tõmmanud. Vastuvoolu ujumine oli teisele nii väsitav tegevus olnud, et vedeles vees ja välja ei jaksanud ronida. Õnneks on mul hunnik kummikindaid siin kaasas. Toppisin kummikindad kätte ja õngitsesin teise potist välja. Õnneks ei hakkanud rapsima ega hammustama. Vaatasime üksteisele hetke otsa, panin ta aknalauale ja minema ta läks. Muidu ta käib mul õhtuti ikka akna taga naermas, aga sel ööl oli vaikus.
Täna käisime Kampalas. Käisime taksopargi juures kangaturul. Kes minuga Ugandas on käinud, siis teavad, milline hullumaja see matatupark kesklinnas on. Asju kolimise jaoks pakkides lubasin endale, et ma ei osta enam kangaid. Aga noh, sellega läks nii nagu arvata oli. Ja see ei olnud mina, kes kangaturule minna tahtis (noo vb natuke), aga ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud kui teistel see idee tuli (mille idanemisele ma vb natuke kaasa aitasin). Igastahes on nüüd nii, et koju jõudes pean veel ühe kasti juurde ostma enda kangastele. Noo ei ole võimalik ostmata jätta, kui 6 m ilusat värvilist kangast maksab 8 eurot. Jah, tuli osta mõned meetrid. Või noh..mõned kümned meetrid :D. Katrin kindlasti mõistab mind kui ka teised ei mõista.
Olin viimati Ugandas 2013. aasta detsembris. Vahepeal on päris palju muutunud. Näiteks Kampala-Entebbe vahel on lisaks ka kiirtee. Kampala ümbrus on veel rohkem täis ehitatud. Elektrit on palju rohkem. Metsa on veel vähem. Suurtel ristmikutel kogutakse plastpudeleid. Prügi põleb õhtuti vähem (aga ikka ropult). Liiklus on veel hullem. Tekkinud on Uber boda-bodad, mida kutsutakse teisti ka safe-bodadeks, sest juhid kannavad nii neoonveste kui ka kiivreid ja kaasreisijatele on ka kiiver. Lenksu küljes. Koti sees. Muru ei niideta enam käsitsi. Igal nurgal on trimmeritega poisid.
Meie jaoks hea uudis on see, et nägime esimesi praetud Ruspoliaid täna turul. See tähendab, et parved on valmis rändama. Meie oleme ka valmis rändama. Homme hommikul asume teele. Ilmselt Masaka poole. Aga plaan on nii, et liigume vastavalt sellele, kuidas rändparved liiguvad. Seega ma ei tea, millal ja kui palju mul edaspidi internetile juurdepääsu on. Paar korda nädalas vast ikka.
Kangaturu kirju maailm.
Kanistrite virn boda-bodal.
Kogu Kampala on täis Bobby Wine (vb kirjapilt ei ole päris nii) toetavaid kirjutusi. Rahutused päris sagedased.
Päiksetõus 6.20 hommikul.
Heikki jaoks on see viimane projekt siin. Seetõttu pakkisime laiali jagamiseks lahti/ümber varustust. Ilmselgelt vägagi oluline varustus, ilma milleta siin hakkama ei saa.
Ecco on turule jõudnud.
Näide kohalikust elektritööst. Palju parem kui varem. Umbes juba sama kui meie Kase tänava korteris :D
Subscribe to:
Posts (Atom)
09.04.2025
Laupäeval suhtlesin Thomasega ning hoolimata pingutustest muksikut päästa, olid koera vigastused liiga tõsised ning ta pandi magama. Mõtlen,...
-
23.01.2023 Ma käisin täna hommikul kell 7 Magaliesburgi kohalikus joogas- see on küll lause, mille kirjutamist ma poleks osanud selle ...
-
Tahtsid täna sunnikud mu juhet ära varastada. Võtsid aga kaablist kinni ja kukkusid vedama metsa poole. Ajasin neid vihmavarju ja luuaga tag...
-
29.08.2024 Konverentsid on väsitavad ja energia tase on olnud kriitiliselt madal. 8-9 algavad ettekanded, mis tähendab, et kodus o...