Viimane postitus Malaisiast. Oleme juba koduteel. Lendasime Borneolt tagasi Kuala Lumpurisse, ööbime siin ning hommikul alustame lennumaratoniga. Ainult 3 lendu ja 22 tundi..
Aga viimati olime veel Sibus omadega. Paadisõit Sibust tagasi Kuchingusse oli eriti piinarikas. Oli palav päev, päike paistis terve tee peale, nahk istmed, õhku vähe...sulasin. Sulasin 5 tundi järjest. Aga paadis olid taaskord võitluskuked; onu kes ajas kuivalt endal habet ning seejärel surkis metallvardaga tugevalt loksuvas paadis kõrvu ning muidugi pikast ja lühikesest koosnev rändtsirkus. Kuchingusse tagasi jõudes olime täiesti küpsikud.
Reedel külastasime Bako rahvusparki. Bako rahvusparki peaks minema ametlik bussiliin. Hotellist kinnitati ka, et bussiga on väga lihtne minna. Kohe hotelli kõrval on bussipeatus ning sealt saab ilusti. Kõnnime meie ühele poole hotelli, pole mingit peatust. Kõnnime teisele poole, pole mingit peatust. Läheme uuesti hotelli, et kus kohas see peatus ikkagi siis on. Onu joonistab kaardi, et astud ukest välja ja siis lähed restoranist mööda ja seal ongi peatus. Vaatame nõutult talle otsa, et pole seal mingit peatust ju. Onu ütleb, et on küll, kuidas ei ole, seisad seal tänaval ja siis kui buss tuleb, siis lehvitad bussile,buss peatub ja võtab peale. Ahsoo. Tundub, et lihtsalt peab teadama, kus seisma ja lehvitama peab. Läksime siis keset tänavat seisma (ja mingit bussipeatuse märki polnud) ja ootama. Korraga tuleb väike mikrobuss, mitte suur punane liinikas nagu onu oli kirjeldanud, ja teatab, et ta läheb Bakosse. Bussis oli juba 2 teist turistigi, kes kinnitasid, et nad on ka teel Bakosse ja neid oli sama moodi lihtsalt tänavalt peale korjatud. Bussijuhiks oli haiglamaski ja suuri päikseprille ning käsivarrekaitseid kandev tüüp. Nägi üldse mitte kirvemõrvari moodi välja. Ronisime bussi. Buss peatus veel mõnel tänavanurgal siin ja seal, kus valged turistid seisid. Teised turistid peale ei tulnud. Ma olen kindel, et tüübi välimusel polnud sellega miskit seost. Terve tee jälgisin närviliselt tüüpi iga liigutust, valmis, et kohe veetakse võssi. Aga ei. Onu rääkis juttu, et siin on kool ja seal on see ja kolmas. Viis ilusti kohale, küsis ainult pea 40 km sõidu eest 2 euri ja ütles, et kui varem ära ei liigu, siis õhtul 16.30 viib meid tagasi ka.
Bako rahvuspargi keskusesse saab ainult pisikeste paatidega. Esimesed paadid lähevad parki kell 8 hommikul ning viimased tulevad 15 päeval. Minnes oli mõõn, mille tõttu ametliku sadamani paadike ei sõitnudki ning viskas lihtsalt mingi hetk suvalises kohas maha ja kapten käskis kaldale jala kõndida. Noo ei olnud õnneks pikk tee. Rahvuspari külastamise eesmärgiks oli näha ninaahve. Pargis on spets ninaahvirada, kus alati ahve näha saab ja mille läbimine peaks u 2 tundi võtma. Kui hakkasime rajale minema, siis rajalt tulnud inimesed ütlesid, et jah, ahvid on olemas. Kui meie raja lõppu jõudsime, polnud mingeid ahve. Ka tagasi teel polnud mingeid ahve. Krdi ninaahvid tegid meile ninanipsu. Eelmine päev olin Martinile kurtnud, et keha on juba pidevast kuumusest ja matkamisest väsinud ja väga tõsist matkamist enam ette võtta ei tahaks. Kuidagi juhtus aga nii, et saime ahviraja 1 tunniga läbitud ja tundus naljakas lihtsalt ära minna, kui olime juba nii kaugele tulnud. Kuna mulle ei meeldi edasi-tagasi rajad eriti ja kõik rajad, peale ühe, olid edasi-tagasi rajad, siis otsustasime minna sellele ainsamale ringrajale. Meil oli viimase paadini aega 4 tundi, raja läbimine oleks pidanud võtma aega 3,5 tundi ja raja pikkus oli 5,8 km. Ja taaskord avastasin end läbi metsa pressimas higimull otsa ees. Nii palju siis mitte tõsisest matkamisest. Rada viis nõmmemetsa. Meie nõmmemetsaga pole sellel muud pistmist kui see, et mõlemad on toitainete vaestel liivadel. Tegelikult oli rada ilus ning viis läbi mangroovi, metsa, nõmmemetsa ja liivakivikaljude paljandike. Ja ninaahve nägime ka. Lihtsalt keha karjus igal sammul, et ei taha enam kuumuses matkata. Aga elasime üle ning olime lõpuks rahul, et veel ka selle matka ette võtsime. Kuna ühtegi mikrobussi polnud parasjagu linna tagasi suundumas, siis võtsime ebaseadusliku takso. Taksojuhiks oli jutukas vanem härra. Leppisime ilusti hinnas kokku ning asusime sõitma. Teel aga onu ütles meile, et läheme teist teed pidi kui hommikul tulite. Ma näitan teile peaministri maja ja moslemite linnaosa. Peas juba mõtlen, et kurat, nüüd läheb jälle kaupemiseks ja jama kui palju. Sõidame mööda tänavat ja onu näitab, et näete peaministri maja ja see tänav on kõige siledama asfaltiga kogu linnas, kuna siis on pm hea sõita. Siin on linna uhkeimad majad ning siin see ja too. Mina jälle kirun mõttes, et krt, oli seda jama ja kauplemist vaja. Ja siis jõuame hotelli juurde, ei mingit kauplemist, onu võtab kokku lepitud summa, soovib kõike head ja vurab minema. Martin ütles ka hiljem, et ta oli ka kogu tee mõelnud, et tuleb mingi hull jama ja kauplemine. Aga ei miskit säärast.
Tegelikult juba neljapäeval avastasime, et meil on liiga palju sularaha järgi. Otsustasime selle ära kulutada söögi peale. Õhtul ärkavad linnas ellu igasugu söögikohad. On suisa eraldi söögiturg, mille avastasime juba esimesel nädalal. Suundusimegi sinna enda rahast lahti saama. Tellisime kahepeale 6 erinevat rooga, sh vähisabasid, hiidkrevette, kanaliha, karpe. Sõime nii palju kui suutelised olime. Olime enda pingutuse üle väga uhked. Kui aga arve küsisime, selgus, et olime enda u 150 euro väärtuses alles olevas sularahast ära suutnud kulutada 18. Kõik see vaev ja ainult 18 eurost saime lahti. Reedel Bako pargis käimine kulutas me varusid õnneks oluliselt õhemaks. Reede õhtul kordasime enda söögiretke. Taaskord 5 eri rooga, vähid, kalmaarid..kõht oli nii täis, et pidin rinnahoidjat lõdvemaks laskma. Ja arve oli u 16 eurot.
Täna oli kohe eriti kuum ilm. Tänaseks jäi plaan külastada kassimuuseumit ja orhideede aeda. Kuna hotelli meil enam polnud, siis tuli kogu kraami kaasas tassida. Kui me kaamelikesed mööda linna jalutasime ja mõtlesime kuidas 6 km kaugusele muuseumisse minna, püüdis meid tänavalt kinni härra, kes ütles, et nii palavaga ja nii paljude asjadega ärgu me nüüd küll ringi kõndigu. Kutsus meile Grabi äpiga (kohalik Uberi variant) auto, pakkis meid auto peale ja ütles, et me, hullukesed, muuseumist nüüd tagasi ka kõndima ei hakkaks. Liiga palav. Kassimuuseumis oli, üllatus-üllatus, palju kasside kujukesi, pildikesi, marke, märke ja lugusid kuulsatest inimestest ja nende kassidest. Lisaks oli näitus sellest, kuidas sõna kass erinevates keeltes on. Eesti keel oli ka esindatud. Uhke. Üllatavalt mitmes keeles on kass meo või mau või miskit kõlalt sarnast. Muuseumist tagasi ei üritanud me siis kõndida, vaid kutsusime järgi sama tüübi, kes meid muuseumisse ka viis. Orhideeaed oli imeline. Kuni u 3 meetri kõrgused orhideed, igat värvi ja igas suuruses õitega. Väga ilus oli. Ainult et niii palav oli, et ei jõudnud lihtsalt ringi vaadata. Täna oli tõsine tegu, et mitte üle kuumeneda. Ma ei tea, mis temperatuur päeval võis olla, aga õhtul kell 20.00 oli veel 29 kraadi sooja. Enne lennujaama tulekut käisime veel kähku söömas.
Tänaval püüdis meid taaskord kinni üks vanem härra, et uurida, kust me pärit oleme. Teadis kolmest Baltiriigist ja sellest, et endine NSVL. Otsis veel taskust fotoka, ja näitas pilti, kus ta koos väidetava lätlannaga peal oli. Varbaid polnud näha, aga paistis küll lõunanaabri moodi olema. Muidugi oli tal vaja pilti ka koos eestlannaga. Pobises meile miskit arusaamatut vene keele laadses keeles ja nii me lahku läksimegi. Kõik inimesed, keda oleme siin kohanud on olnud sõbralikud ja heatahtlikud. Pole harjunud, et inimesed tulevadki lihtsalt sinuga rääkima puhtast huvist või et aitavad auto tellida või et näitavad sulle kohalikke vaatamisväärsusi sõidu ajal nagu giidid. Ilusa looduse ja sõbralike inimestega maa see Malaisia.
Ja nüüd oleme KL lennujaama hotellis ning mu tagumik hakkab juba ainult mõttest valutama, et homme ootab ees 22 tundi lendamist.
Saturday, July 14, 2018
Wednesday, July 11, 2018
11.07.2018
Sibu linnas oli täna rändtsirkus: koosnes pikast valgest mehest ja umbes 30 cm lühemast valgest naisest. Rahvas patsutas, katsus ja tahtis koledasti juttu rääkida. Oh seda rõõmu ja kilkamist. Isegi pilti tehti. Taaskord jääb küsimuseks, kes-keda uudistas.
Sibusse saab kui sõita 5 tundi mööda jõgesid kiirpaadiga, mis on vanem kui mina. Peale inimeste veab paat veel ka kõike muud, mida metsakülade inimestel tarvis võiks minna. Näiteks kenasti kastidesse pakitud võitluskuked, kes terve tee vastamisi kisavad. Kastitäis (u 100 isendit) parditibusid ja veel hunnikutes pakikesi, mille sisu nii selgelt määratav ei olnud. Pidevalt oli tunne, et pooled pakid ja lapsed pudenevad kohe-kohe paadilt vette, aga minu üllatuseks ei pudenenudki. Sõit oli samaaegselt väga põnev ja täiesti masendav. Põnev selle poolest, et näed inimesi nende tavapärast elu elamas. Kaldakülakesi, kaluripaate, suuri jõelaevu. Ja täiesti masendav selle pärast, et umbes iga 500 m tagant on jõekaldal saekaater, mille kai koosneb hunnikutest vette loobitud palkidest, mille peal seisavad palgihunnikud. Iga veidi aja tagant sõidab vastu mõni suur palgikoormaga laev. Metsa ei kusagil. Metsa asemel ainult palgihunnikud. Ja nii kõik 5 tundi järjest.
Sibu ise on samuti sadamalinn, mis koosneb laevaparandustöökodadest, saekaatritest, hiiglasuurest turust ning paljudest väikestest poekestest. Ja täna oli linnas ka rändtsirkus. Linna elanikeks on suures osas hiinlased. Kõik sildid on vastavas keeles ning kohalikega tuleb suhelda käte ja jalgade abil. Linn on ehe ja tegus. Kõik ilustamata. Kärnas koerad juravad prügikastist miskit söögipoolist, surnud kassipojad vedelevad käpad püsti tänavanurgal.
Hiiglaslikul turul müüakse mida iganes. Pooltele asjadele ei osanud mingit määrangut anda, et kas seda süüakse sisse või määritakse peale. Tundub, et see on see koht, kuhu mööda jõgesid laiali elavad inimesed tulevad endale asju ostma. Väga toredalt müüdi elus parte ja kanu. Linnud olid keeratud ajalehe sisse nii, et minema joosta/lennata ei saaks ja nöörist oli ka ilus kandesang seotud ümber keha. Nii nad pakitult lettidel istusid ja kausist maisi pugisid. Väga viisakas. Ugandas olid nad kõik jalgupidi suurtesse pundardesse seotud ning rippusid pead alaspidi pool oimetult. Sellist sangaga parti kutsus ostma küll. 3 euro eest oleks kena mamma saanud. 3 euro eest saab ka kilo värskeid hiidkrevette. Ananassid on siin superhead, hind alla 1 euro. Kohalikus sööklas saab portsu lisanditega riisi ja paneeritud kanatiiva/koiva 1 euroga. Häda on ainult selles, et nad ei oska seletada, mis neil on pakkuda ja ma ei oska miskit küsida. Vaatad hieroglüüfe ja vaatad müüjaga sügavalt üksteisele silma ja siis veetakse käsipidi erinevate toorainete juurde ja küsitakse, et kas Yes või No. Nälga ei jäänud vähemalt. Siin linnas peaks väidetavalt ka mardikavastseid söödama. Turul miskit silma küll ei jäänud. Küsisin müüjatelt ka. Saadeti mind ühe tüdruku juurde, kes väitis, et ühes pikkpoissi meenutavas tootes on insects-yes, aga sonkisin, mis ma sonkisin selle pikkpoisi sees, ei suutnud ühtegi putukat meenutavat osist sealt leida.
Homme 5 tundi jõepaadiga tagasi Kutchingusse loksumist ning siis tulebki juba hakata varsti kodu poole kulgema. Loodan, et mu kassid ei vedele põrandal käpad püsti või kui siis ainult Tonts, kes ootab kõhu sügamist, sest Tontsi kõht on juba 2 nädalat sügamata ning see on lihtsalt julm Tontsu suhtes.
Sibusse saab kui sõita 5 tundi mööda jõgesid kiirpaadiga, mis on vanem kui mina. Peale inimeste veab paat veel ka kõike muud, mida metsakülade inimestel tarvis võiks minna. Näiteks kenasti kastidesse pakitud võitluskuked, kes terve tee vastamisi kisavad. Kastitäis (u 100 isendit) parditibusid ja veel hunnikutes pakikesi, mille sisu nii selgelt määratav ei olnud. Pidevalt oli tunne, et pooled pakid ja lapsed pudenevad kohe-kohe paadilt vette, aga minu üllatuseks ei pudenenudki. Sõit oli samaaegselt väga põnev ja täiesti masendav. Põnev selle poolest, et näed inimesi nende tavapärast elu elamas. Kaldakülakesi, kaluripaate, suuri jõelaevu. Ja täiesti masendav selle pärast, et umbes iga 500 m tagant on jõekaldal saekaater, mille kai koosneb hunnikutest vette loobitud palkidest, mille peal seisavad palgihunnikud. Iga veidi aja tagant sõidab vastu mõni suur palgikoormaga laev. Metsa ei kusagil. Metsa asemel ainult palgihunnikud. Ja nii kõik 5 tundi järjest.
Sibu ise on samuti sadamalinn, mis koosneb laevaparandustöökodadest, saekaatritest, hiiglasuurest turust ning paljudest väikestest poekestest. Ja täna oli linnas ka rändtsirkus. Linna elanikeks on suures osas hiinlased. Kõik sildid on vastavas keeles ning kohalikega tuleb suhelda käte ja jalgade abil. Linn on ehe ja tegus. Kõik ilustamata. Kärnas koerad juravad prügikastist miskit söögipoolist, surnud kassipojad vedelevad käpad püsti tänavanurgal.
Hiiglaslikul turul müüakse mida iganes. Pooltele asjadele ei osanud mingit määrangut anda, et kas seda süüakse sisse või määritakse peale. Tundub, et see on see koht, kuhu mööda jõgesid laiali elavad inimesed tulevad endale asju ostma. Väga toredalt müüdi elus parte ja kanu. Linnud olid keeratud ajalehe sisse nii, et minema joosta/lennata ei saaks ja nöörist oli ka ilus kandesang seotud ümber keha. Nii nad pakitult lettidel istusid ja kausist maisi pugisid. Väga viisakas. Ugandas olid nad kõik jalgupidi suurtesse pundardesse seotud ning rippusid pead alaspidi pool oimetult. Sellist sangaga parti kutsus ostma küll. 3 euro eest oleks kena mamma saanud. 3 euro eest saab ka kilo värskeid hiidkrevette. Ananassid on siin superhead, hind alla 1 euro. Kohalikus sööklas saab portsu lisanditega riisi ja paneeritud kanatiiva/koiva 1 euroga. Häda on ainult selles, et nad ei oska seletada, mis neil on pakkuda ja ma ei oska miskit küsida. Vaatad hieroglüüfe ja vaatad müüjaga sügavalt üksteisele silma ja siis veetakse käsipidi erinevate toorainete juurde ja küsitakse, et kas Yes või No. Nälga ei jäänud vähemalt. Siin linnas peaks väidetavalt ka mardikavastseid söödama. Turul miskit silma küll ei jäänud. Küsisin müüjatelt ka. Saadeti mind ühe tüdruku juurde, kes väitis, et ühes pikkpoissi meenutavas tootes on insects-yes, aga sonkisin, mis ma sonkisin selle pikkpoisi sees, ei suutnud ühtegi putukat meenutavat osist sealt leida.
Homme 5 tundi jõepaadiga tagasi Kutchingusse loksumist ning siis tulebki juba hakata varsti kodu poole kulgema. Loodan, et mu kassid ei vedele põrandal käpad püsti või kui siis ainult Tonts, kes ootab kõhu sügamist, sest Tontsi kõht on juba 2 nädalat sügamata ning see on lihtsalt julm Tontsu suhtes.
Tuesday, July 10, 2018
10.07.2018
10.07.2018
Oleme vahepeal nii
tegusad olnud, et pole olnud mahti kirjutada. Läksime reedel Santubongi /
Pernai rahvuspargi aladele. Ööbisime imekaunil Damai Puri rannaalal. Imeline
mägine poolsaar, kus kõrvuti imekaunis liivarand ning looduslik vihmamets.
Kahjuks on kõik, mis jääb väljapoole rahvusparke muudetud suureks
golfiväljakuks. Ma ei tea, mis haigus see golf on. Miks on vaja sõita teisele
poole maakera selleks, et mängida golfi väljakul, mille asemel peaks olema vihmamets.
Juba Ugandas ärritasid mind golfiväljakud: inimestel pole joogivett, aga
kastetakse tohutuid alasid, et keegid saaksid rohelisel murul golfi mängida. Ei
saa ma aru.
Nii, aga Damai
rannad. Vesi on soojem kui vannis, rannas igasugu toredad krabid ja seal, kus
rand lõppeb, algab vihmamets. Ma pole kunagi nii kaunis kohas olnud varem.
Laupäeval tegime väikese 2 km vihmametsatiiru. Rahvuspargid on siin väga kenasti
majandatud. Rajad on märgistatud ning ära eksimise ohtu ei ole. Mets on ehe.
Loomi metsades leidub, aga ega neid eriti ei näe. Kuuled lihtsalt, et keegi
kusagil häälitseb või et võrastikus miski liigub. Liblikad on NII-NII suured.
Pildile on neid võimatu saada, sest liiguvad enamasti kärmelt.
Pühapäeval
otsustasime Santubongi mäe otsa ronida. Mägi ise on 810 m kõrge, raja pikkus 4
km (+1 km meie ööbimiskohast raja alguseni) ja alustasime täiesti mere
tasemelt. Raja kirjelduses on kirjas, et tegu on kuni 9nda raskustasemega
rajaga (10 oleks kalju). Mäkke tõusmiseks kulub vähemalt 4 tundi. Arvasin, et
tegu on liialdusega, aga tõesti…niii see ka oli. Ma pole kunagi varem nii
tehnilisel matkarajal olnud. Matka viimane km, mille läbimine võtab 2, 5 h, on
tõesti mööda püstloodis kaljut, kus ennast mööda nööri ja juuri nelja jäset
kasutades üles vinnad. Mõne koha peale on kaljule paigaldatud redelid. Selleks
hetkeks, kui jõuad viimase km juurde, oled juba 3 km metsas ülesmäge matkanud,
jõgesid ületanud ning puujuurdel jalad täiesti makaronideks väsitanud ning alles
siis algab pingutus. Täiesti püstloodis. Samm-sammu haaval. Koguaeg nelja jäset
kasutuses. Otile oleks see rada väga meeldinud. Tore oli see, et raja kõrval
olevate puude külge olid liigimäärangud pandud, et samal ajal kui küünte ja
hammastega seal kalju küljes ripud, saad ka puudenimesid õppida. Mu pärast
oleks võinud pajad J.Deppid seal raja ääres seista ja ma poleks ikka suutnud
muule kui ronimisele tähelepanud pöörata. Martinil lõi kõrgusekartus välja ning
tal oli ikka vaimselt päris raske. Mingi hetk vaatasin, kuidas ta lihtsalt ühe
puu ja kalju vahel istus ja kramplikult puust kinni hoidis. Igas ta sammus oli
näha, kui raske tal on. Naljakas on see, et ma kardan ka kohutavalt kõrgust,
aga sellises olukorras ei kartnud ma üldse. Samas ei julge ma isegi vee piirilt
vette hüpata, ega laua pealt maha hüpata ja lakka redeliga ronimine on juba ka
hirmus. Üks mu lapsepõlve hirmuunenägusid on, et ronin redeliga heinalakka ja
redel libiseb ja kukun alla. Teel kohtasime ka kohalikke tuletõrjujaid, kes ütlesid, et ikka aeg-ajalt tuleb kellelegi poolde mäkke järgi ronida ja alla tuua. Aga üles me jõudsime. Mulle oli alla ronimine
oluliselt lihtsam, sest julgesin rippuda ja libistada end, aga Martinile oli
alla tulek sama raske või vaata, et raskem, sest alla tulles on koguaeg näha,
mis all on. Kokku võttis matk aega 8 h ja 20 min intensiivset füüsilist
pingutust. Martin ronis sellise hooga, et alla jõudes olid püksid nii
rebenenud, et parem kann oli õues. Läbi küla minnes teesklesime, et nii peabki
olema. Söök ja jäätee maitsesid eriti hää päeva lõpus.
Päikeseloojangu võtsime vastu Lõuna-Hiina meres loksudes.
Esmaspäeva hommikul
käisime kajakiga sõitmas. Tahtsime mööda rannikud sõita poolsaare tipu poole.
Ümber tipu sõitmiseks ei olnud enam kahjuks piisavalt aega. Laenutuses küsime,
et kas võime veidi kaugemale minna või peame silmapiiril püsima. Vastuseks oli,
et tehke nagu tahate, minge nii kaugele kui tahate ning kui kauaks tahate.
Päästevesti kohta ka küsiti, et kas soovime või ei. Me ikka soovisime. Mägist
rannikud oli kajakist vägev uudistada. Füüsiliselt väga lihtne ei olnud, sest
eilsest ronimisest oli kogu keha kange ning need vähesed lihased, mis ronides valusaks
ei jäänud, jäid nüüd aerudega vehkimisest ning sundasendis istumisest kohe
kindlasti valusaks.
Pärastlõunal suundusime Kubah rahvusparki, mis on tundud
enda metsa ja konnade poolest. Pärast päikeseloojangut käisime konnajahil. Seda
krooksumist ikka jagus. Konnasid oli ka igas mõõdus ja värvitoonis. Ööbisime pargi hostelis. Hostel oli väike, palav,
niiskusest hallitav ning ühes toas oli 6 voodikohta. Aga kuna me olime ainsad
külastajad, siis oli ruumi piisavalt. Palav ja niiske oli ikka olla kogu öö. Kubahi
pargist matkasime 4 km kogu enda kraamiga läbi vihmametsa Matangi
looduskeskusesse. Tegu on orvuks jäänud/konfiskeeritud loomade keskusega, kus
siis neid tagasi loodusesse harjutatakse või kui tagasi loodusesse lasta ei
saa, siis hoitakse neid seal nii hästi kui kohalikud tingimused võimaldavad.
Matka eesmärgiks oli kohata orangutane, kes seal metsades elavad ja keda hea
õnne korral ka näha saab. Meil head õnne ei olnud. Martinil oli küll õnn endale
kaan külge saada ja pärast tund aega hüübimata verd joosta.
Orangutane siiski
nägime. Küll ainult neid, kes keskuses elavad ning keda erinevatel põhjustel
metsa lasta ei saa. Uhked loomad. Nii nõtked. Nii terava pilguga. Üks Briti
turist üritas orangutani tantsima saada ise ees tantsides. Orangutan istus enda
platvormil ja plaksutas selle peale. Noo ei teagi, kes-keda seal rohkem vaatles
ja kes-kelle meelt lahutas.
Nüüd oleme tagasi
Kutchingus. Saime pesumajas jälle endale puhtad riided. JEI!
Homme varahommikul
üritame paadi peale saada ning mööda vihmametsajõgesid Sibu linna reisida.
Thursday, July 5, 2018
05.07.2018
Eilse päeva tippsündmus oli see, et käisime pesumajas enda kõdunevaid riideid pesemas ja kuivatamas. 2euro eest sai puhta, kuiva ja hästi lõhnava pesu. Jei! Pesumasinatesse mahtus korraga kuni 28 kilo (!) pesu. Väga mõnus.
Tänasega sai konverents läbi. Veidi on veel segaseda tunded. Selles suhtes, et ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks natukenegi tegelenud sarnaste probleemidega nagu mina. Ei olnud ühtegi ettekannet, mida saaksin enda töös kasutada. Aga olles selle välja öelnud, siis õppisin palju Aasia piirkonna ja siinse troopika kohta, siinsete keskkonna- ja sotsiaalprobleemide kohta ning ebaseadusliku troopiliste liikide äri kohta. Oleks lihtsalt veel enam tahtnud. Aga üldiste teadmiste koha pealt väga kasulik.
Joosepiga Tartu Ülikooli troopikabiolooge esindamas.
Konverentsi lõpetas bänd nimega At Adau. Vaadage netist järgi. Homme lõunast liigume Santubongi. Ei tea, kuidas seal netiga lood on.
Postkaardid on ka teel teie poole!
Kohalik tömbi sabaga kutching lõunapausil.
Tänasega sai konverents läbi. Veidi on veel segaseda tunded. Selles suhtes, et ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks natukenegi tegelenud sarnaste probleemidega nagu mina. Ei olnud ühtegi ettekannet, mida saaksin enda töös kasutada. Aga olles selle välja öelnud, siis õppisin palju Aasia piirkonna ja siinse troopika kohta, siinsete keskkonna- ja sotsiaalprobleemide kohta ning ebaseadusliku troopiliste liikide äri kohta. Oleks lihtsalt veel enam tahtnud. Aga üldiste teadmiste koha pealt väga kasulik.
Joosepiga Tartu Ülikooli troopikabiolooge esindamas.
Konverentsi lõpetas bänd nimega At Adau. Vaadage netist järgi. Homme lõunast liigume Santubongi. Ei tea, kuidas seal netiga lood on.
Väike näide ka sellest, millised siinsed restoranid välja näevad. Lihtsalt lett igast toorainega, näitad mida sealt soovid, ütled, kuidas soovid, et küpsetatakse ja voilaa- 10 min hiljem on laual hõrk roog.
Kohalik tömbi sabaga kutching lõunapausil.
Tuesday, July 3, 2018
Sille ja Martin Malaisias 1
28.06.2018
..ja taaskord ei suuda ma ära imestada, kui vedanud mul
on. Vedanud sellega, et olen sündinud riigis, kus mul on vabadus. Vabadus
õppida, näha maailma ning tutvustada maailmale Eestit ja Tartu Ülikooli.
Seekord on mu tee viinud mind Malaisiasse. Mul on au osaleda ja pidada suuline ettekanne 1-5. juulil
toimuval 55th
Annual Meeting of the Association for Tropical Biology and Conservation. Konverents
toimub Borneo saarel, linnas nimega Kuching. Aga et juba nii kaugele sai
tuldud, siis ühendan tööreisi ja suvepuhkuse ning veedame Martiniga mõned
päevad enne konverentsi ja nädala peale konverentsi Malaisiat avastades. Eile
öösel saabusime Kuala Lumpurisse.
Lennureis Kuala Lumpurisse kestab
vähemalt 22 tundi. Siia juurde tuleb muidugi lisada ka Tallinnasse liikumine,
lennujaamaga seotud ajakulu ning siinpoolne hiiglapikk passikontrolli
järjekorras seismine. KL lennujaamast kesklinna kulub veel lisaks tunnike
auto/bussi sõitu. Kokku parajalt pikk loksumine. Kuna mul on imeline võime lennukis
magada kohe kui lennuk õhus on, siis möödus minu jaoks lennureis oluliselt
kiiremini kui Martinile. AGA siin me nüüd siis oleme: KUALA LUMPUR. Minu
esimene käik Aasia poolele.
KL aeg on kodumaisest 5 tundi ees.
Ajavahe annab tunda sellega, et kui muidu on meile mõlemale hommikune ärkamine
problemaatiline, siis siin on see ilmvõimatu. Praegu, kui kell on kohaliku aja
järgi 3 öösel, istun ma nagu kakk üleval ja ootan und. Täna hommikul äratasid
meid hotellitöötajad, kes tulid tubadesse putukamürki pritsima. Põgenesime nagu
prussakad selle nalja peale.
Tormasime pea 11 tundi mööda linna
ringi. Linn on ilus, puhas ning üsna kompaktne. Moderne sulandub vanaga ning
inimesed on sõbralikud. Ahjaaaa…siin on troopiline kliima muidugi. Hotellist
välja astudes oli tunne nagu keegi oleks kuuma vett näkku pritsinud. Aga kui
aus olla, siis olin valmis hullemaks. Arvasin, et siinne kliima on kõige
ekstreemsem mu troopika kogemustest, aga tegelikult pole hullu miskit. Poole
päevaga harjusin juba üsnagi ära. Esimese poole päevast veetsime KL Forest Eco
Park pargis. See on linna keskel olev tükike vihmametsa, kus on õpperajad ning
puude võrade vahel kulgev ripp-rada (ma ei tea, mis oleks canopy walk’le ilus
vaste). Tsikaadid kisasid, liblikad lendasid, sipelgad sagisid ning Sille
tundis end hästi ja koduselt. Seejärel külastasime Menera Kuala Lumpur torni,
mis on 421 m kõrge ning millel on 300 m kõrgusel avatud vaateplatvorm. Vaade
oli päris vahva. Siis käsime mini-akvaariumis ning mini-loomaaias. Loomaaias
käimine toob alati kaasa vastakad tunded: nii tore, loomad- nii kurb, loomad
puurides- nii tore, loomad- nii kurb loomad puurides. See loomaaed oli selles
suhtes tore, et seal sai loomade keskel ringi liikuda ning osasid loomi ka
sööta. Ühte wallabyt kudistades pisardasin ja rõõmustasin samaaegselt- nii huvitav
loom; nii kurb on teda betooni peal vaadata. Tal tundus tõesti ebamugav olema
ja õnnetu paistis ta ka ja vaevalt, et ta mu näppimist nautis. Aga noo ei saa
näppimata ka jätta, kui lubatakse. Aga igal sammul olid plakatid selle kohta,
et loomi tuleb kaitsta ja neil on õigus elupaigale ning et kui õpime loomi
tundma, siis õpime neid ehk ka armastama ja tahame nende säilimise tagada.
Wallabyga võrdväärset vaimustust tekitasid minus muidugi ka kitsed ja alpakad J.
Linnumajas oli aga hoopis Martin staar. Miski Martini juures oli lindudele
vastupandamatu (peale käes oleva söögi). Linnumajja jõudmise hetkeks olime me
juba parajad higikollid ning üks hetk mattus Martin lindude alla, kes kõik teda
lakkuda üritasid (või vähemalt tundus,
et nad püüdsid nokaga higipiiskasid). Minu, minu higi ja käes oleva söögi vastu
ei tundud keegi huvi. Oleksin sama hästi võinud seda ise nokkida. Aga viisakad
linnud olid, keegi ei s…..d Martinile pähe.
Õhtupooliku veetsime Petronase kaksiktorne
kaugemalt ja lähemalt imetledes ning kesklinna pargis inimesi ning purskkaevude
mängu vaadeldes. Tänavakaupmehed müüvad siin kõige muu hulgas ka grillitud
maisitõlvikuid- oh, kui suur on Sille rõõm. (Eestis müüdavaid maisitõlvikuid ei
kannata „päris asjaga“ võrreldagi.) Närisin enda tõlviku õnnelikult tornide ees
ära ning siis läksime tornide esimestel korrustel olevat linna uhkeimat
kaubamaja uudistama, minul nägu tahmane ja hambavahed maisi täis keset Diori,
Pradat, Guccit ja muid Muccisid. Ei tea mina, kes neid asju osta jõuab ja
tahab. Ma eelistan maisi.
Õhtust sõime väikeses tagahoovi
restoranis, kesklinnast juba veidi eemal. Roogadega on siin nagu on- näitad
näpuga millegi suunas ja loodad, et see söögitoru päris ära ei põleta. Sõime
nuudleid kana ja aedviljadega. Viimase asjana enda taldrikult pistis Martin
suhu rohelise oakauna. Siis ta nuttis natuke (kelner tõi kaastundlikult hunniku
salvrätte) ning kui kõnevõime tagasi sai, siis hoiatas mind, et ma „oakauna“
kohe mitte ei sööks, kuna tegu kangemat sorti pipraga. Sonkisin enda „oad“
taldriku servale usinalt ja ei hakanud riskima. Magustoiduks sõin mingit
pannkoogi taolist õlis praetud magusat tainast ning turult hankisime duuriani
ja mangosteene. Kuna hotell neid haisvaid asju tuppa tuua ei luba, siis
tarbisime enda viljad tänavakivil istudes hotelli ukse ees ära. Duurian haises
jah nagu prügikast palaval päeval, aga maitse poolest oli nagu imal läga.
Polnud nagu halb, aga imeline ka mitte. Mangosteen oli lihtsalt värske.
Elu on ikka imeline. Ma ei tea, kuidas
mul nii vedanud on.
29.06.18
Kuala Lumpuris on üheks
transpordivahendiks ka monorelss, mis vurab kõrgel liikluse ja tänavate kohal.
Tundus olema hea viis linna avastamiseks. Täna alustasimegi päeva monorelsiga
sõites. Tegelikkus osutus aga palju vähem romantiliseks, kui plaanitud. Vagunid
olid pilgeni täis, inimesed lähemal kui eales sooviksid ning aknast suurt välja
ei näinud. Martin ei saanud seal ka sirgelt seista, kuna kuutide kõrgus jäi
kohe kindlasti alla 2 m. Sõitsime peajaama, et selgust saada kohalikust
rongisüsteemist. Kavatseme homme rongiga linnast välja sõita ning pühapäeval ka
lennujaama roniga sõita. Lennujaamast tulime taksoga, kuna lend maandus hilja
ning pärast päeva loksumist ei olnud enam soovi ühistransporti avastada.
Iseenesest ei ole pea tunni takso sõidu eest 30 euri maksta palju, aga me oleme
kitsid. Peajaamast jalutasime keskturule, sealt edasi Hiinalinna. Väga kirevad
piirkonnad, kus müüdi kõiki ja kõike. Hiinalinnas sõime ka lõunat. Söögikoha
perenaised õpetasid Martinit nuudleid pulkade abil sööma. Nalja sai palju. Kuna
nuudlid olid jube pikad enda algsel kujul ja kastme sees libedad, siis üritasid
prouad olukorda parandada nuudleid kääridega lühemaks lõigates. Küll nad
sättisid neid pulki ühte ja teist pidi Martini käes. Lõpuks nägi olukord välja
nii, et iga natukese aja tagant tuli tädi laua juurde, tõstis hulga nuudleid
Martinile lusika peale, sättis aga jälle pulkasid ja läks kihistades minema.
Pool maailma oli nuudlikastet lõpuks täis ja Martinil ikka kõht tühi. Sealt
siirdusime postkontorisse marke ostma. Eksisime postkontoris ära. Siin on
hooned tihti nii ehitatud, et läbi hoonete saab üle tänava või kanali vm. Tihti
tuleb siirduda välja pääsemiseks läbi korruste ja kui sa hoonet ei tunne, siis
võibki üsna lihtsalt ära eksida. Pärast seiklusi postkontoris külastasime
liblikaaeda. Terve liblikaaias olemise aja sadas, mis tähendab, et liblikad
lihtsalt konutasid suuresti seintel ja laes. Lisaks olid aias oravad, kes
osavalt seintel istuvaid liblikaid mugisid. Saime olla vihmasajus ja vaadata
alla keerlevaid liblikatiibu.
Õhtust sõime kireval välirestoranide
tänaval, mis ärkab ellu õhtu saabudes. Tohutult rahvast, värvid, lõhnad
(haisud), värvilised tuled ja sagimine. Ja mis toit! Vau! Mis portsud! Sõime
krevette ja magushaput liha ubade ja riisiga. NIIII HEA! Isegi ringi siblivad
prussakad nõustusid!
Pärast sööki käisime massaažis. Kus
alles käänati ja väänati. Väike naisterahvas jooksis mu otsas nagu
põrandavaibal. Kord olin ühte pidi kokku väänatud, siis teist pidi. Luu- ja
liigeseprobleemidega inimestele seda küll ei soovita. Aga väga põnev oli. Ainult
natuke hirmus. Püsti tõustes olid jalad nagu makaronid. Väga lahe. Homme
uuesti!
30.06.2018
Täna käisime Batu templis ja koobastes.
Koopad asuvad 13 km linnast ning tegu on vanade lubjakivi koobastega, mille
ühes osas on Hindu tempel, teises osas naturaalne koobas, mida saab külastada
ning kolmas osa on täielikult suletud külastamiseks. Koobasteni jõudmiseks
tuleb ronida hulga-hulga trepiastmeid. Kokku 300 kanti+ veel paarsada koobaste
siseselt. Ja tuletan meelde, et väljas on 30 kraadi sooja, üliniiske ning päike
paistab lagipähe. Selles suhtes, et ma mõistan küll, kuidas see tempel toimib:
ülesse ronides palvetad, et süda seisma ei jääks ja alla ronides palvetad, et
ei libastuks ja kukuks. Kuna templis toimuvad ehitustööd, siis palutakse
templisse minejatel ka ämbrike liivaga üles tassida. Tarisime ka kumbi
ämbrikese ülesse. Liisile poleks see mingi probleem olnud, arvestades, et ta on
harjunud päevad läbi treppe ronima, lapsed kaenlas, poekotid käes. Ma ikka
kergelt hingeldasin ülesse jõudes ja palvetasin, et süda rütmi tagasi läheks.
Koobaste juures on palju pikasabalisi ulakaid makaake, kes on turistide poolt
parajateks röövliteks harjutatud. Käsime ka koopa-ekskursioonil, mis oli päris
tore. Polnud enne nii suures koopas käinud ning nii palju nahkhiire sitta
näinud. Õhtul sõime kõhud punni ning käisime massaažis,
01.07.2018 lendasime Kuala Lumpurist
Borneole.
03.07.2018
Tohutu väsimus on mu kätte saanud. Mul
on hämmastavalt raske olnud ajavahega harjuda. Või noh, õigemini ei ole ma
sellega üldse harjunud. Kohalik aeg on 5 tundi kodusest ees, mis tähendab seda,
et kui on aeg magama minna, on mu bioloogilisel kellal aktiivsuse kõrghetk ja
kui on aeg ärgata, ei ole ma selleks võimeline. Oleme alates pühapäevast
Borneol ja konverents on suure hooga käimas. Kõik päevad algavad 8.30, mis
tähendab, et koduse aja järgi 3.30 öösel istun suurde (väga külma!!)
auditoorimisse ja hakkan kuulama loenguid. Tuleb tunnistada, et ei olnud täna
hommikul kuigi edukas ärkamises. Loengud lõppevad õhtul 21.00 ning ka
lõunapauside ajal on workshopid ja loengud. Paralleelselt toimub koguaeg 9
sessiooni erinevatel teemadel, mis suures osas ei kattu mitte vähimalgi määral
minu teemadega. Olen üsna hämmingus ka siinsetest teemadest. Esimene grupp
teemasid: Ma ei tee nalja kui ütlen, et
kõige kuumem teema, mida käsitleb iga päev vähemalt paar loengut, on naiste
ahistamine teaduses ja looduskaitses. Üks põhiloengutest oli pühendatud
ahistamisele ja tuleb veel üks kahetunnine sessioon neljapäeval: ahistatakse
naisi, erinevaid rahvusi, kristlasi, noori jne jne. Istusin suu ammuli ei
suutnud uskuda, mis toimub. Inimesed tõusid järjest püsti ja rääkisid enda
lugusid. Olen ma ikka õigel konverentsil? Mis toimub? Kuigi ka meie töörühmas
on mehed enamuses, ei ole mind kordagi koheldud kuidagi vähem tähtsana selle
tõttu, et olen naine. Ei ole mind ka keegi kunagi ahistanud ega väärkohelnud.
Ei ole keegi pannud mind tundma rumalamana ega vähem võimekana. Loomulikult ei
tea ma sama palju kui mu kogenud kolleegid, aga see tuleneb sellest, et neil on
aastaid edumaad minu ees. Istusin hämmingus ja ei osanud kuidagi samastuda
nende ahistamislugudega.
Teine grupp teemasid, mille üle palavalt
arutletakse oli, et lastega naistel on keerulisem karjääri teha kui meestel. Et
tuleks luua võrdsed võimalused. Minu jaoks ei ole see probleem. Minu jaoks on
see valikute küsimus. Ressursid on piiratud ning kõike ei saa. Kulutad ressursi
sellele, mida tahad enam. Ja kui oled eriti kohane isend, siis saad ehk nii
karjääri kui pere mööndustega. Lihtsalt öeldes, kui mul on 100 eurot, siis on
mul valik, kas ma ostan endale need Ecco kingad, mida tahan ja lepin sellega,
et muuks raha ei jää või ostan 50 eurot maksvad kingad, mida nii väga ei taha
aga ajavad asja ära ja saan 50 euro eest
osta ehitusmaterjali maja ehitamiseks. Aga ma ei saa kulutada 100 eurot
kingadele ja osta veel 50 euro eest ehitusmaterjale. Loogiline.
Karjäärile/perele kuluva ajaga on sama lugu. Mul on 24h ööpäevas ja 7 päeva
nädalas, see on valikute küsimus, kuidas selle kulutan. Paljud ilmselt
vihastavad selle mõttelõnga peale, aga minule isiklikult ei ole see kunagi
probleem olnud. Ma ei arva, et keegi peaks mulle 50 euro eest ehitusmaterjale
kinkima, kui olen juba enda 100 eurot kingadele kulutanud.
Kolmanda teemade grupi võib kokku võtta:
a la vetikate mitmekesisus Loobu jões.
Täna pidasin ka enda ettekande.
Ettekanne läks hästi, aga jah, kuulajatele oli ka minu teema sama nagu vetikate
mitmekesisus Loobu jões. 70% osalejatest on Malaisiast ning teemad suhteliselt
kohalike „Loobu jõgede“ põhised. Natuke kahju, aga silmaringi mõttes on huvitav
sellegi poolest. Lihtsalt ei usu, et siit olulisi kontakte saan.
Oleme Borneol Kuchingu linnas. Kuching
tähendab kohalikus keeles kassikest. Kassikeste kujusid, purskkaeve ja
turistinänni leidub siin hulga. Minu tüüpi linn J. Kuigi
praegu peaks olema turismi kõrghooaeg on linn kuidagi tühi ja surnud. Kõik need
uhked Hiltoni jne hotellid seisavad. Poed on kinni ja isegi kohalikke on
kuidagi vähe. Kuidagi kummaline on see linn. Kas turismiga on midagi juhtunud?
Ei tea.
Jumal tänatud, et olen Meerilt õppinud
ja võtsin villased sokid troopikasse tulles kaasa. Täiesti kohutav kui külmaks
kõik hooned siin jahutatakse. Pärast esimest loengutes istumise sessiooni
läksin ja ostsin endale salli, sest kael ja kõrvad ja pea külmetasid nii
kohutavalt ja köha tuli mühinal. Mütsi oleks vaja. Eile õhtul istusin hotellis
villased sokid jalas. Väljas on palav ja niiske. Koguaeg umbes 30 kraadi sooja
ning kui ei saja kergelt, siis on õhk küllastumise piiril. Riided, juuksed ja
kõik asjad on sama niisked kui vannitoas hallitav nuustik (tunne on kakoguaeg
nagu hallitaval nuustikul). Siseruumidesse jõudes on iga nurga alt näkku
puhuvad külma õhu konditsioneerid. Kuidas nad siin kõik haiged ei ole? Külmetan
iga päev. Kõik asjad on juba kopitanud. Ugandas oli ka niiske, aga seal oli
võimalus enda asjad päikse kätte nöörile vedada ning asjad kuivasid vähemalt
hetkeks ära, siin sellist võimalust ei ole. Kõik on nätske.
Kuala Lumpur teletornist vaadatuna.
Jei..kits! Kodus ju ei näe.
Martin ja sulised sõbrad.
Taevatrepp templisse ja kuju.
Liiv templisse.
Ulakas pärdik.
Koopainimesed.
Subscribe to:
Posts (Atom)
08.04.2025
Teel päikesetõusu püüdma. Kõik värvid olid eriliselt värvilised. Oli ilus. Kaks eri liiki Vanessat kahel eri liiki taimel. ...

-
23.01.2023 Ma käisin täna hommikul kell 7 Magaliesburgi kohalikus joogas- see on küll lause, mille kirjutamist ma poleks osanud selle ...
-
Tahtsid täna sunnikud mu juhet ära varastada. Võtsid aga kaablist kinni ja kukkusid vedama metsa poole. Ajasin neid vihmavarju ja luuaga tag...
-
29.08.2024 Konverentsid on väsitavad ja energia tase on olnud kriitiliselt madal. 8-9 algavad ettekanded, mis tähendab, et kodus o...